Ruumilises planeerimises ei ole võluvõtit

Ruumi mõjutavad paljud valdkonnad maksupoliitikast teenuste ja transpordi korralduseni. Planeering ei lahenda kõiki ruumi kitsaskohti, kuid aitab näha tervikut.

TIIT OIDJÄRV

5. VI Sirbis algatas Maila Kuusik artikliga „Roheline raamat, punased küsimärgid“ vajaliku arutelu „Planeerimise rohelise raamatu“ üle. Rohelisi raamatuid koostatakse eeskätt selleks, et tõstatada valdkonna probleeme, ergutada arutelu muudatuste tegemise kohta ja pakkuda võimalikke lahendusi. Ruumilist planeerimist koordineerivas rahandusministeeriumis otsustati, et planeerimissüsteemi arendamiseks on vaja kitsaskohad ja ülesanded välja selgitada. Kas sidusrühmad üldse ootavad probleemide tõstatamist või tahetakse valmis lahendusi? Ruumilise planeerimise rohelise raamatu koostamine näitas, et ollakse valmis rääkima ka kitsaskohtadest: aruteludel osalesid ning kirjaliku tagasiside andsid nii kohalike omavalitsuste, ülikoolide, ministeeriumide, ettevõtjate kui ka planeerijate ühingu ja arhitektide liidu esindajad, ühtekokku kümned spetsialistid.

Üks raamatu koostamise proovikive oli teemade paljusus ning vajadus mahutada need hoomatavasse formaati. Usutavasti kimbutavad samad raskused ka teisi samalaadsete dokumentide koostajaid. Antud juhul küsiti osalistelt teemade kohta nõu ja tagasiside põhjal hinnati nende päevakohasust. See andis kindlustunde, et just vaadeldavad teemad vajavad enam tähelepanu.

Uusi küsimusi kerkis kogu raamatu koostamise ajal ja edaspidi käsitlemist vajavad küsimused on eraldi välja toodud. Näiteks ei mahtunud seekord raamatusse nn vormipõhine planeerimine ehk kas ja kuidas oleks (ka) Eestis otstarbekas ning võimalik liikuda praegusest maakasutuse otstarbele keskendatud planeerimisest hoonete mahu määramise poole. See jätaks detailplaneeringu elluviimiseks küll vabamad käed, aga annaks naabritele väiksema kindlustunde tegevuse sisu osas. Kuuldavasti jääb mitmes koostatavas üldplaneeringus maakasutuse juhtotstarve maapiirkonnas määramata ning esitatakse vaid peamised ehitustingimused. Mis on selle plussid ja miinused, näitab praktika.

Rohelises raamatus vaadatakse tagasivaatavalt ette: senise olukorra põhjal on sõnastatud valdkonna soovitud seis ning parandamisvõimalused. Ruumilise planeerimise roheline raamat on suunisena oluline nii poliitika kujundajale kui ka rakendajale, kuna raamatus kirjeldatud väljakutsed ja lahendusvõimalused on seotud nii planeeringute koostamise kui ka planeerimissüsteemi arendamisega.

Planeeringu osa ruumiotsustes

Rohelises raamatus tõdetakse, et planeerimissüsteemi volitused on siiski piiratud. Planeeringu koostamine ei lahenda kõiki ruumilisi kitsaskohti, kõigile ruumilistele küsimustele ei anna lahendust planeering. Ruumi kujunemist mõjutavad paljud valdkonnad alates maksupoliitikast kuni teenuste ja transpordi korralduseni, kaasnevate ruumiliste mõjudega tuleb arvestada kõikjal. Sama tõdemuseni jõudis ka riigikantselei juures tegutsenud ruumiloome eksperdirühm.

Mis on siis ruumilise planeerimise lisaväärtus? Miks kulutatakse ressurssi planeeringute koostamisele, kui ruumi kujundavaid otsuseid on võimalik teha valdkondade siseselt? Planeeringu eripära on keskendumine ruumilisele tervikule. Analüüsitakse valdkondade koosmõju ja tasakaalustatakse ruumilised huvid. Planeerimise mahukas osa on ka kaasamine. Kui planeeringu koostamise käigus selgub, et muudatus puudutab mõne valdkonna tegevusi, peab valdkond olema valmis selle elluviimiseks, nt looduskaitseala piiri muutmine, kui vajadus on tuvastatud üldplaneeringu koostamise käigus.

On valdkondi, kus ruumilise planeerimise väärtusi (taas)avastatakse. Praeguse valitsuse tegevusprogrammis on maavarade maakonnaplaneeringu teemaplaneeringute koostamine, et ruumiliselt määratleda maavarade kasutuselevõtt. Maapõue puudutavat on pikalt juhitud vaid valdkondlike õigusaktidega. Maapõueväärtuste läbimõtlemine planeeringuga näitab kätte ruumilised seosed ja prioriteedid, millega saab arvestada ka muu maakasutuse kavandamisel.

Planeerimise kiirus

Ruumilist planeerimist analüüsivad pidevalt ka meie naabrid. Teemad, mis läbivad paljude riikide analüüse, on planeerimissüsteemi majanduslik konkurentsivõime ja haldusmenetluste kiirendamine. Nii ka Eestis. Loodetavasti panustavad siinkohal digiarendused ja keskendumine planeeringute koostamisel õigetele teemadele, samuti planeeringu asjakohane täpsusaste. Keskenduda ei tasu küsimustele, millega tegeletakse järgmisel etapil, nt ehitusloa taotlemine või hoopis linna heakorra eeskiri, või on juba määratud õigusaktis, nt ehitise kaitsevöönd. Elektrikapi täpne asukoht või konkreetse tuule­generaatoriga kaasnevad täpsed mõjud on projekti mõjude hindamise küsimus, planeeringuga seatakse üldised reeglid.

Rohelise raamatu koostamise käigus juhiti tähelepanu, et planeeringumenetluse kiiruse ja kaasarääkimisvõimaluste vahel on justkui vastuolu. Sageli tundub, et kiire planeeringumenetluse puhul on ilmselt tehtud mööndusi kaasamises. Tegelikult ei pruugi see siiski nii olla: keskendumine peaküsimustele, planeeringuga kavandatavate muudatuste arusaadav esitlemine, infovahetust lihtsustavate digilahenduste kasutamine võib menetlust kiirendada ja kaasata sisukamalt. Keskenduma ei pea sellele, mitu avalikku arutelu on kohustuslik, vaid kuidas paremini infot edastada ja tagasisidet saada.

Rohelise raamatu sõnumid

Paljusid ülesandeid saab täita ainult planeeringute koostamise korraldaja, harilikult kohalik omavalitsus, vähestel juhtudel ka rahandus- või kaitseministeerium. Osaliste vahel kokkulepete saavutamist, huvide kaalumist ja kooskõlastamist ei saa üle anda ei huvitatud isikule – maaomanikule – ega planeerimiskonsultandile. Planeeringu koostamist juhtiv ametnik peab veenduma, et kogu käsitletavate teemade lahendamiseks vajalik oskusteave saaks planeeringusse kaasatud.

See, et planeerimiskonsultandi töö eest tasub huvitatud isik (maaomanik), ei tähenda, et lahendus peaks lähtuma üksnes tema huvist. Planeeringu koostamisel tuleb tasakaalustada nii huvitatud kui ka mõjutatud isikute huvid ning arvestada ruumi eripära. Ka planeerimiskonsultant on eelkõige planeerimisametniku partner, kes aitab otsustajal küsimusi lahendada.

Planeeringute koostamisse kaasamine ei tähenda vaid menetlusnõuete täitmist. Iga planeeringu koostamisel tuleb eraldi hinnata, kuidas jagatakse teavet mõjutatud ja huvitatud isikutega. Kuigi eesmärgiks ei saa seada, et iga ruumiotsus peab lähtuma eelkõige kogukonna huvist, tuleb tagada, et info arusaadaval kujul huvitatud osalisteni jõuaks. Planeeringudokumendi sõnastus peab olema selge ja arusaadav.

Planeeringulahendus peab lähtuma realistlikest prognoosidest. Kahanevates piirkondades tuleb tegeleda ruumilise kohandamisega, edendada ruumi kvaliteeti ja säästlikkust; piirkondades, kus rahvaarv kasvab, tuleb ruumi arengut suunata keskkonna ja taristuga arvestades.

Rohelises raamatus on rõhutatud, et kõik kokkulepped planeeringuotsuse langetaja ja planeeringust huvitatud isiku vahel tuleb avalikustada, tagada tuleb maaomanike võrdne kohtlemine. Otsustamisest taandatakse kõik isikud, kellel on huvide konflikt. Korruptsioon ehituses ja ruumilises planeerimises on tähelepanu nõudva teemana välja toodud juba praeguses korruptsioonivastases strateegias ja pälvib eeldatavasti lisatähelepanu ka koostatavas.

Siinne on vaid lühike väljavõte rohelise raamatu peateemadest ja vajalikest tegevustest. Praeguseks on kitsaskohad välja selgitatud ja osa lahenduste kallal töötatakse ka riigi tasandil. Nagu igal pool, ei ole ka ruumilises planeerimises populistlikud ja lihtsad lahendused võluvõtmeks. Kestliku ja kvaliteetse ruumi saavutamiseks on vaja otsustes – otse või kaudselt – osalejate kaasamõtlemist ja panust.

Tiit Oidjärv on rahandusministeeriumi planeeringute osakonna osakonna­juhataja asetäitja ja juhtis „Ruumilise planeerimise rohelise raamatu“ koostamist.