Siserulapargid ja linnaplaneerimine

Tallinnas puudub rulatajatel ja teistel tänavaspordi harrastajatel XXI sajandile vastav taristu, sportimiskoht ka miinuskraadide ja lume ajaks.

RISTO KOZER

Tallinnas on aina rohkem juurde tulnud tänavaspordi harrastajaid, keda talveperioodil võib tihtipeale kohata katusega autoparklates või Vabaduse väljaku allosas. Ka siis, kui väljas on miinus­kraadid ja lumi maas. See kinnitab, et linnakorraldus ja planeerimine ei ole nende võrdlemisi uudsete alade harrastamiskohtade rajamise ja kujundamisega nullindatest edasi jõudnud. Kuigi Tallinna rahvaarv liigub vaikselt meie naabrite Helsingi, Kopenhaageni ja Riia näitajate poole, puudub rulatajatel ja teistel tänava­spordi harrastajatel XXI sajandile vastav taristu ja koht.

Pääsküla endises kinomajas Koit tegutseb alates 2002. aastast küll noorte­keskuse allüksusena siserulapark ja see on ühissõidukitega (nii bussi kui rongiga) hästi ligipääsetav. Selle pindala on aga vaid 336 m², kuhu kogu linna harrastajad peavad ära mahtuma. Rulahalli suurvormid on peamiselt BMX-rataste sõiduks ja hõlmavad suure osa ruumist. Tihtilugu esineb seal ülerahvastatuse tõttu ka ohtlikke olukordi. Kuid asi ei ole ohutusnõuete täitmata jätmises, vaid igapäevases ruumipuuduses, mistõttu rulatajad, trikiratturid, rulluisutajad ja tõukeratturid eramusuuruses ruumis korraga neljakümnekesi sõitma peavad. Mis saab siis, kui sõitjaid tuleb veelgi rohkem?

Teine võimalus on elamusspordikeskus, mis asub hajaasustusega Rae vallas Peetri külas, Tallinna piirist kahe kilomeetri kaugusel kiirtee ääres. Koht nimega Spot of Tallinn on natuke suurem (tänavapargi osa 465 m²) ja pakub võimalusi tänavastiilis sõitmiseks, kuid paraku asub Tallinna linnapiirist kaugel. Vabaduse väljakult saab sinna lähiliinibussiga poole tunniga, aga Lasnamäelt või Mustamäelt kulub edasi-tagasi sõidule pea kaks tundi. Samuti puudub toimiv kergliiklustee. Tõepoolest, sinna on võimalik sõita ka takso või isikliku autoga, kuid enamik tänavaspordi harrastajaid on alaealised. See soodustab omakorda vanemate taksoteenust, s.t autoga kohale ja hiljem autoga järele sõitmist, mis on vastuolus riigi tervisekampaaniaga. Küsimuste küsimus on ju, kuidas noored liikuma saada ja ülekaalulisust noorte seas vähendada.

Selleks on tarvis linnadesse ja küladesse luua heas kohas asuv sise- ja välirulapark, mille planeerimisse ja disaini kaasatakse juba eos linnakorraldajad või -planeerijad, arhitektid ja disainerid, samuti rulatajad. Vastasel juhul luuakse eelnevatega analoogne mittekoht, kus erilist püsivat sotsiaalset ruumi ei teki. Arvestada tuleb ka noortega, kelle vanemad on pika päeva tööl, kellel ei ole harrastusteks raha või puudub autojuhiluba. See võib viia mõne muu (ebasoovitava) kõrvaltegevuseni.

Kopenhaageni CPH rulapark (SNE Architects, 2015) asub juugendstiilis tööstushoones. Igal aastal kujundatakse ruum ümber, pakkudes sõitjatele eriti loomingulist ja arendavat keskkonda.

Risto Kozer

Kuna Spot of Tallinn on eraettevõte ja loodud Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusega, lasub neil lepinguline kohustus asutust viis aastat sellise funktsiooniga ülal pidada. Pärast võib kõnealusele hoonele ja asutusele ükskõik mis sisu ja funktsiooni anda. Et selline hirm ei ole asjatu, näitlikustab üks seik eelmisest aastast. Külastajal tekkis soov minna Spot of Tallinna minirampi rulatama. Kohale sõideti taksoga. Piletit soetades selgus üllatus, et minirampi enam ei ole ja selle asemel on nüüd jõusaal. Tagasiteel päris taksojuht, mis koht see selline on. Külastaja selgitas olukorda ja ka põhjust, miks tuli linna tagasi sõita. Taksojuht oli hämmingus: „Kummaline lugu, kas siis Tallinnas on vähe jõusaale?“ Nii on ja mis järgmisena kaduda võib, seda näitab aeg.

Võrdluseks toon näiteid naaberpealinnade siserulaparkidest. Helsingis on üle kümne aasta tegutsenud Kontula siserulapark (2000 m²), mida linn täielikult doteerib. Asukoht on Helsingi Mellunkylä linnaosas, ühissõidukid liiguvad (buss ja metroo), ja mis kõige olulisem: pargi disaini muudetakse ja ehitatakse igal aastal ümber. Seda teevad rulatajad, disainerid ja arhitektid koostöös.

Kopenhaagen on teada-tuntud jalgsi käimise, jalgratta ja rulaga sõitmise Euroopa pealinn ja seda peamiselt tänu arhitekt Jan Gehlile („Linnad inimestele“, eesti keeles 2015), kes strateegilisel linnaplaneerimisel valis autode asemel peaosaliseks inimese. Kopenhaageni CPH siserulapark (2400 m²) asub 1901. aastal ehitatud tööstusliku juugendarhitektuuri mõjutusega õhulises raudbetoonhoones, mis sarnaneb äsja renoveeritud Tallinna Lutheri masinasaali hoonega. Katuseakendest paistab ruumi rikkalikult päevavalgust. Kopenhaagen on teinud sellest kohast egalitaarse fenomeni.* See asub raekoja platsilt jalgsi minnes vähem kui kolme kilomeetri kaugusel, lisaks ligipääsetav bussi ja rongiga. Ka seal, nagu Kontula siserulapargiski, disainitakse igal aastal pargi arhitektoonika uuesti. Linn doteerib siserulaparki täielikult. Sellise poliitika kaasabil pakutakse sõitjatele eriti loomingulist ja arendavat keskkonda.

Riias elab ca 640 000 inimest ja linnas on kaks siserulaparki, kus saab aasta ringi sõita ja võistlusi korraldada. Üks asub Daugavast ida pool (The Spot, 2800 m²), teine läänes (G-Tiim, 1500 m²). Sinna käivad nii buss kui ka tramm. Mõlemad tänavastiilis pargid on ehitatud vineerist.

Mis tahes traditsioonilisel spordialal on üles ehitatud süsteem, toimiv strateegia ja taristu, kus sportimisvõimalused on olemas igal aastaajal. Silmas pidades areneva ühiskonna, majanduse ja kultuuri vajadusi ning tõsiasja, et noored valivad üha rohkem hobiks individuaalalasid, ebakonventsionaalse tänavaspordi, kus on rohkem vabadust, peame tunnistama, et meil puudub selleks valmidus – puudu on nii strateegia, taristu kui ka toimiv süsteem.

See probleem ei puuduta ainult Tallinna, vaid kogu Eestit. Kohalikud omavalitsused peaksid arvesse võtma ruumiloome eksperdirühma lõpparuande ettepanekud ja alustama kohe tegevust soovitatu elluviimiseks. Planeerimisse ja projekteerimisse tuleb kaasata eelkõige rulavaldkonna spetsialiste, disainereid ja arhitekte, kes on ka ise rulatajad. Ainult seeläbi saavutatakse parim võimalik tulemus.

Kui meil õnnestub luua vähemalt samaväärne linnakorraldus ja -ruum, nagu on meie naabritel, õnnestub ehk Eesti rulatajatel ja teistel tänavaspordi harrastajatel jõuda, kui mitte Tōkyō 2020. aasta suveolümpiamängudele, siis järgnevale Pariisi 2024. aasta olümpiale kindlasti. Selleks tuleb astuda esimesed sammud, näidata poliitilist tahet ja hinnata ümber prioriteedid, valides aasta ringi kasutatavale siseruumile hea asukoha näiteks Kalevi spordihalli kinnistul, ministeeriumide ühishoone taga staadionil või Põhja-Tallinnas, kus kindlasti leidub linnale kuuluvat ühissõidukiliiklusega ühendatud vaba maad. Rulatamine on kunst, mitte tavapärane sport, seega tuleks nii sise- kui välirulaparkide disainimisel jätta piisavalt lahtisi otsi ja vähem lähtuda standarditest.

* Jeff Ihaza, Skateboarderes Won. – The New York Times 7. IV 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht