Savist prinditud arhitektuur

Ljudmilla Georgijeva

Keraamiliste plaatide süsteem. Savist prinditud 180 erineva orgaanilise mooduliga installatsiooni plaatide avade suurus määrab valguse läbipääsemise hulga. Installatsiooni autorid on Madis Kaasik, Tiia Vahula ja Ljudmilla Georgijeva.

Keraamiliste plaatide süsteem. Savist prinditud 180 erineva orgaanilise mooduliga installatsiooni plaatide avade suurus määrab valguse läbipääsemise hulga. Installatsiooni autorid on Madis Kaasik, Tiia Vahula ja Ljudmilla Georgijeva.

Ljudmilla Georgijeva

Selleaastases TABi teadusinnovatsiooni laboris eksponeeriti mitmeid uuendusi nagu virtuaalses reaalsuses projekteerimine, biotehnoloogiad, iseparanevad materjalid, vesiaiandus jms. Näidati ka savi 3D-printerit ning sellega loodud keraamiliste plaatide süsteemi.

3D-printimine on juba vägagi populaarne. Peamiselt seostatakse seda plastikust meeneid ja väikseid mänguasju vormivate nn töölaua 3D-printeritega. Tegelikult saab aga printida veel väga paljudest materjalidest nagu klaasist ja metallist, aga ka šokolaadist ja biokudedest esemeid.

Mitmeid materjale siduvaid 3D-printereid on praegu veel laiatarbekaubana keeruline soetada, see-eest areneb kiiresti entusiastide ja uurimislaborite võrgustik, kus foorumites liikuva teabe ja vabavaralise tarkvara toel ehitatakse vajalikud masinad ise. Eestis on nii ehitatud savi printivaid masinaid. Nende liitekohad on erilahendustena toodetud digitehnoloogiate nagu laserlõikuse, freesimise ja 3D-printimise abil. See annab piisava paindlikkuse, et kaugelt tellitud detailid ja elektroonika täpselt kokku sobitada ja koos toimima panna.

Ise ehitatud masinate eelis on see, et neid saab vajadusel alati edasi arendada ning oma soovidega kohandada. Räägitakse, et kolmas tööstusrevolutsioon toob tootmistegevuse tagasi disainerite kätesse.* Sellisel juhul on oluline, et nad ka valdaksid tööriistu ja oskaksid neid vajadusel modifitseerida. Vastasel juhul võivad meist saada tööriistade orjad (nii tarkvara kui ka riistvara mõttes).

Savi trükkimisel on populaarse plastiku printimise ees palju eeliseid. Üks on kahtlemata see, et savi on looduslik materjal ega sisalda toksilisi aineid. Keskkonnasõbralik on seegi, et kui miski on valesti läinud, pannakse toodang printerisse tagasi ning materjali saab peaaegu lõputult uuesti printida, jääke ei tekigi. Taaskasutada saab ka kuivanud põletamata savi. Pärast purustamist ja vees leotamist on see taas printimisvalmis. Materjali raiskamata saab niiviisi valmistada ajutisi objekte, näiteks prototüüpe. Kui plastikust printimisele kulub üle tunni, siis savist sama objekti valmistamine võtab vaid 15 minutit. Arvesse tuleb siiski võtta seda, et savi puhul kulub aega kuivamise ning põletamise peale. See-eest modelleerimise ja printimise vead avalduvad kiiresti ning neid saab operatiivselt parandada.

TABi laboratooriumi installatsiooni välja töötades võtsime vaatluse alla keraamikakasutuse arhitektuuris ning mõtlesime sellele, kus võiks 3D-printimine otstarbekas olla.

Nüüdisajal kasutatakse keraamikat enim hügieeniruumide pinnaviimistluses, aga ka hoonete välisfassaadidel ja sisekujunduses. Pinnaviimistlusplaadid on enamasti sama kujuga, omapära saadakse mustriga, kuid isegi kõige kallimad lahendused pakuvad vaid kuni nelja eri kujuga elementi. Kuna 3D-printer võimaldab lisakuluta toota eri kujuga objekte, siis seadsime eesmärgiks töötada välja viimistlusplaatide süsteem, mille kõik tükid on unikaalsed. TABi labo­ratooriumi näituse üheruutmeetrise pinna katsime 180 erikujulise tükiga.

Meie kindel eesmärk oli vältida vähendatud mudeleid ning toota reaalses mõõtkavas kasutatav objekt. Vaid nii saame materjali käitumisest õige tagasiside, et edasi arendada kas mudelit või tootmistehnoloogiat. Loodud installatsioon sõltus paljuski nii materjali omadustest (savi voolavuse järgi timmiti tükkide külgede nurki, sest väikesed ja järsu servaga tükid pragunesid ja kiskusid kuivades kõveraks) kui ka 3D-printeri piirangutest (masina suurim printimisala ja -kõrgus dikteerisid mooduli maksimaalsed mõõtmed).

Arhitektuuris ja disainis on orgaaniliste, keerukate ja matemaatiliste valemite järgi genereeritud mudelid aktuaalne teema. Kõige raskem, ent põnevam etapp on aga virtuaalses maailmas loodud vormide materialiseerimine, kusjuures nende lõpliku kuju määravad tootmistehnoloogia võimalused ja materjali füüsikaline käitumine. Selles kontekstis on 1 : 1 mõõtkavas katsetamine ja tegelikult kasutuses materjalide tundmaõppimine väga tähtsal kohal.

* Jeremy Rifkin, The Third Industrial Revolution: How Lateral Power Is Transforming Energy, the Economy, and the World, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht