Ruumi kohta arvamuse avaldamiseks ei pea olema arhitekt

Katrin Koov: „Tuleb õpetada, et ruum ühendab füüsikat, ajalugu, kirjandust, muusikat – kõik need valdkonnad ongi elus seotud.“

MERLE KARRO-KALBERG

Ave Kongo

Ave Kongo

Erakogu

Katrin Koov

Katrin Koov

Reio Avaste

Põhikooli, gümnaasiumi ja huvikooli keskkonnaharidus käsitleb enamasti looduskeskkonda. Linnakeskkonna eripära tuntakse ja õpetatakse vähem. Seda tühimikku on asunud erahuvikoolina täitma arhitektuurikool, kelle eestvedamisel töötatakse praegu välja ruumiõppe valikainemoodulit gümnaasiumile. Ruumiõppe puudujääkidest, võimalustest ja vajadusest räägivad arhitektide liidu president, arhitektuurikooli õpetaja Katrin Koov ja Saue gümnaasiumi kunstiõpetaja Ave Kongo.

Arhitektuurikool on loodud 2011. aastal, eestvedajateks Kaire Nõmm ja Kadri Klementi. Kõik kooli õpetajad on arhitektid. Alustasite kahe vanuserühmaga, nüüd on rühmi viis. Tundub, et see ettevõtmine on langenud soodsale pinnasele. Kuidas rühmad täituvad?

Katrin Koov: Jah, arhitektuurikool on väga hästi käima läinud. Mina ise liitusin õpetajana 2013. aastal. Grupid saavad pea kohe täis, kui registreerimise oleme avanud. Pigem on laienemist takistanud juhendajate puudus – tegevarhitektidel on raske põhitöö kõrvalt selleks aega leida. Seetõttu on grupid olnud komplekteeritud mitmel viisil. Kahel viimasel aastal olid vanemas vanusegrupis koos 14–19aastased lapsed ja noored, kuid tegelikult on see liiga suur vanusevahe. Praegu oleme juurde teinud ühe vaherühma 13–15aastastele ja 16–18aastased kokku pannud.

Milliste põhimõtete järgi on arhitektuurikooli õppekavad kokku pandud?

Koov: Käsitleme ruumiteemasid mänguliselt, et näidata, kui avar ja mitmekesine maailm see on, kui palju avastamisvõimalusi pakub. Lisaks arutame ja uurime, süveneme teemadesse. Teeme igas tunnis midagi valmis, käeline tegevus on arhitektuuri õppimise ja loomise juures väga oluline. Ülesannete ja harjutuste tegemise kaudu tajuvad lapsed ruumi kõige paremini. Kui arhitektuuri passiivselt õppida, siis vaadataksegi tagasi vaid olnule. Selleks et ruumi kavandamises aktiivselt osaleda, tuleb seda ise luua.

Me elame demokraatlikus kodanikuühiskonnas, kus kõigil peaks olema võimalus ja julgus ümbritsevat ruumi mõjutada. See on kindlasti üks aspekt, mis ruumiõppe oluliseks teeb: kasvatame aktiivset kodanikku, kes oskab ja tahab ruumi- ja ümbritseva keskkonna teemadel kaasa rääkida. Arvatakse, et kui ei olda arhitekt, siis ei osata ka ruumiteemadel sõna võtta. Seda müüti me tahamegi murda: ei pea olema arhitekt, et ruumi kohta arvamust omada. Küll aga peaks selleks olema ühine mõistete ja arusaamade baas. Seda ruumiharidus pakubki.

Arhitektuurikool tegutses algusaastail arhitektuurikeskuse all. Miks otsustasite erahuvikooliks hakata? Kuidas te niimoodi ellu jääte?

Koov: Ellujäämine on tõesti iga-aastane küsimus. Arhitektuurikeskus pakkus institutsionaalset tuge, olime üks keskuse allharusid, kuid tundsime, et soovime oma näo kujundada ja sõltumatu koolina tegutseda, tehes samal ajal koostööd kõigi valdkonna institutsioonidega. Eks arhitektuuri huvikooli tegevus on mõneti ka katselava – ettevalmistus selleks, et ruumiõpe jõuaks üldhariduskoolide õppekavadesse.

Ave, sina oled ruumiteemasid õpetanud üldhariduskooli kunstitundides. Kui vajalik selliste teadmiste andmine on?

Ave Kongo: Kui ma kolm aastat tagasi õpetama asusin, seostasid lapsed arhitektuuri mõistet pelgalt konkreetse hoonega. Seda õpet on väga vaja. Arhitektuuriõpe üldiselt jääb koolide õppekavades väga hoonekeskseks, seda pole laiendatud kogu ümbritsevale ehitatud keskkonnale. Mõtteviis, et viibime kogu aeg ruumis, pole justkui õppe ja õpetamise osa.

Mis on ruumihariduse edendamise kitsaskohad nii huviharidus- kui ka üldhariduskoolis?

Koov: Õppekavad on väga täis tuubitud, sinna lihtsalt ei mahu enam midagi juurde. Oleme välja pakkunud, et töötame välja ülesannete paketi, mida saab kasutada paljude ainete õpetamisel täiendava materjalina. Oluline on näidata, et ruum ühendab füüsikat, ajalugu, kirjandust, muusikat – et õpitaks mõtlema ja nägema, et kõik need asjad ongi seotud. Elus on need valdkonnad põimunud, mitte kitsalt eri kastides. Õpetajale annab see võimaluse oma tunnid huvitavamaks teha.

Kongo: Ma arvan, et paarkümmend aastat tagasi kutse omandanud õpetajatel polnud piisavalt väljaõpet, et teadlikult ruumi ja sellega kaasnevate probleemidega tegeleda. Selle tõttu on väga oluline, et õpetajad saaksid nüüdisaegsed ruumi puudutavad ülesanded eelnevalt ise läbi teha. Ruumi- ja arhitektuuriõpe on üldhariduskoolis endiselt väga kunstiajalookeskne. Rääkima peakski ruumist, mitte arhitektuurist, sest viimane pelutab paljusid. Ruum ümbritseb meid kõikjal ja sellega on kerge ennast seostada, arhitektuuri peetakse ikka arhitekti pärusmaaks.

Üldhariduskooli kitsaskoht on kindlasti ka see, et selliste teemade käsitlemiseks ette nähtud aeg on nii üürike. Arhitektuurikoolis kestab üks tund poolteist astronoomilist tundi, meil on koolis kasutada ainult 45 minutit. Pooleteise tunni sisse on võimalik ära mahutada mäng, arutelu ja lõpuks ka millegi meisterdamine. Koolis jõuame vaevalt sisse elada ja siis tuleb kõik jälle kokku pakkida.

Kunstitunde on kärbitud, praegu on gümnaasiumis ette nähtud üks kunstitund nädalas. Õppeainete lõimimine kõlab küll hästi, kuid kui ma tahaksin mõne teise õpetajaga koostööd teha, siis eeldab see taas lisaajaga arvestamist, tundide asendamised tuleb kooskõlastada ja kirja panna. Lõpuks vajuvad bürokraatlikud protseduurid niimoodi selga, et sisuliste asjadega ei jõuagi tegeleda. Muidugi oleks suurepärane, kui üks teema läbiks kõiki tunde paralleelselt, et sellega tegeletaks nii matemaatikas, muusikas kui ka kunstis. Kui matemaatikat on nädalas viis korda, kunsti aga üks, siis loksub see paralleelsus üsna kiiresti paigast ära.

Koov: Huvikoolis on muidugi rahulikum ja saame süvitsi minna. Iga tund on keskendatud ühele teemale. Arutame, kuidas see igapäevaeluga seostub, kus üht või teist nähtust kohtame jne. Ühe tunni sidusin näiteks arhitektuurimuuseumi raudteejaamade näitusega. Uurisime piltidel olevaid hooneid, rääkisime laiemalt liikumisest, liikumisviisidest ja liikuvatest ruumidest. Lapsed said aru, et nad saavad seda vestlust ise suunata ja nii jõudsimegi lõpuks kosmosesse välja. Kui anda lastele võimalus kaasa ja edasi mõelda, siis see haarab neid väga.

Kongo: Mulle väga meeldis üks teie mäng: lapsele sosistati kõrva üks sõna, näiteks „kaubanduskeskus“, ja seda tuli oma kehaga kaaslastele selgitada. See näitas üsna ilmekalt, et keha ja liigutused on ruumikesksed.

Kui palju mängib teemadesse süvenemise juures rolli rühma suurus? Üldhariduskooli klassid on ju palju suuremad kui huvikoolis.

Kongo: Palju oleneb hoopiski laste vanusest. Mõne vanusegrupiga ei ole näiteks võimalik rühmavestlust läbi viia, neil on lihtsalt kogu aeg nii piinlik, kardetakse, et öeldu on rumal. Väiksemad lapsed ei ole enda suhtes nii kriitilised. Alati kujuneb klassis välja arvamusliider, kelle hoiakud mõjutavad kogu rühma. Vestlusring võtab koolitunnis rohkem aega, kui tahaksin. Kui see käima läheb, on tore, kuid sellele on siis raske piiri panna. Kui käima ei lähe, on õpetaja pinnija, kes kisub justkui tangidega õpilastelt sõnu suust.

Mis seisus on ruumiõppe valikaine mooduli katsetamine?

Kongo: Peaksime seda valikaine moodulit katsetama hakkama 2017. aasta kevadsemestril. Alustame jaanuarist. Eriti rõõmustan selle üle, et selle kava läbimiseks on ette nähtud paaristund. Gümnaasiumil on valikained ette nähtud niikuinii, kuid tegelikult tuleks lastele anda võimalus valida juba põhikooli viimases astmes. Siis on nad rohkem avatud ega mõtle ainult sellele, mida ülikoolis edasi õppida, see elukutsevaliku paine ei kummita neid.

Ruumiõppe arendamine üldhariduskoolis on ka kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2017–2020. Kui esimene valikõppe moodul edukalt käima läheb, mis on siis järgmine samm?

Koov: Teine pool sellest kavast käsitlebki lõimimist ja seoseid teiste õppeainetega. Arhitektuur peaks kunstiainete nišist välja murdma.

Millised on teie kõige suuremad ootused ja kartused kevadpoolaastast käivitatavale uuele valikõppe moodulile?

Kongo: Ma kardan kõige rohkem seda, et lapsed on kinnised ja ei julge kaasa tulla. Ma ei oota, et keegi läheks selle pärast arhitektuuri õppima, kuigi see oleks väga tore, vaid seda, et noored hakkaksid maailma nägema avaramalt, et nad oskaksid kaasa rääkida kas või Saue linna arengus.

Te olete mõlemad mõnda aega lastele ruumist rääkinud. Milliseid muutusi te oma õpilastes näete, milliseid oskusi ja teadmisi on lisandunud?

Koov: Lapsed hakkavad rohkem ümbrust märkama ja selle kohta küsimusi esitama, nende silmad justkui avanevad. Lapsevanemad on minu juurde tulnud jutuga, et lapsed juhivad nende tähelepanu ruumidetailidele ja ärgitavad nende üle arutlema. Ruumiteemad on laste kaudu jõudnud peredesse ja kaugemalegi. See on olnud kõige vahetum ja toredam tagasiside.

Kongo: Me võtsime eelmisel aastal õpilastega osa loovtööprojektist „Kooli­ruum 16“, mille eesmärk oli panna lapsed mõtlema, milline on praegune kool ja looma visioone uuest. Saue koolis tegelesime mõistagi koolimajaga ja nii mõnigi julgem läks oma ettepanekutega otse direktori jutule. Alguses olid õpilased justkui koolimajaga rahul, aga süvitsi minnes selgus, et kooli on võimalik teha õppijasõbralikumaks ja veel toredamaks. Esmalt pakuti tavapäraseid ruumilahendusi: tõsta diivan sinna, toolid teise kohta. Mida aeg edasi, seda algupärasemaks ja julgemaks ideed muutusid. Ühel hetkel jõudsime selleni, et puhkenurgas ei peagi ilmtingimata olema telekas või telefonilaadija. Maketi tegemine pani õpilastel ehk kõige rohkem mõtte käima. Paberil joonistamine ei anna ikkagi seda õiget ruumi­tunnetust.

See on küll tobe, aga tuleb tunnistada, et sellise kolmemõõtmelise maketi meisterdamine jääb pidama aja taha, lõpuks tekib probleem ka nende asjade ladustamisega. Lapsed on ju alati uhked selliste asjade üle, aga kui pole eksponeerimisvõimalust, siis on kahju, et seda rõõmu teistega jagada ei saa.

Kummaline on see, et tehnoloogia on kõvasti arenenud, kõigil on näpus nutitelefon, aga arusaam arhitektuurist on endiselt jäänud tare-tarekese tasandile. Arendama peaks seda mõtlemist, et maja ei pea olema ilmtingimata viilkatusega ja palgist.

Millega saaks ühiskond, riik või omavalitsus ruumiõppe edendamist toetada?

Koov: Kui me räägime ühiskonnast, siis mulle tundub, et nihe on juba toimunud: nendel teemadel räägitakse palju rohkem. Praegu rõhutakse üldhariduses reaalainetele, füüsilise ruumi teemasid saaks sellesse hästi integreerida. Arhitektuur on suurepärane võimalus õppida valdkondadevahelisi seoseid.

Kongo: Õppekavade koostajad peaksid omavahel koostööd tegema. Praegu tehakse kõikide ainete õppekavad valmis üksteisest eraldi. Tegelikult saaks ka kehalise kasvatuse õpetaja oma tunnis ruumi käsitleda. Kui ma ka tahaksin ajaloo ja muusikaajalooga ühte sammu astuda, siis on see võimatu: mina alustan kiviajast, nemad barokist.

Kui koolimaja on ise põnev, mitte standardse E- või H-tähe kujulise põhiplaaniga hoone, siis on selle kasutamine õppetöös ka kindlasti palju võimalusterohkem. Näiteks Viimsi koolis on palju nurgataguseid, lava ja suur fuajee, klassiruumid on sopilised, mitmel tasandil ja avarate õuevaadetega. Inspireeriv keskkond on kindlasti see, mis ruumiõpet toetab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht