Ruumi potentsiaal alushariduses

Kuna mäng pole reaalsus, vabastab see mängijad ebaõnnestumise pingest ning loob soodsa pinnase mängimise põimimiseks õppimisega.

EVA-MARIA TRUUSALU

Inimese esimesed eluaastad, lapsepõlves omandatud oskused ja hoiakud on kaaluka tähtsusega kogu elu kujunemisel. Läbi aegade on vanemad ja ühiskond püüdnud edasi anda selliseid teadmisi ja väärtusi, mis aitavad elus hakkama saada. Kasvatusel ja haridusel on laiem roll ka sidusa ühiskonna ja kultuuri edasi­kandjana. Milline on elu mõnekümne aasta pärast, on raske ennustada. Seega on oluline küsimus, kuidas ja millises suunas tuleks praeguste väikelaste arengut suunata, et nad kiiresti muutuvas maailmas hakkama saaksid.

Hariduse ajakohastamise debatt on uue haridusstrateegia valguses taas teravalt päevakorral. Arusaam lastest, kasvatusest ja haridusest on aegade jooksul muutunud käsikäes suuremate ümberkorraldustega ühiskonnas. Laialdane ja kiire digitehnoloogia levik ning infoajastu teabe üleküllus on juba ilmutanud negatiivseid tagajärgi just laste arengu seisukohalt. Ekraani taga ajaveetmine röövib võimaluse olla kontaktis päris füüsilise maailmaga. Saamata jäävad elukogemused, sotsiaalsete oskuste areng on pärsitud, vähene liikumine soodustab ülekaalulisust ning liigse ekraani ees veedetud aja tõttu on halvenenud tähelepanu- ja keskendumisvõime. Praegu on käes pöördepunkt, et ümber mõtestada alus, millele rajada tulevaste põlvkondade toimetulek. Füüsilisel keskkonnal on vastukaaluna virtuaalse maailma virvarrile seejuures kanda väga tähtis roll.

Näiliselt tühine mäng

Tugevalt on kanda kinnitanud veendumus, et lapse töö on mäng. Ka riiklikus õppekavas, mille alusel koostavad lasteaiad oma õppekavad, on mäng määratletud eelkoolieas lapse põhitegevusena. Mänguoskust peetakse kõigi üldoskuste ning ka akadeemiliste õpioskuste ja teadmiste omandamise aluseks.¹

Kuigi leidub hulgaliselt teooriaid otsimaks seletusi mängutungi sügavamale tagamaale, ollakse siiski üksmeelel mängu iseloomustavate tunnusjoonte osas. Mängu üks kandvamaid ja väärtuslikumaid omadusi on selle näiline tühisus. Seejuures ei saa väita, nagu suhtuksid mängijad oma tegevusse ükskõikselt, pigem vastupidi. Kuskil kuklas istub teadmine, et mäng on kõigest fantaasia, mitte päris elu või reaalsus. See vabastab mängijad ebaõnnestumise pingest ning loob soodsa pinnase mängimise põimimiseks hariduse eesmärkidega.

Hilda Taba, Ameerikas õppinud ja töötanud eesti juurtega haritlane, kelle panus XX sajandi haridusilmas on märkimisväärne, rõhutab fantaasiat ühe olulisima osana lapse mängus. Fantaasia arendab mõtlemist, seoste loomist, improviseerimist. Need aga ongi loovuse ning loovmõtlemise alus.² Julgen arvata, et loovmõtlemine ning sellest johtuv leidlikkus probleemide lahendamisel on üliväärtuslik oskus, mis eristab meid tulevikus robottööjõust ja lubab leida lahenduse, kuidas elu siin planeedil saaks kestma jääda.

Alushariduse professor Aino Ugaste³ kõneleb mängu olulisusest ja viitab mitmele uuringule, mille kohaselt on mängu­võimaluste vähendamine eelkoolieas organiseeritud õppetegevuse kasuks toonud kaasa laste loovuse vähenemise ja õpiraskused algklassides. Oma kogemuse pinnalt ning teiste vanematega suheldes on jäänud mulje, et ka paljudes Eesti lasteaedades on kaalukauss tugevalt pigem õpetaja korraldatud tegevuse poole kaldu.

Kuidas lasteaias mängitakse?

Uurisin vaatluspäevade jooksul ruumi ja mängu omavahelisi seoseid viies Tartu lasteaias: Tartu õuelasteaias, Ristikheina, Rõõmupesa, Naerumaa ja luterliku Peetri kooli lasteaias. Selle põhjal julgen väita, et laste mängu dünaamika sõltub suurel määral rühmaõpetaja (või asutuse) hoiakust. Mänguaega mõjutab olenevalt asutusest ka tihe õppeprogramm. Päeva jooksul lühikeste intervallidega vahelduv organiseeritud õppe­tegevus võib vaba mänguaja hakkida väga lühikesteks juppideks. Seega võib sageli juhtuda, et laps on vaevalt jõudnud oma mängu sisse elada, kui õpetaja palub tal juba asjad kokku panna, et järgmisse tundi minna.

Rühmaruumiti oli mängimise võimalustes suuri erinevusi. Suuresti Waldorfi pedagoogikal põhinevas lasteaias anti lastele rohkelt aega, vabadust ja vahendeid mängida vabalt kogu ruumiga, mänguvahenditeks olid kangad, padjad, heegeldatud paelad, puupakud, toolid ja muu onniehituseks kõlbulik materjal. Kostüümid (keebid ja vildist kroonid) aitasid rühmaruumi muuta tõeliseks fantaasiamaailmaks, kus lapsed lõid õhinal oma mänguruume, reegleid ja rolle.

Teine äärmus oli keskkond, kus laste tegevus ruumis oli pideva kontrolli all. Laua alla pugemist ja seal nurruvate kasside mängimist peeti ebasobivaks. Äsja renoveeritud avaral rühmaruumil polnud justkui mingit otstarvet. Õpetaja oli väga järjekindel laste suunamisel mõne rahuliku lauamängu juurde, selmet lasta neil vabalt ja unistades mööda tuba ringi uidata.

Kahe äärmuse vahele jäid tavalised, tihedalt möbleeritud rohke õppematerjaliga rühmaruumid, kus mänguasjad ja raamatud olid paigutatud tsoonidesse ning ruum oli pelk taust. Mängida võis seal väikses mõõtkavas ehk mänguasjadega. Ruumi ja laste passiivse suhte tingis kodukord.

Õuemängus oli seevastu näha palju rohkem vabadust ja ruumi põimimist mänguga. Loodus koos õueatribuutikaga (ronimiskonstruktsioonid, kuurid või varjualused) lõi palju eri atmosfääriga ruumisituatsioone, mis käivitasid mängu­stsenaariumi. Tihe, parajalt vetruvate okstega põõsas muutus kosmosesse sööstvaks raketiks. Kunagise mõisapargi väärikate puude alune on ideaalne keskkond luuremänguks. Lapsed eelistasid väiksemaid, oma suurusele vastavaid mänguruume. Osaline varjatus, salapära ja kindlapiirilise ruumi oma kontrolli alla võtmine tõmbavad mängima liumäe alla, kitsasse kuuri ja aia vahelisse pillu, põõsapuhmaste taha ning peidetumatesse aianurkadesse.

Kõrgele ronimine või augu kaevamine ja maa alla laskumine on jälle täiesti uus keskkonnakogemus, mis sütitab juba oma erilisusega uusi mänge ja lugusid. Kinnitust leidis ka veendumus, et lapsed tahavad ruume hõivata, aga neid ka ise luua või mõjutada.

Fantaasiast kantud vabal mängul on suurim potentsiaal arendada XXI sajandi pädevusteks peetavaid oskusi, nagu loovus, iseseisvus, algatus- ja kohanemisvõime, enesejuhtimine ja vastutustunne. Sellest lähtuvalt leian, et lasteaia ruumi tuleb käsitleda kui katkematut mängumaastikku. Lasteaias tuleb põimida sise- ja välisruum orgaaniliseks tervikuks ning luua vahepealseid ruume, et lapsed saaksid aasta ringi ja ka kehva ilma korral värskes õhus askeldada.

Spontaanselt alustatakse fantaasiast kantud mängu keskkonnas, mis ei ole rangelt funktsionaalne, vaid avatud tõlgendustele. Jaapani arhitekt Sou Fujiomoto toetub koopa­tüpo­loogiale, kui räägib ruumist, mis jätab kasutajale vabaduse otsustada, kuidas olla ja tegutseda. Sellest järeldub, et ruumis peab olema abstraktsust, mis jätab otsad lahti.

Abstraktse või lõplikult defineerimata lasteaiakeskkonna loomisel on hea toetuda Ameerika psühholoogi James J. Gibsoni võimaldavuse teooriale. Psühholoog väidab, et lähtuvalt kasvust tunnetavad inimesed, mida üks keskkond võimaldab teha ja kuidas seal olla. Lihtne näide on laste puhul tool: olenevalt tooli suurusest ja lapse kasvust saab selle peal istuda, kuid seda saab kasutada ka lauana. Toolialune ruum võib olla urg, mitu kõrvuti tooli on juba tunnel. Toole on kerge liigutada ja seetõttu kõlbavad need hästi onni seinamaterjaliks või näiteks mängus „Põrand on laava“ päästvateks kivideks, mida mööda kodusadamasse hüpelda.

Loomupärase uudishimu ja katsetamisinnu tõttu panevad lapsed ruumi (mängu)võimalusi väga teraselt tähele. Kes on kiirustamata kulgenud mõne uudishimuliku mudilasega mööda linnaruumi, on ehk märganud laste kalduvust leida igasuguseid imelikke kohti, kuhu pugeda, mille otsa ronida, kus rippuda. Ükski neist objektidest pole lastele mõeldud mänguatraktsioon, vaid argine-praktiline pindadest koosnev maastik, mille muretu meelega laps enda rõõmuks kasutusele võtab. Säärase vaba interpretatsiooni ainuke takistus on täiskasvanu oma kõiksuguste reeglitega, mis on vahel küll põhjendatud, kuid tihti siiski küsitavad.

Võimaldavuse teooriast lähtuvalt võib lasteaiaruumi loomises näha eri kõrguse, suuruse ja kaldega pindade komponeerimist. Avastusliku ja ootamatu, mitte pelgalt funktsioonist lähtuva keskkonna loomisel võiks aluseks võtta Fujimoto kirjeldatud disaini­meetodi, kus ühe väikese elemendi kordusest kasvab välja suurem süsteem. Üks võimalus on võtta selleks väiksemaks elemendiks voodi, mis määrab ülejäänud ruumijaotuse. Voodi on lasteaedades kasutusel täpselt kaks tundi lõunase puhketunni ajal. Ülejäänud aja seisab see kokku­lükatult, virnastatult või kappi peidetuna niisama. Kui voodiriided ära võtta, on voodi karkass, abstraktne mahuline vorm, mille tasapinnati ühendamisel saab luua põnevaid ruume. Voodiühikute kombineerimisel tekib siseruumi abstraktne mängu- ja magamismaastik, mis võiks ulatuda ka hoovi. Pindu liites saab luua eri atmosfääriga paiku, nagu kõrge platvorm, hämar koopaonn, mitme tasapinnaga avatud ala jne, mis inspireerivad ja ajendavad mängima. Varjulises eraldatud onnis saab mängida nii kodu kui ka vangikongi või kasutada seda matkatelgina, kõrge platvorm võib olla näiteks laevatekk või kindluse väravatorn. Mitmetasapinnaline liigendatud ala kutsub erinevalt liikuma, peituma või ise oma mänguruumi looma. Ruum ja pindade võimaldavus on see abstraktsem raamistik, kus laps saab omal moel ja algatusel hakata katsetama, mängima, looma, ehitama ja unistama.

Ruum, mis on avatud loomingulisele interpretatsioonile, soodustab kindlasti mitmekülgset ja eripalgelist tegutsemist, fantaasiat ning loovust. Maailm vajab julgeid teisitimõtlejaid. Lastele mängimiseks antud aeg ja vabadus arendavad iseseisvust ja algatusvõimet. Vabadus kasvatab teadlikkust ja vastutustunnet. Rikkalikke meelelisi kogemusi pakkuvas keskkonnas mängimine, selle muutmine ja mõjutamine õpetab last keskkonda hoidma ja sellest lugu pidama. Lasteaiaruumi olemus peaks olema kantud arhitekt Juhani Pallasmaa mõttest, et arhitektuuri võlu ega eesmärk ei seisne välises kuvandis, vaid selles, kuivõrd see annab meile võimaluse ennast inimesena tunda ja teostada.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA sisearhitektuuri osakonna magistritööl „Environment initiating play: kindergarten as an abstract play landscape“ („Ruum kui mängu algataja: lasteaed katkematu mängumaastikuna”) (juhendajad Gregor Taul, Tiit Sild, Hannes Praks).

1 Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, 2008.– Riigi Teataja, § 12, https://www.riigiteataja.ee/akt/13351772

2 Hilda Taba, Lapse mängu psühholoogiast ja pedagoogikast [1925]. – Hilda Taba, Kasvatus ja Haridus. Raamatusari „Eesti mõttelugu“. Ilmamaa, 2015, lk 21.

3 Aino Ugaste, Laps ja mäng. Rmt: Kristina Nugin, Tiia Õun, Õppe- ja kasvatustegevus lasteaias. Atlex, 2017, lk 205–207.