Rohelisema arhitektuuri poole
XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal kinnitab, et parim maja on ehitamata jäänud maja, kuid tutvustab ka keskkonnasõbralikke ehitusmaterjale.
XVII Veneetsia arhitektuuribiennaalil „Kuidas me koos elama hakkame?“ („How We Will Live Together?“) käsitletakse väga laialt keskkonda, põgenikekriisi ja kogukondasid, aga ka utoopilisi tulevikulahendusi. Filtreerisin välja näituse pealkirja esimese osa, nii et alles jäi küsimus „how?“ ehk „kuidas?“. Olgu tegu linnamudeli või kosmosejaamaga, küsimus on üks: kuidas ja millest ehitada nii, et ehitusmaterjali tootmine ning hilisem lagundamine hävitaks meie planeeti vähem?
Probleem ei ole õhust võetud, sellest mõeldakse ehitusvaldkonnas juba tükk aega. Praeguseks on kasvuhoonegaaside koguhulgast 40 protsenti seotud ehitussektoriga, sinna sisse on arvatud ka transport, tootmine ja lammutamine.1 Ainuüksi tsemendi tootmine moodustab kaheksa protsenti kõikidest kasvuhoonegaasidest ning selle edasiarendus ehk betoon, mida arhitektid ja tellijad palavalt armastavad, on kuulus selle poolest, et ei lagune looduses.2
Keskkonnahoiu vaatenurgast on parim maja see, mida ei ehitata. Ometi rahvastik kasvab ja linnad laienevad ning on teada, et ehitatakse seni, kuni inimkond pole valmis korilase- ja kütielu juurde tagasi pöörduma. Ehitatakse, lammutatakse, ehitatakse veelkord ning praeguste ja tulevaste arhitektide õlule jääb, kuidas ehitada puhta südametunnistusega.
Araabia Ühendemiraadid ja soolabetoon
Keskkonnasõbralikumale arhitektuurile orienteerumine on nagu üleminek omnivooriast taimsele toidule. On teada, et köögiviljadest, ubadest ja pähklitest saab söönuks, kuid mõni aasta pärast toitumisharjumuse muutust tahetakse ikkagi šnitslit, olgugi et sojaubadest tehtut.
Mõningad ehitusviisid on endiselt traditsioonilised. Vundamendi valamisel või silde tegemisel vaadatakse ikka betooni poole – õieti ei kujutata ehitamist betoonita ettegi. Tekib küsimus, kuidas ehitada nii, nagu alati on ehitatud, asendades praegused materjalid keskkonnasõbralike alternatiividega või – kui jääda toidumetafooride juurde – vahetada seašnitsel sojasnitšli vastu.
Sel aastal läks biennaali Kuldse Lõvi auhind Dubais tegutsevatele kuraatoritele Wael Al Awarile ja Kenichi Teramotole väljapaneku „Märgala“ („Wetland”) eest. Koostöös rahvusvahelise teadlaste rühmaga leidsid nad lahenduse, kuidas asendada portlandtsement loodussõbralikuma vastu. Lubi asendati tööstusliku soola jäätmetega, mis saadi kohalikust vee magestamise tehasest. Veneetsias on uuest betoonist valatud kuus vormi, mis on sätitud 5 x 7 meetriseks onniks. See on inspireeritud Araabia Ühendemiraatide traditsioonilisest korallmajast. Betoonelemendid on nagu pusletükid, mis on omavahel kokku pandud nii, et osade ühendamiseks pole vaja kasutada naelu, tappe ega muid ühendajaid.
Ülesande lähteprobleem oli seotud tarneraskustega üleilmse COVID-19 pandeemia algul. Nii nagu meie vaatame alternatiive otsides ringi ja näeme puitu, pöörduti Araabia Ühendemiraatides inspiratsiooni saamiseks Sabhka soolaväljade poole. Soolast ehitamine ei ole iseenesest uus: eeskuju on võetud näiteks Egiptuses asuvast Siwa linnaoaasist, mille majad on ehitatud soola-mudatellistest ehk karshif’ist.
Klaas- ja süsinikkiust struktuurid
Arsenales on võimalik tutvuda spetsiaalselt biennaali jaoks arendatud uue ehitusmaterjaliga: klaas- ja süsinikkiuga.Täielikult robotite valmistatud struktuur koosneb 23 kilomeetrist klaaskiust ja 20 kilomeetrist süsinikkiust ning moodustab terve maja mudeli, millesse külastajad saavad ka sisse astuda.
Installatsioon kannab nime „Kiudmaja 2021“ („Maison Fibre 2021“, Achim Menges ja Jan Knippers, Stuttgardi ülikooli arvutidisaini- ja konstruktsiooni instituut). See on inspireeritud Le Corbusier’ Dom-Ino majast ning installatsiooni autorid on võrrelnud oma loomingut selle XX sajandi arhitektuuri olulise mudeliga. Kiudmaja pakub kindlasti samalaadset efekti, mida Dom-Ino maja võis pakkuda sada aastat tagasi. Struktuur on kerge ja õhuline.
Stuttgardi ülikooli uurimuse lähteprobleem on tüüpiline arhitektuuriline mõtteviis – lihtne vorm ja rohkesti materjali –, kus kasutatakse harjumuspäraselt ikka betooni, kivi ja rauda. Iganenud mõtteviisi võiks aga vahetada vähema materjali ja keerukama vormi idee vastu. Achim Menges ja Jan Knippers on uurinud bioloogilisi konstruktsioone, milles raskust kandvad struktuurid on samuti kiulise iseloomuga, olgu siis inimese luu või mardika tiivad. Bioloogilised vormid on aga keerukad ning nii on ka arhitektuurimudelitega, kui tahetakse kasutada võimalikult vähe ja looduslikku materjali.
Savi
Biennaalil on ka mitmeid näiteid traditsioonilisest savitellisest ja selle kasutamisest. Üks neist on hoone nimega Kiviaed (Stone Garden). See on Liibanonis sündinud ja Pariisis tegutseva Lina Ghotmeh’ teos. Ghotmeh on muuhulgas Eesti Rahva Muuseumi hoone üks arhitekt.
Kiviaed on Beirutisse ehitatud kõrghoone, mille fassaad on kaetud savi, tsemendi ja kiude segust loodud spetsiaalse materjaliga. Hoone sees asuvad pargid, mille taimestik võtab maja ajapikku üle. Arhitekt on projekti kohta öelnud, et ei kujutanud Beirutis ette klaasist kõrghoonet. Hoone fassaad meenutab Liibanoni traditsioonilist arhitektuuri ja eristub nii selgelt teistest Liibanoni pealinnas kõrguvatest üleilmse ilmega klaasist tornidest. Arhitekt näeb Liibanoni kui igavest arheoloogilist uurimisala, sest linn on seitse korda mattunud rusudesse: peamiselt kodusõja ajal (1975–1990), aga ka alles hiljuti, 2020. aastal, kui Beiruti sadamas lendas õhku 2750 tonni ammooniumnitraati. Sadamast kilomeetri kaugusel asuv Kiviaed jäi imekombel plahvatusest puutumata.
Maja projekteerimisel on Ghotmeh kõige olulisemaks pidanud koha ajalugu: hoone on nagu suur kodusõja memoriaal, tegu on omamoodi skulpturaalelamuga. Veenvalt on edasi antud mõte, et kohalik materjal on keskkonnasõbralikum, aga kannab ka piirkonna ajalugu ning teeb arhitektuuri sealse kultuuri osaks.
Ringiga puidu juurde
Puitarhitektuur loob tugevad seosed Eesti ja Põhjamaadega, kus soola ja savi asemel on ajalooliselt ehitatud just puidust. Puidu väärtustamine on tunda ka biennaalil ning peab mainima, et puidust paviljonidest said minu lemmikud.
Siinkohal pöördun tagasi algusse ning toon veelkord välja mõtte, et parim maja on ehitamata maja. Sellest järgmisel kohal on aga juba ehitatud hoonetele uue funktsiooni leidmine ning nende restaureerimine. Norra puitarhitektuuri väikevormidele on biennaalil keskendunud Norra büroo Opaform, kellele on tähtsad inimmõõtmelisus ning vanale ehk Norra lääneranniku kaluriküla puithoonetele uue kasutuse leidmine. Fassaad on jäetud puutumata, kuid kalurite elamute sisse on loodud hubased öömajad. Väljast on pärand vana ja väärikas, seest uudne ja noor. Biennaali ühes asukohas Arsenales on kolm puidust ja lambavillast loodud mudelit, mille sees on soe ja turvaline olla.
Keskkonnasäästlikkusest rääkides on väga oluline küsida, kui palju ruumi inimene üldse vajab. Kui kaua veel on ühiskonnas rikkus ja eneseväärikus seotud ruutmeetritega, mida suudetakse omada ja hõivata? Inimesed peaksid võtma igas mõttes vähem ruumi, selleks peaksime aga oma mõttemaailma muutma.
Puidu võlu ning tihedamalt elamise võimalusi esitleb ka Skandinaavia maade paviljon Giardini aias. Arhitektibüroo Helen & Hard on loonud kooselamist tutvustava korteri mudeli, mille sisustus on tehtud peaaegu eranditult kuusepuust. Arhitektid leiavad, et eluruumi jagamine on üks võimalik lahendus neile, kes maadlevad üksinduse ja depressiooniga. Kooselukorterid võtavad niisiis vähem ruumi ja materjali, aga võivad potentsiaalselt vähendada ka pandeemia mõõte võtvat üksildust ja kurbust.
Tagasi koriluse juurde?
Arhitektuurivallas on tavapärase ehitamise kõrval kaua alternatiivina levinud ka kogukondlik ehitamine ning üksinda metsas elamise elustiil. See väljendub onni mõõtu hoonetes, mis on suuresti ehitatud taaskasutatud materjalidest ning saavad energia päikesest või tuulest. Biennaalil on tõstetud pjedestaalile Henry David Thoreau’ raamatus „Walden ehk Elu metsas“ kirjeldatud eluviisi, kus on au sees naturaalmajandus, toit kasvatatakse ise ning kasutatakse vaid seda, mida minimaalselt vaja.
Giardinis esitletakse kuraatorinäitusel lausa Keenias asuvas Mbai koopas elamise võimalust ning kogukonna taluelu Gaza sektoris. Arsenales keskendutakse rohelise arhitektuuri liikumise asutaja ja isetegemise propageerija Llyod Khani (1935) loomingule ja põhimõtetele nagu „igaühel peab olema võimalus ehitada omale maja“.
Arhitektid-urbanistid-teoreetikud mõtlevad küll suurelt, kuid ehitamisel peab arvestama sellega, et muutus algab üksikisikust. Kõigil, kes tahavad ehitada maja taaskasutatud materjalist, võiks olla see võimalus. See, mis on suures plaanis ajakulukas ja kallis, ei ole nii raske üksikisikule: kuskil on ikka üle saelaudu, kuskil vahetatakse paneelmajade aknaid, kuskil jääb üle toru jne. Kui palju on meil aga arhitekte, kes pakuvad vähemalt 80 protsendi ulatuses taaskasutatud materjalidest väikemaja lahendusi?
Kõigest hoolimata tuleb tõdeda, et keskkonnasäästlik arhitektuur ja kestlik ehitusviis on uued nähtused. Alles 1990. aastatel austati arhitektuuris veel vormi ning imetleti Frank Gehry Guggenheimi muuseumihoonet Bilbaos või Zaha Hadidi loomingu geniaalset kompositsiooni. Nüüd on aga tekkinud uued suunad, millest ei saa mööda vaadata. Vastutustundlikult ehitamine on osa puhtast südametunnistusest ning on kahjuks nii mõnelgi arhitektil ehitamise isu hoopistükkis viinud. Praegu õpib arhitektuuri põlvkond, kellele õpetatakse keskkonnaarhitektuuri aluseid juba koolis. Jääb vaid loota põnevaid katsetusi ja helgemat tulevikku.
1 The 2020 Global Status Report for Buildings and Construction. United Nations Environment Programme, 2020.
2 Lucy Rodgers, Climate Change: The Massive Co2 emitter you may not know about. – BBC News, 17. XII 2018.