Ruumi materiaalne intelligentsus

Arhitektuuri seostamisel materjaliga saab välja kujundada uute tootmisviisidega koos Eestile omase loomelaadi ja eripärasema keskkonna.

SILLE PIHLAK

Ma ei taha elada majas, sest majad on surnud kohad, kus miski ei kasva, vesi ei voola ja elu seisab paigal. Ma ei taha elada surnud kohas.

Elizabeth Gilbert, „Viimane ameeriklane“1

Kuigi linna- ja siseruum on muutunud vähe, on hoone kontekst ehk ühiskond, kliima ja kasutaja vajadused teisenenud seda drastilisemalt. Kui lähtuda hoone ökoloogilisest jalajäljest, ei saa enam mööda vaadata materjali päritolust, saamis- ja loomisprotsessist. Nii on hakanud ka akadeemiline arhitektuuriseltskond üha enam uurima materjali omadusi, et arvestada nendega juba disainiprotsessi varases staadiumis, ja seda, kuidas sõltub ruumi vorm materjalist.

Eelmisel sügisel tegid Hispaania arhitektid Anna ja Eugeni Bach Mies van der Rohe maailmakuulsas 1929. aasta EXPO jaoks ehitatud Barcelona paviljonis kunstiprojekti. Selle käigus kõrvaldati sealt kõik materjalid (nimelt kleebiti üle valge PVC-kattega), mistõttu tõusis esile ruumi tugev seos nendega: koos maast laeni marmorplaatide ja siseruumist välisruumi kulgeva kivist põrandapinnaga oli kadunud ka suur osa ruumi kvaliteedist – võimsusest. Alles oli jäänud 1 : 1 mõõtkavas sümbolhoone makett, geomeetriliste lahenduste prototüüp. Materjali kinnikatmine, omamoodi kaotamine oli ühtlasi vastuhakk XX sajandi arhitektuurile, olgu siis laiemalt modernismile või tänini viljeldavale funktsionalismile, kui materjalid peidetakse sageli värvikihi alla.

Eestis saab küll esile tõsta intrigeerivat ehitusstiili, paefunktsionalismi, mille ainuomast arhitektuurikeelt meenutab tänini ühe kõrgteosena Herbert Johansoni tuletõrjejaam (1939). Modernistliku ratsionaalsusega leiutati siin oma funktsionalismi laad: paas võeti ehitatava hoone vundamendiaugust ning anti seeläbi hoonele keskkonnaga sobiv, kohalik iseloom.

Tapeet või konstruktsioon

Materjali kõrval saab lähtuda vormist ja fantaseerimine võib viia unustatud võimaluste taasavastamiseni. Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas uuriti materjali kvaliteetide suhet geomeetriaga. Lõimegeomeetria2 stuudio raames pidid tudengid kodeerima materjali, mida ei ole olemas, aga mille omaduste tõttu võiks sündida uus ruumikvaliteet. Nagu nanoskaala puhul lähtuti korduva elemendi lõimimisest, jätkamisest, selle punumisest ühtseks kangasarnaseks pinnaks. Loodud lõime­geomeetria pindu iseloomustavad kvaliteedid olid valguse läbilaskvus, vee suunamine ja veekindlus, painduvus ja jäikus. Objektid, mis muutusid jäigast plastist 3D-prindituna 10 × 10 cm näidistel elastseks ja painduvaks, lõid materjalist uue arusaama. Mõistmine, millistest komponentidest koosneb materjal ning millised omadused lisanduvad materjalile geomeetriast, tegi nähtavaks vormi ja materjali omavahelise pideva dialoogi.

Vastupidiselt vormi ja materjali sisulisele dialoogile oli Austria arhitekti Adolf Loosi meelest viimane vaid efektne kattevahend. Toetudes Gottfried Semperi materjali ja vormi käsitlevale stiiliõpetusele, mis oli peamiselt tekstiilipõhine, hakkas Loos kasutama seda laiemalt. Hoidudes konstruktsioonilistest või ruumigeomeetrilistest põhimõtetest, kujundas ta ruumi n-ö tapeedi printsiibil. Nii nagu inimesed riietuvad üritusele vastavalt, riietas ta ka oma ruumid: elutoad ja söögitoad tumeda tamme või marmoriga, magamistoad heleda puidu ja tekstiiliga, poed puidu ja messingiga, ühiskondliku hoone fassaadid tugevamustrilise marmori või graniidiga ning eramajad jäid n-ö paljaks ehk puhta krohvikihi alla.3

Nüüdisarhitektuuris järgitakse üha enam materjaliloogikat, olgu tegu konstruktsioonilise fassaadi või ruumilise konstruktsiooniga, ning see on viinud arhitektuuri nutikate materjalikesksete lahenduste suunas. Näiteks sobib ristkihtpuitplaat nii konstruktsioonilisi ülesandeid täitma kui ka ruume eraldama, mistõttu pole nendest tehtud seinte puhul vaja lisatarindit ega raketist. Kuna seda materjali on lihtne töödelda, saab sellest teha vabavormilisi, ökonoomseid hooneid, mis ei vaja enam ka lisaviimistluskihti. Materjalist ja geomeetriast juhituna kogusime Siim Tuksamiga kuraatoritena 2015. aastal Tallinna arthitektuuribiennaali peanäituse „Keha ehitus. Body Building“ tarvis kokku robot 3D-printerid, mis prindivad kihthaaval kummi (Julia Köerneri 3D-prinditud rõivad), punuvad suurtesse metallraamidesse süsinik- ja klaaskiust nööre (Archim Mengese ja Moritz Dörstelmanni paviljoni prototüüp) või loovad klaasfiibrist lamineeritud pindu (Roland Snooksi osaliselt läbipaistev konstruktsiooniline pind). Näitusel kogetud tulevikuvisioonid jäid külastajatele kaugeks, inimeste eluruumina nii materjali kui ka geomeetria poolest võõraks. Jäi mulje, et mängus tohib korraga olla vaid üks muutuja: mida erinäolisem ruum, seda tuttavam võiks olla materjal. Sama tuleb arvesse võtta linnaruumis, et linnaisad laseksid uudsetel projektidel juhtuda …

Vorm versus materjal

Loosi maja ei oleks saanud 1910. aastal ehitada Viini südalinna tolle aja kohta nii revolutsiooniliselt minimalistliku ja dekoratsioonivabana, kui arhitekt ei oleks oma hoone vaadetele joonistanud marmorimustrit ning lopsakaid lillepotte. Marmorimuster jättis mulje reljeefsusest, teatud sorti ornamendist, mis pidi näitama, et hoone omanikud on jõukad ja kuuluvad kõrgklassi. Loosi tahtis aga luua hoopis katkematuid siledaid pindu, sest fassaadi dekoratsioonide ja ornamendi tõttu läheb hoone kiiremini moest.4 Tema arvates ei aegu materjalist tulenev info nii ruttu kui ornamendist ja vormist tulenev.

Ka keiser Franz Joseph I ja üldsus olid n-ö palja hoone vastu. Sellepärast kasutaski Loos fassaadil ikkagi klassikalist friisi ja dooria sammast, et tellijas äratundmine tekiks ja hoone seetõttu ehk natuke vastuvõetavam tunduks. Kavalalt peidetuna jäi hoone ainukeseks väikesemõõduliseks ornamendiks marmori muster.

Euroopa juhtivates arhitektuurikoolides on ehitatud rohkesti innovaatilisi prototüüpe, kus on arvestatud näiteks kiudude reageerimisega niiskusele, materjali painduvuse või poorsusega. Tänapäeva arvutiprogrammide võimekus simuleerida ja skaneerida materjalide omadusi, luua vabavormilist geomeetriat ning toota materjale ka robotite abil väga lähedasena arvutiekraanil nähtule on toonud arhitektide lauale seninägematuid ruumilahendusi. Võimalikuks on saanud n-ö hingava käbi põhimõttel õhuniiskusele reageerides avanev ja sulguv objekt (ICD Stuttgart) või vineerpindadest painutatud õhuline seinakonstruktsioon, mis on mitmeid kordi kergem, kui harjunud oleme, ja hoiab kõvasti materjali kokku. Ülemaailmset energiavarude puudust ja üha murettekitavamat kliimamuutust arvesse võttes on igasugune püüd vähendada materjalikulu ehk arhitektuuri süsiniku jalajälge igati tänuväärt. Lähikonna ehitusmaterjali ja tootja kasutamine ning materjali päritolust ja saamisprotsessist teadlik olemine annab arhitektidele võimaluse kaasa rääkida ökoloogilistel ja sotsiaalsetel teemadel (nt kliima soojenemine, metsade vähenemine jne).

Rahvusvaheliste uurimisgruppide peaaegu igal pildil näha oranži Kuka robotkäte kõrvale ei ole Eesti ülikoolidel veel palju panna, küll aga on meil midagi, mis ehitustandril palju väärtuslikum – arenenud masinapargiga puitmajatööstus. Tööstusega koostööd tehes on peale kõigi eelmainitud aspektide (vabavormilisus, uued tootmis- ja liitemeetodid ning ruumikvaliteedid) oluline ka ajafaktor ehk tootmis- ja ehituskiirus. Arhitektuuribüroodes ja ka akadeemilisel tasemel võiks läheneda materjali kasutamisele eelkõige konstruktiivselt, ökonoomselt ja ökoloogiliselt ning huvi tunda selle kõige kohese rakendamise vastu.

Eesti puitarhitektuuri tõmbe- ja innovatsioonikeskuse loomise tõttu (Tallinna arhitektuuribiennaali installatsiooniprogrammi raames saavad rahvusvahelised noored arhitektid koostöös kohaliku puidutööstusega luua arhitektuurimuuseumi ette platsile puidust varjualuse)5 loodan näha Eesti riiki mitmekümne aasta pärast nutika tööstusriigina, kus on vähem tapeeti mässitud maju või arhitektita kerkinud materjalikaugeid puidust ehitussoojakuid. Loodan kasvada riigis, kus materjal ja arhitektuur on tugevas dialoogis ning linnaruumis leiab elavat ja looduses taastuvat ehitusmaterjali ning sellekohaseid hoone- ja ruumivorme.

1 Elizabeth Gilbert, The Last American Man. Viking, New York 2002.

2 EKA sisearhitektuuri kateedri teise kursuse digitehnikate seminar, sügis 2016, juhendaja Sille Pihlak.

3 Brian Andrews, Ornament and Materiality in the Work of Adolf Loos. Association of Collegiate Schools of Architecture, New Orleans 2010.

4 Adolf Loos, On Architecture. Ariadne Press, Riverside 2002.

5 Tallinna arhitektuuribiennaali kataloog. Installatsioonivõistlus. Toim Lucy Bullivant. 2017, lk 170–177.

Barcelona paviljoni rikkalikud loodusmustrid ja luksuslikud materjalid määravad suure MartinD / Wikimedia Commons

osa ruumi kvaliteedist ja võimsusest. Arhitekt Mies van der Rohe, 1929.

Barcelona paviljoni sümbolhoone ülekleepimisel saadud 1 : 1 mõõtkavas makett on valge modernismi omamoodi kriitika. Installatsiooni autorid Anna ja Eugeni Bach, 2017.

Sille Pihlak

Lõimegeomeetria 3D-prinditud näidispinnad on jäigast plastmaterjalist hoolimata paindlikud ja nende geomeetriasse on kodeeritud materjali omadused. EKA sisearhitektuuri II kursuse tudengite tööd 2016. aastal.

Sille Pihlak

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht