Sajaga seotud arhitektuuriväljaanded

Juubeliraamatuid ühendab tihe tagantjärele tarkus: autorid vaatlevad ja kirjeldavad, kuid ei ole läinud mõtestamisega liiale.

TOIVO TAMMIK

Mart Kalm, Eesti arhitektuuri 100 aastat. Toimetanud Elo Lutsepp. Kujundanud Merle Moorlat. Riigikantselei ja Eesti Meedia, Post Factum, 2018. 208 lk.

100 ehitist – sada aastat. Eesti lugu ehitistes 1918–2017. Samanimelise näituse alusel koostanud Leele Välja, toimetanud Toomas Kään. Kujundanud Andres Tali. Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, In Nomine, Eesti Arhitektuurimuuseum, 2018. 224 lk.

Karin Paulus, 101 Eesti nõukogude aja ehitist. Toimetanud Eha Kõrge. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2019. 216 lk.

Viimase aasta jooksul ilmunud ja numbriga „sada“ seonduvatest arhitektuuri puudutavatest trükisest kaks ehk Mart Kalmu „Eesti arhitektuuri 100 aastat“ ja „100 ehitist – sada aastat“ on otseselt seotud Eesti vabariigi sajanda aastapäevaga. Ehituse ja arhitektuuri puhul ei saa aga vahepealse okupatsiooniaja tõttu vähemalt poolt sellest sajast aastast pidada perioodiks, mil riik oleks saanud ennast ruumiloome alal teostada. Francis Fukuyama tsiteerib oma raamatus „Riikluse ehitamine“ Max Weberit, kes defineerib riigi kui „inimühenduse, millel on antud territooriumil legitiimne füüsilise jõu kasutamise monopol“. Seetõttu sobib kahe juubelipretensiooniga raamatu juurde suurepäraselt Karin Pauluse nõukogude aja käsitlus.

Kindlasti leiab arhitektuuriajaloolaste hulgast nende raamatute professionaalsemaid arvustajaid, kuid püüan anda ilmunu kohta tagasisidet praktiseeriva arhitekti ja arhitektuuriõppejõu vaatenurgast.

*

Mart Kalm jätkab ikka sealt, kus tal eelmisel korral pooleli jäi: raamatu lõpp ning rohkem detailidesse laskuv XXI sajandi eesti arhitektuuri lugu on tema teose kõige värskem ja huvitavam osa. Mahuka ja mõjuka „Eesti 20. sajandi arhitektuuri“ ilmumisest (2001) saadik on Kalm suutnud tagasiulatavalt tekitada oma käsitlustes teatava eesti arhitektide edetabeli, kuhu pääsemine, sõltumata kriitika sisust, mõjub privileegina.

Uus raamat on järjekordne lühikokkuvõte sajast aastast, kuid sedakorda mitte XX sajandist, vaid aastatest 1918–2018. Kunsti- ja arhitektuuriajaloo seisukohalt on tegemist meelevaldse ajavahemikuga. Kalm on olnud sunnitud saja aasta käsitlusele lisama viisaka referatiivse eelloo, jätkates 1920ndate eritlust juba tuntud headuses: ta toob kirjeldustes sisse põhilised ühiskondlikud protsessid, teada-tuntud arhitektide põlvnemise temaatika ning käsitleb ludinal ja ridamisi iseseisvusaegseid kultusobjekte. Sarmika vestleja ja loengupidajana kasutab ta tihti leidlikke keelekujundeid, mida on seni oma artiklites ja pikemates kirjatöödes aga kippunud välja rookima. Värskes rahvaväljaandes on Kalm talle omased mõttepaisutused ajaloolase kohta ehk liigagi julgelt esile toonud, näiteks: „Noor vabariik tahtis enda meelest kõrvaldada ajaloolist ülekohut ja võttis mõisatelt maa ning jagas vabadussõjas osalenud meeste vahel väiketaludeks. Asunikel oli väga raske võistelda päristaludega: saadud maa oli küll varandus, kuid vaja läks ka loomi, inventari ja hooneid, mille hankimiseks tuli pangast laenu võtta. Siin tuleb mängu moderniseerimisega kaasas käinud eksperditeadmine, sest pank tahab täpselt teada, mida on plaanis ehitada, ehk siis nõuab ehitusprojekti“ (lk 65). See lühike, võib-olla varjundites ka stiilivigu sisaldav lõik on ehtkalmulik, andes kontsentreeritud kujul edasi olulised ühiskonnas ja maa-arhitektuuris toimunud protsessid. Vaatamata helgetele kohtadele ja ühiskonnaprotsesside meisterlikule seletamistele on raamatu esimene pool jäänud referatiivseks ning kordab autori juba ilmunud tekstides kajastatut.

Samasuguseid julgeid üldistusi on teinud autor ka Tartu-kajastuses, avaldades lootust, et suudetakse Emajõe ääri taashoonestama hakata, ning konstateerides kuivalt, kuid täpselt: „Tartu pole iial varem olnud võrreldes Tallinnaga nii vähetähtis kui alates II maailmasõjast ehk siis on, mida taastada“ (lk 171). Sama hoogsa suletõmbega rehabiliteerib Kalm ka palju kirutud Tartu kaubamaja ja selle arhitekti Raivo Puusepa, jõudes täiesti kainele järeldusele, et linnakeses on aeg arenguks ja mastaabihüppeks ammu käes.

Üksikute projektide ja objektide ümberjutustamine on arhitektuuriloolaste vana häda. Mart Kalm jääb oma käsitlustes üldiselt legendaarset arhitektuuriloolast Kenneth Framptonit iseloomustanud elitaarobjektide kirjelduse juurde, kuigi metoodikana ei anna majade kirjeldamine tihti eriti huvitavat lõpptulemust. Frampton liikus küll hiljem kriitilise ajalookäsitluse juurest näiteks tektoonika uurimise suunas, mida võiks soovitada ka meie teadlastele.

Kalmu raamatut on soovitav sirvida paralleelselt samas sarjas ilmunud Sirje Helme raamatuga „Eesti kunsti 100 aastat“ – on ju kunsti ja arhitektuuri side sügavam, kui tavalugeja esmapilgul märkab. Olgu näiteks kas või Helme kajastatud Maarjamäe memoriaalansambel või Soansi-Luubi Tammsaare monument.

*

Leele Välja kureeritud raamatu „100 ehitist – sada aastat“ ellukutsujaks olid insenerid-ehitusettevõtjad ning ehitusmaterjalide tootjad. Sellise stardiga raamat saab eelkõige plusspunktid formaadi ja süstemaatilise fotovaliku eest. Objektide valikul on tegutsenud autoriteetne žürii arhitektide, inseneride ja projektijuhtide osavõtul. Suhteliselt avar lehekülje kujundus ning kataloogi formaat võimaldanuks ka plaanide eksponeerimist, mis on ruumi kajastavate väljaannete puhul väga oluline. Iga aasta kohta perioodist 1918–2017 valitud objekt on saanud üheteistkümnelt autorilt telegrammstiilis kirjelduse, ainult EKA uue maja jutukese juurde on erandina ilmselt autor Karin Paulus lisanud ka hoone esimese korruse algse plaanilahenduse.

Raamatu ja näituse kujundajana on isa ja poeg Andres ja Johan Tali vilunud tegijad. Seekord mängis näitus raamatu üle. Iga aastat saadab ka meenutuslik väljavõte ajateljest, mis aga osalt kujunduslikel põhjustel mõjub irdsena ega kutsu kaasa mõtlema. Teos on kolmes keeles, kuid vene- ja ingliskeelse resümee esitamine samal leheküljel põhitekstiga raskendab tegelikult lugemist.

See raamat on arusaadavatel põhjustel nende kolme seas kõige reklaamimaigulisem. Väljaande plussiks on aga avalikkusele vähem teada insenerirajatiste jm objektide esiletõstmine: 1920ndatest Ellamaa elektrijaam, Tallinna Filterveevärk, jaamahooned, kasarmud. Samuti on liigutav detail Petseri meenutamine Eesti vabariigi osana. 1940. aastal valminud hoonena oleks võinud Rakvere teatri pikale veninud ehituse asemel eksponeerida Westholmi gümnaasiumi uut hoonet, mille valmimise okupatsioonivõim värvikalt oma eriteeneks maalis. Ka sõjajärgne aeg pakub üllatusi, reljeefseim näide võiks siinkohal olla Tallinna tunnelkollektor valmimisaastaga 1979, selle raamatusse paigutamine on ilmselt žüriis istunud inseneride töövõit. Raamat kulmineerub rahvusarhiivi uue hoonega, mis on objektina sümboolne. Kas või Lennart Mere lennujaama hoone esine uus trammipeatus koos sinna viiva kaljutunneliga mõjunuks märksa optimistlikumalt.

*

Karin Pauluse „101 Eesti nõukogude aja ehitist“ mõjub tervikliku ja süstemaatilisena. Objektide ja fotode valik, ühtlaselt välja töötatud saatetekstide formaat, süvenev vaatlustaktika on sümpaatne ja annab kokku lugemisväärse ja väärika tulemuse. Raamatul võiks huvilisi olla ka välislugejate hulgas, kuna sovetinostalgia ning retroprojektid on moes.

Autor liigub peatükist peatükki ühtlases rahulikus tempos, kasutades keskse motiivina tsitaati ajakirjandusartiklist või intervjuust. Tsitaadile eelneb korralik sissejuhatus ja järgneb väljajuhatus, kus on leidnud koha objekti ja ajastu asjalikus laadis kirjeldus. Tsitaatide allikas jääb pisut hämaraks, kuid rõõmustav on sama aja rajude ilukirjandusautorite sissetoomine, sh Mati Unt korduvalt. Lähema ja kaugema mineviku hõllanduste raamatusse raiumisel on autori enda tarkuse ja arhiivimaterjalide kõrval oluline puhta impressiooni ja nn suulise pärimuse korjamine, mis on Paulusel hästi õnnestunud. Erinevalt teistest kannatab see materjal raamatu formaadi pärast. „101 …“ sari on kujundatud ühtse Prokrustese sängina nii plaatidele, arheoloogialeidudele kui ka paljudele muudele kultuurinähtustele. Arhitektuur tahab suuremat formaati kui ehe, midagi ei ole teha. Fotod ja tekst on esitatud kujunduslikult suhteliselt võrdselt, ilma rõhutuste ja suuremate aktsentideta.

Teose formaat jätab mulje kataloogist, kuid seda see kindlasti ei ole: tegu on pigem esseelaadsete pooleteise lehekülje pikkuste pildiallkirjade kogumikuga. Nagu ka teiste arhitektuuriajaloolaste puhul äratab tähelepanu kirjutaja lõputu kannatlikkus objektide fassaadide ja interjööride kirjeldamisel. Pole ju enam fotograafiaeelne aeg, kui kirjutis tuli kiiremini ja odavamalt kätte kui graafiline kujutis.

*

Kahtlemata on nende raamatute puhul tegemist mastaapsete ja tänuväärt ettevõtmistega. Omakeelse laiemale avalikkusele suunatud arhitektuurikirjanduse valdkonnas on iga sellise teose ilmumine suursündmus. Kõiki kolme raamatut ühendab retrospektiivsus: autorid kirjeldavad, kuid pole läinud mõtestamisega liiale, vaatlevad, süstematiseerivad ning esitavad meile suure tüki tihedat tagantjärele tarkust.