Ruumi-, mitte pildiarhitektuur

Mõnikord on muljetavaldav arhitektuur selline, mis piltidel huvi ei ärata, kuid lööb ruumis ringiliikuja pahviks. Läti rahvuskunsti muuseum on just selline.

ARTIS ZVIRGZDIŅŠ

Läti rahvusliku kunstimuuseumi laiendusprojekt. Arhitektid Processoffice, Andrius Skiezgelas Architecture (mõlemad Leedust). Valminud 2015.

Kui mul paluti kirjutada ühest Läti nüüdisarhitektuuri teosest, jäi mu mõte kohe pidama Läti rahvusliku kunstimuuseumi laienduse juures, mis on viimaste aastate, ehk isegi viimaste kümnendite, õnnestunuim arhitektuuriteos. Ma pole ainuke, kes nii arvab. Korraldan Riias ja selle lähiümbruses arhitektuuriekskursioone ja viimase pooleteise aasta jooksul on nii rühmaga kui ka üksinda Riiaga tutvuvad arhitektid pidanud üksmeelselt just seda hoonet parimaks.

2010. aasta hoone renoveerimise ideevõistluse võitsid noored Leedu arhitektid büroodest Processoffice ja Andrius Skiezgelas Architecture (muuseas, teise koha sai Eesti arhitektuuribüroo Salto). Enamikus võistlustöödes tegeleti enam-vähem ühe ja samaga: muuseumihoone maapealse, s.o linnaruumis nähtava osaga, ruumikitsikuse leevendamiseks pakuti uut hoonetiiba vana kõrval. Leedu noorte arhitektide ettepanek oli kõige radikaalsem: pandi ette uuest maapealsest hoonetiivast üldsegi loobuda. Leedulaste idee tundus esmapilgul lihtne: tuleb uuesti läbi mõelda muuseumi ruumikasutus ja -vajadus ning puuduolev ruum projekteerida hoopiski maa alla, mitte kõrvale. Kuid soklikorruse kasutamine näitusesaalideks, mitte ainult arhiiviks ja ladudeks, mida teised võistlusest osavõtjad välja olid pakkunud, ei olnud veel piisavalt põhjalik ümberkorraldus – leedulased tegid ettepaneku võtta kasutusele ka muuseumihoone seni tarbetult seisnud pööning.

Läti arhitektkond, eriti selle rahvuslikult meelestatud osa, oli pärast võistlustulemuste väljakuulutamist ehmunud läti arhitektuuri ebaedust. 28 tööst auhinnati üheksat (I ja II preemia, kolm III preemiat ja neli äramärkimist), vaid kaks pälvisid läti arhitektid. Pärast võistlust arutleti palju selle üle, et Riia oli lasknud käest võimaluse püstitada pealinna südamesse nüüdisaegne ühiskondlik hoone, et maa-alune laiendus pole ju arhitektuur, et pööningule kavandatud uued ruumid rikuvad vana hoone katusekonstruktsioone jne.

Leedu arhitektid andsid kunstimuuseumi juurdeehitisega läti arhitektuurile uue hingamise.

Norbert Tukaj

Pärandi võlu ja taak

XIX ja XX sajandi vahetusel oli Riia Läänemere ääres Kopenhaageni ja Peterburi järel suuruselt kolmas linn, üks kiiremini arenevaid Tsaari-Venemaa piirkondi oma elava kaubavahetuse ja tööstuskeskusega. See ajastu on jätnud Riiale rikkaliku arhitektuuripärandi, mis vajab küll järjepidevat hooldamist, kuid mille üle linlased siiani uhked on.

Riia paistab naaberriikide pealinnade Tallinnas ja Vilniuses kõrval silma just selle I maailmasõja eelse arhitektuuripärandi poolest. See on ka Läti nüüdisarhitektuuri arengut väga palju mõjutanud. Kui arhitektid 1990. aastate Tallinnas ja 2000. aastate Vilniuses projekteerisid uusi büroohooneid ja pilvelõhkujaid, siis nende läti kolleegid tegelesid peamiselt vanade hoonete ja pärandiga. Restaureerimises, renoveerimises, konserveerimises ja ümbertegemises on läti arhitektid meisterlikud ja rikkaliku kogemustepagasiga. See on tore, kuid selles seisneb ka siinse nüüdisarhitektuuri taseme suhteline nõrkus.

Elamusarhitektuur

Kunstimuuseumi uusbarokse muuseumihoone on projekteerinud saksa arhitekt ja ajaloolane Wilhelm Neumann, see valmis 1905. aastal ning oli Baltimaades esimene spetsiaalselt muuseumile ehitatud hoone. Enne arhitektuurivõistlust oli muuseum selles hoones järjepidevalt tegutsenud üle sajandi suurema remondita ning maja vajas hädasti nüüdisajastamist.

Rekonstrueerimislahenduses pettusid ilmselt need, kes lootsid vana hoone kõrval näha uut. Riia pigem konservatiivne arhitektuurikoolkond peab arhitektuuriks ikkagi hoonet, millel on kuju, mass, vorm ja fassaad. Sellest seisukohast võetuna ei ole muuseumi uus osa tõepoolest arhitektuur. Kui aga vaadata kastist, s.t kohaliku koolkonna loodud raamist, välja, siis näeme, et arhitektuuri käsitletakse palju laiemalt. See on kunst, mis loob ja mõtestab ruumi. Selliselt pinnalt mõistetuna on muuseumi juurdeehitis kahtlemata arhitektuur, ja lausa suurepärane, elegantne, imetlusväärne.

Ruumi ja liikumise koreograafia suunab külastaja pidevalt allapoole mööda hoidlat ümbritsevat kaarduvat koridori ning lookleb läbi kolme uue näitusesaali, pakub üllatavat ruumikogemust ja arhitektuurilist elamust. Muuseumi hoidla ise on juba väga eriline paik: klaasist seina taha asetatud maalide riiulid on muudetud vaatamisväärsuseks, rahvusliku kunsti varakambriks. Seeläbi kõneldakse avatusest ja läbipaistvusest.

Külastamiskogemuse teadlik kujundamine, vaadete ja ruumiga emotsiooni loomine iseloomustab paljusid XXI sajandil ehitatud arhitektuuriteoseid, eriti muuseume ja memoriaale, kuid läti arhitektuuris pole seda võtet viimasel kümnendil kasutatud. (Teatud mööndustega võib sellise arhitektuuri näiteks pidada ka paar aastat enne kunstimuuseumi uusehitist valminud Žanis Lipke väikest memoriaali Ķīpsala saarel. Elamusest on ajendatud ka mõned aastatel 1970–1980 püstitatud II maailmasõja modernistlikud monumendid).

Maa-alusele ruumielamusele sekundeerib muljetavaldav keskkuplialune pööning. Mööda valget treppi üles ronides leiab külastaja end ühtäkki säravheledast valgeks võõbatud katusekonstruktsioonidega ruumist. Läti arhitektid oleksid siinkohal eksponeerinud tellist, krohvi ja puitu, näeme aga hoopis erevalgeid, muust keskkonnast selgelt eristuvaid pindu, mida võib pidada radikaalseks käsituseks. Kuplialune pole ehk parim paik kunsti eksponeerimiseks (kuigi selleks seda kasutatakse), kuid on hoone ruumiline ja emotsionaalne kulminatsioon. Tundeelamusele lisab lõpliku nüansi veel külastajatele avatud katuseterrass.

Ühest ruumist pean siinkohal veel seoses muuseumi renoveerimisega rääkima, see on linnaväljak juurdeehitise peal ehk tänava tasapinnal. See on rajatud pargi asemele ning linnas, kus puud on pühad, oli selline samm omamoodi märgiline. XX sajandil püstitati hoone tühjale väljale eeldusel, et muuseumi kõik neli fassaadi on ühtmoodi tähtsad ja vaadeldavad. Uus avalik ruum taastas mõnes mõttes ajaloolise tõe. Renoveeritud vana hoone seisab nüüd siledal betoonväljakul nagu tempel. Neutraalse hoovi keskmes on ruudukujuline klaasist põrandaga amfiteater, mille kaudu saab piiluda ajutiste näituste saali.

Maapealse hoovitiiva pluss oleks olnud ehk nähtavus ja ligimeelitava sissepääsu võimalus. Praegu on külastajatele tänavatasapinnal avatud pargipoolne väike tagauks, hoone peasissekäik asub endiselt ajaloolises hoones. Strateegia, mis hoidis vana hoone puutumatuna ning ruumiotsus, mis tõstab Neumanni uusbarokse hoone linnaruumis maamärgina esile, põlistab ajalugu ja tekitab hierarhia.

Pärast Soome arhitekti Juhani Pallasmaaga kohtumist oskasin sõnadesse panna mõtte hea ja fotogeenilise arhitektuuri kohta. Seda on paslik kunstimuuseumi juurdeehitisest rääkides korrata: fotogeeniline arhitektuur on ilus, muljetavaldava fassaadi, meeldejääva kuju ja siluetiga. Ruumi, eriti head ruumi on pildile jäädvustada palju keerulisem. Arhitektuuri mõjukus ei seisne fassaadides, vaid selle mõjus. Mõnikord on see arhitektuur, mis piltidel huvi ei ärata, kuid lööb ruumis liikudes pahviks. Läti rahvuslik kunstimuuseum on just selline: ruumiline, mitte fotogeeniline. Selle mõistmiseks ja hindamiseks on tarvis muuseumi külastada.

Väljastpoolt tulijana suutsid Leedu arhitektid pakkuda läti arhitektuurile midagi uut. Muuseum avati 2016. aastal esmalt tühjalt, ühegi kunstiteoseta. Viie päeva jooksul külastas hoonet 125 000 inimest, muuseumi sees ja ukse taga lookles pidev järjekord. Nelja kuu pärast avati muuseum näitustega ja sellest ajast saati on see Riias üks armastatumaid ühiskondlikke hooneid.

Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht