Reeglid, mida võib mõista mitmeti
21. juulil valiti Tartu raekojas välja Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööd: kolm esimest kohta ja kaks ostupreemiat väärt ideelahendust. Tartu linnavalitsuse pressiteatega avalikustati võidutööde märgusõnad 2. augustil. 8. septembril, veidi enne plaanitud võitjate nimeümbrike avamist, esitas arhitekt Emil Urbel rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonda märgukirja, kus teatab, et nii pakkumiste vastavuse kontrollimiseks moodustatud komisjon kui ka võistluse žürii on olulises osas rikkunud ideekonkursi läbiviimise korda ning see on viinud ebaõige otsuseni. Tartu linn tühistas võistlustulemused. Emil Urbeli kirjas esitatud süüdistused on karmid: väljavalitud tööd rikuvad muinsuskaitselisi eritingimusi ega vasta detailplaneeringule. Kiri lõpeb palvega „algatada ideekonkursi „Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi arhitektuurivõistlus” järelevalvemenetlus; tunnistada ideekonkurss „Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi arhitektuurivõistlus” (hanke viitenumber 122 264) kehtetuks või alternatiivselt teha Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus ideekonkursi kehtetuks tunnistamiseks”. Nagu öeldud, Tartu linn võttis „palvet” kuulda. See on ränk löök nii auhinnatud tööde autoritele, Tartu linnavalitsusele, linnaraamatukogule, kunstimuuseumile kui võistluse žüriile. Ühena žürii liikmetest olen ma viimastel päevadel endalt korduvalt küsinud: kas me käitusime valesti, kas tõesti sai üksmeelselt valitud välja valed lahendused?
Žürii esimesel kokkusaamisel valiti 22 võistlustöö hulgast põhjalikumaks hindamiseks välja 10 linnaehituse seisukohalt kõige sobivamat ideed. Seejuures tõsteti kõrvale paar üsna põnevat ideeprojekti, kus oli tõlgendanud etteantud tingimusi üsna vabalt. Nurin kunstiakadeemia ja rahvamuuseumi võistlustulemuste üle kumises kuklas. Olin kolm aastat tagasi isegi üsna nördinud EKA täiesti võistlustingimusi eiranud võidutöö väljavalimise üle. Loogiline on, et kui 99 arhitekti teevad projekti etteantud mahu järgi ja üks esitab projekti, mis tema meelest tõepoolest võistluskoha peale kõige paremini sobib, siis torkab see ülejäänud massist silma. Samas mõistan suurepäraselt ka žüriid: kuidas sa valid teostamiseks sellise keskpärase mütsaka, kui on võimalus pakkuda linnale ja koolile palju säravam lahendus? Žürii kokkupanemisel otsitakse sellist kooslust, et oleks võimalik kõikvõimalikud üles kerkivad vaidlused töö käigus ära lahendada.
Seepärast lülitati ka Tartu võistlusžüriisse linnaarhitekt, muinsuskaitse spetsialist, hoone kasutajad jt. Ja loomulikult professionaalsed arhitektid, kelle esmane ülesanne on näha suurt pilti, seda, kas väljavalitud töö alusel loodud ehitis rikastab keskkonda, kas lahendus on arhitektuurselt väärikas. Reglemendi kohaselt tuli peale hankija vajadustele ja võistlusülesandele vastamise hinnata ka lahenduste sobivust linnaruumi. Arhitektuuri ideevõistlus ei ole võrreldav tee-ehituse või katuseparandamise riigihanke konkursiga, kus võitja selgub maksumuse võrdlemisel. Selle mõte ei ole leida odav töö teostaja, vaid parim võimalik lahend linnaruumi. Ja siit kerkibki küsimus: kuidas käituda siis, kui parim idee ei vasta täpselt kirjapandud tingimustele?
Reegel puudub. Väga palju sõltub žüriist ja konkreetsetest oludest, aga üldine tava on see, et esmatähtis on linna tulevik. Reegleid rikutakse mitmeti, paljud neist on edasise töö käigus ka kõrvaldatavad. Me räägime ju alles esimesest ideelahendusest, mida peaaegu kunagi täpselt sellisel kujul ei teostata. Oluline on, et muudatuste tegemisel jääb alles kandev idee. Kas see on võimalik, seda arhitektidest žüriiliikmed hindavadki. Tingimuste kohaselt peab projekt vastama tuletõrje normidele. Kas on aga mõtet jätta kõrvale suurepärane arhitektuurne idee seepärast, et puudub näiteks üks evakuatsioonitrepp? Ühest vastust pole. Võimalik, et seda polegi antud lahendis kuhugi panna, aga on ka võimalik, et selle lisamiseks tuleb teha vaid paar tühist hiireklikki. Tartu võistluse tingimused on aga hoopis mitme otsaga. Kui on määratud räästa kõrgus, kas sellest tuleb järeldada, et hoonel peab olema räästas? Aga kui arhitekt pakub välja ümaravormilise maja? Kui on olemas detailplaneering, aga tingimustes lubatakse pakkuda alternatiive liikluslahenduses? Ühelt poolt tuleb tingimustest kinni pidada, samas oodatakse säravat lahendust, märki linnale.Selliseid olukordi on alati rohkem kui üks ja küsimus on, kust jookseb nn taluvuspiir.
Tingimustest kõrvalekaldumine viitab kahtlemata sellele, et etteantud nõuded olid liiga jäigad. Kahele suurele institutsioonile vajalik hoonemaht mahub hädavaevu määratud piiridesse, kui vajalikud abiruumid aga juurde arvestada, siis jääb pinda puudu. Sellised tingimused ei jäta arhitektile mingit mänguruumi. Arhitektide soov ei ole rikkuda reegleid, nende eesmärk on luua hea ruum. Kui täht-tähelt tingimusi järgiv tulemus on ikka linna sobimatu, siis on arhitekti moraalne kohus sellele oma tööga viidata. Selleks võistlus hea ongi, et võistlemise käigus saab pilt selgeks kõigile asjaosalistele. Konkursi ettevalmistamise käigus ei suuda keegi kõiki võimalikke nüansse ette näha. Keegi ei lahenda ju eelnevalt konkursialust hoonet detailselt läbi. Seepärast on alati parem teha võistlus enne detailplaneeringu kehtestamist, hoiduda võistlusprotsessis liigsetest piirangutest, lubada arhitektidel otsida nende arusaamist mööda parimat lahendust. Tartu kunstimuuseumi ja raamatukogu võidutöö eksimused on piiripealsed, sest ka tingimustest, mis koosnevad mitmetest dokumentidest ja võistluse käigus laekunud lisateabest, annab reegleid mitmeti välja lugeda. Meie eesmärk ei olnud pilli lõhki ajada, vaid leida võidutöö valikul konsensus. Peapreemia kandidaatide seast said elimineeritud need tööd, mis ühele asjaosalisele mingil juhul ei sobinud. Muinsuskaitse esindaja eelistus oli kindlasti väiksema mahuga hoone, kuid kui muuseum ja raamatukogu sinna ära ei mahu, siis ei ole tark seda valida. Ükski žürii liige ei jäänud lõppvaliku osas eriarvamusele.
Arhitektuurivõistluste tingimustest möödavaatamine on arhitektide hulgas olnud aktiivne teema EKA võistlusest saati. Miks keegi pole varem ametlikku vaiet esitanud? Vastus on: see ei ole arhitektide hulgas hea tava. Kirutakse ja siunatakse, kui ei võideta, aga kaebama ei minda, sest see asetab arhitektuurivõistlused samale pulgale ehitushangetega ja arhitektid samale tasemele pidevalt vaidlevate ja seeläbi ühiskonnale suurt kahju tekitavate ehitusfirmadega. Pealegi on usaldus arhitektuurivõistluste žürii vastu olnud alati suur. Võib kahelda küll maitse-eelistustes, aga keegi pole kunagi, ka omavahelises vestluses, kahelnud selles, et žürii eesmärk on leida ühiskonnale ja linnale parim lahendus.
Kas peab siis vait olema, kui miski häirib? Kindlasti mitte, aga kas esimese sammuna peab just palkama advokaadi ja ministeeriumisse pöörduma? Meil on tugev erialaliit, kes tegeleb arhitektuurivõistlustega, liidul on demokraatlikult valitud aukohus, kuhu võib vähemalt kõik arhitektid-žüriiliikmed kaevata. Seni pole sinna
vastavat avaldust laekunud. Pall on visatud kõrgele ja arhitektuurist räägivad nüüd juristid oma kõverate paragrahvide keeles. Vaevalt et siin on enam teemaks ruumiline õnn või kestlik linnaruum, juristide keeles paraku nii ebamäärased mõisted puuduvad. Lõpuks küsimus, mida tavatses tänane kultuuriminister esitada siis, kui ta veel armastatud raadiohääl oli: kellele on selline asjade käik kasulik? „Avaldajale” ja advokaadile, kes lõid pretsedendi? Päris kindlasti ei võida sellest ei Eesti arhitektuur ega arhitektid. Arhitektide liit on aastaid näinud suurt vaeva selle nimel, et Eesti oluliste hoonete puhul toimuksid arhitektuurivõistlused, mitte tuimad riigihanked; kardan, et Urbeli avaldus heidab pesuveega välja ka lapsukese.