Sõnumiga Veneetsiasse

Peagi valitakse idee esindamaks Eestit järgmisel Veneetsia arhitektuurbiennaalil. Milline on hea ja pilkupüüdev ekspositsioon ning kas see peaks olema poliitiline seisukohavõtt?

KERLY RITVAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

9. juunil esitleb Eesti arhitektuurikeskus Krulli kvartalis viit Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni konkursi ideed. Nende seast valitakse välja üks järgmisel aastal Veneetsias Eestit esindama. Sellega seoses arutleme meie riiki varem esindanud kuraatoritega, milline on tugev ekspositsiooni idee ning kuidas saaks arhitektuuribiennaal ja Eesti paviljon jõulisemalt poliitilise seisukoha võtta. Vestlusringis osalevad kunstiteadlane Ingrid Ruudi ning arhitektid Laura Linsi ja Johan Tali, tähelepanu alla võtame ennekõike kolm Eesti ekspositsiooni: ruumiinstallatsioon „Gaasitoru“,1 Balti paviljon2 ja „Nõrk monument“3.

2008. aasta XI Veneetsia arhitektuuribiennaali „Väljas. Arhitektuur väljaspool hooneid“ („Out There. Architecture Beyond Building“) peakuraator oli Aaron Betsky ning väljapanek oli meile murdeline: esmakordselt oli Eesti esindatud Giardini pargis suurriikide rahvuspaviljonide kõrval kaaluka teosega „Gaasitoru“. Tegu oli 65meetrise gaasitoruga, mis ühendas Saksamaa ja Venemaa paviljoni. Ingrid Ruudi, „Gaasitoru“ kuraator, kuidas idee sündis ja millised olid toru teostamisel väljakutsed?

Ingrid Ruudi: Alustuseks võiks meenutada, et kunsti- ja arhitektuuribiennaal toimivad mõneti erinevalt. Kunstibiennaali seosed galeriikunsti-maailmaga on tihedamad ning biennaalil osalemine mõjutab vahetult kunstniku karjääri ja turuväärtust. Arhitektuuribiennaalil see päris nii ei ole. Eks ta staarisüsteemi mingil määral toetab ka, aga arhitektuurimaailmas on biennaal eelkõige just erialase refleksiooni ja debati koht. See tähendab, et sinna on eelkõige mõtet minna ruumilist keskkonda mõjutavate teemade üle arutamiseks, konkreetsete büroode ja värskema loomingu promomiseks on efektiivsemad teised platvormid. Ja sellest „Gaasitoru“ projekt ka lähtus – püüdest kasutada ära selle sündmuse kogu kriitiline potentsiaal.

Keskkonna- ja geopoliitiline ruumiinstallatsioon „Gaasitoru“, 2008, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm, kuraator Ingrid Ruudi.

Ingrid Ruudi

Milline oli 2008. aasta poliitiline õhustik? Kontseptsiooni aluseks oli Nord Stream 1 paigaldamine ning just enne biennaali avamist oli alanud Gruusias sõda. Kas enne Gruusia sõda oli õhus poliitiline konflikt või tuli see üldsusele üllatusena nagu sel aastal Ukraina sõda?

Ruudi: Ukraina sõda ei tulnud ju tühja koha pealt ega tulnud tookord ka Gruusia sõda. Ühtepidi oli see projekt küll konkreetselt Nord Streami just sel hetkel aktiivse debati tekitanud ettevõtmisest, kuid eelkõige oli see võimalus osutada, et mastaapsetel ruumi puudutavatel otsustel on väga suur poliitiline mõõde. Ja vastupidi, et ruumi arengusuuna tingivad poliitilised kaalutlused. Milline on arhitekti tegutsemisvõimaluste ulatus ja kui palju sellistes protsessides üldse kaasa rääkida saab? Terve hulk ruumiotsuseid on tegelikult väljaspool arhitektide käeulatust. Suuresti mõjutavad neid poliitilised või pragmaatilised tegurid ning ökoloogiline aspekt ka seal juures. Kogu infrastruktuuriga seotu on hea näide: selle planeerimine ja rajamine mõjutab väga vahetult, millised ressursid on kusagil saadaval, kuhu pääseb liikuma või ei pääse, kuidas elu ja ruum kusagil areneda saab või ei saa. Arhitektuuri puhul vaadatakse tavapärases tegutsemisulatuses neist teemadest justkui üle, kuigi nende mõju ruumilisele keskkonnale on märksa põhjapanevam kui mis tahes esteetilistel valikutel. Reaalse toru kohaloleku brutaalsus, selle kehaline kogemus aitas selle sõnumi hästi kohale viia. Sellega osutasime ka antropotseeni maastikule, mis laiutab kõikjal, aga mida eelistame sageli mitte näha.

Nii et jah, tahtsime gaasitoru poleemika toel jõuda üldistavamale tasandile. Gruusia sõja puhkemine augustis lisas muidugi teravust, aga see ei olnud see, millele otse ja nii kitsalt oleksime tahtnud osutada. Kasutasime toru kui sümptomit, mis näitlikustab üleüldisemat reaalsuse toimimise mehhanismi.

Lõpuks saite nii Saksamaalt kui ka Venemaalt nõusoleku toru paigaldamiseks. Praegu seda nii kergelt ei antaks.

Ruudi: Ma arvan et seda nõusolekut mitte ei antaks nii kergelt, vaid seda ilmselt ei tulekski. Ka toona õnnestus see täiesti üle noatera. Meil oli vaja see ruumiinstallatsioon kooskõlastada kõigi lähikonna paviljonide esindajatega. Sakslasi ja venelasi häiris muidugi geopoliitiline sõnum, aga mitmeid teisi näiteks nende paviljonide vaadeldavuse vähenemine, külastajate logistika probleemid ja muu. Saksa kuraatorid leidsid, et naeruvääristame nende sõltuvust Vene energiast. Venelased olid pikalt ühemõtteliselt vastu, aga lõpuks mõjusid ilmselt nii üldkuraatori Aaron Betsky toetus kui ka mitmete Eesti kunstiinimeste isiklikud sidemed, kuigi ma ei teagi õigupoolest, millest sai kaalukeel. Adrenaliini oli ettevalmistustes kõvasti.

Laura Linsi: Tahtsingi Ingridilt küsida, et kui te selle idee peale tulite, kas oli ka selline tunne, et see võib päriselt teostuda. Kas see on üks nendest entusiasmil põhinevatest projektidest, mis hoidis pulsi algusest peale kiire?

Ruudi: Ilmselt saabki sellise projekti teha ainult piisavalt noore ja naiivsena, kui veel ei ole väga hästi telgitagustega kursis ja oled harjunud Eesti asjaajamiskultuuriga, kus ollakse väga otsekohesed. Kui oleksin midagi rahvusvaheliselt enne kureerinud, siis vahest ei olekski julgenud seda teha, eriti sellise ajakavaga: konkursist avamiseni jäi pool aastat.

Johan Tali: Balti paviljoniga alustasime samuti naiivsuse tõttu. Veneetsia biennaal oma ülesehituselt kõnetab geopoliitilist olukorda. See tuleneb sellest, et seal osalevad riikide delegatsioonid, kes tõlgendavad peakuraatori teemat riigi esindajatena. Meie aga tulime välja ideega teha kolme riigi ühispaviljon. Iga riik oli harjunud ise Veneetsias käima ja vastavalt sellele ka oma paviljoni ette valmistama. Enne, kui Lätis, Leedus ja Eestis kuraatorit valima asuti, uurisime, kas oleks võimalik teisiti läheneda ja tavaline valikuprotsess vahele jätta. Reaktsioon oli negatiivne. Arvati, et sellist asja ei suudeta kolme riigi vahel kokku leppida, et erinev rahastussüsteem ja kuraatori valimise protsess teeb asja keeruliseks. Leiti ka, et see poleks aus teiste ideede suhtes. Niisiis pidime kolm ideekonkurssi ära võitma. Leedu kunstimuuseumi direktriss ütles, et te tahate teha midagi täiesti võimatut, aga kuna te ei tea, et see on võimatu, siis võib see tegelikult õnnestuda. Kui me üksteise järel kolmes riigis sama tööga võitsime, siis sulas ka vastuseis. Seejärel asusime veenma Veneetsia biennaali korraldajaid, kes ei tahtnud uskuda, et Eesti, Läti ja Leedu paviljoni asemel tuleb ühisnäitus. Käsuahel ja ametlik asjaajamine muutus pärast seda, kui biennaali direktor sai igalt Baltimaa kultuuriministrilt teatise, kus palus tunnistada Balti paviljoni ühisosalejana. See oli meile omamoodi kontseptuaalne võit. Veneetsia biennaali korraldajate veenmine ei olnud lihtne, kuid lõpuks veendusid ka nemad Balti paviljoni legitiimsuses, mis õigustas meie silmis püstitatud teemavaliku.

Balti paviljon, 2016, kuraatorid Johan Tali Eestist, Kārlis Bērziņš, Niklāvs Paegle, Dagnija Smilga ja Laila Zariņa Lätist ning Jonas Žukauskas, Jurga Daubaraitė, Petras Išora ja Ona Lozuraitytė Leedust.

David Grandorge

Kuidas Baltimaade ühispaviljoni idee sündis? 

Tali: Kõik algas 2014. aasta biennaalil Eesti ekspositsiooni „Vaba ruum“4 avamisel. Rääkisime Läti ja Leedu kolleegidega Baltimaade kontekstist ning sellest koorusid välja sellised teemad nagu Nõukogude Liidu lagunemine ja Euroopa Liiduga ühinemine, Rail Baltic, iganenud infrastruktuur ja üldisemalt, kuidas ehitatud keskkonda süsteemselt uuendada. Seejärel tuli mõte neist teemadest mitte ainult mõelda, vaid ka näituseformaadis rääkida.

See oli aeg, kui Eesti nägi end Põhja-, mitte Baltimaa osana. Sealt tekkiski mõttearendus, et ehk võiks Eestit, Lätit ja Leedut vaadata kui ühte ruumi: kaotaks riigipiirid ära ja vaataks seda piirkonda arhitekti pilguga nagu geoloogilist kamakat planeedil Maa. Teadlikult ei valinud me kümmet kõige paremat projekti seda kirjeldama, vaid üritasime oma ideed väljendada maakaardina, omalaadse atlasena, näidata, et igal pool juhtub midagi põnevat. Sellises formaadis ongi ainuõige asi suurelt ette võtta. Siit tulimegi mõttele teha suures Veneetsia spordihallis natukene messi moodi väljapanek, kus kõik eksponaadid üritavad üksteisest n-ö üle karjuda, aga kellelegi või millelegi ei anta parimat eetriaega.

Kaugemalt vaadatakse Balti riike koos, kuigi me ise näeme ainult suuri erinevusi. Teie keskendusite sarnasustele. Kuivõrd aitas see arutelu algatada?

Tali: Isegi praegu ei suhtle Eesti, Läti ja Leedu arhitektid omavahel, nad ei jaga isegi sama turgu. Seetõttu oligi huvitav vestlust alustada ja tundma õppida ka naaberriikide arhitekte. Sellest tekkis kontaktide võrgustik, mitte ainult minul, vaid ka teistel. Laura teab sellest rohkem rääkida.

Linsi: Minu ja Roland Reemaa töö oli Balti paviljoni osa ja selle kaudu saime tuttavaks Läti ja Leedu kuraatoritega. See on otseselt aidanud kaasa koostööle nende riikide arhitektidega. Alati ei tähenda see koos projektide tegemist, vaid suhtlemist ja arutelu, mida enne Balti paviljoni ette ei tulnud.

Balti paviljon oli lähtepunkt, külluslik projektide ja perspektiivide valik, eesmärk ei olnudki defineerida Baltimaade ruum selgesõnaliste ühisosade või erinevuste kaudu. Nende teemadega tegeletakse praegu nii arhitektuuri- kui ka kunstivaldkonnas. Küsitakse, millised on Baltimaade teemad, mis võiksid rahvusvaheliselt huvi pakkuda.

Ruudi: Minu arust oli Balti paviljoni koos kureerimine vajalik ja asjakohane poliitiline seisukohavõtt. See päriselt võrdsetelt alustelt lähtunud koostöö ületas ka selle kerge sisemise skisofreenia, mis minu meelest avaldus näiteks 1990. aastate alguse Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalidel. Tollal seati justkui vastandlikud eesmärgid: ärgitati küll Balti riikide koostööd, aga samal ajal ka teistest eristuma, olema justkui läänelikumad kui teised. Korraga üritati saavutada kokkukuuluvus teiste Balti riikidega ja end nendest lahti rebida.

 

2018. aasta XVI biennaali „Vaba ruum“ kureerisid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara. Eestit esindas sel aastal „Nõrk monument“ Santa Maria Ausiliatrice kirikus: mõtestati monumenti, tähendust ja arhitektuuri. Laura, palun ava „Nõrga monumendi“ tausta.

Linsi: Arhitektuuribiennaalil on kuraatori roll sageli väga hägune. Me võitsime kuraatorivõistluse ja olime justkui paviljoni kuraatorid, aga me ju ei kureerinud seda. See oli ikkagi meie autoriprojekt.

Meie idee ei olnud tihedalt seotud Eestiga, teemakäsitlus ületas rahvusriigi piirid: me ei tahtnud kaasa minna sellega, mis on Eestis kõige parem ja kuidas eristutakse, vaid siduda siinses ruumikultuuris toimuva laiemalt rahvusvaheliste suundumustega. Sarnast on palju ja riigipiiridel pole tegelikult väga suurt tähtsust.

Meie lähtepunktiks oli küsimus, mil moel saab arhitektuur olla poliitiline. Kui monumendid on selgelt poliitilised, siis kas poliitika avaldub arhitektuuris ka kaudsemal ja nõrgemal kujul? Lahkasime seda küsimust uurimusliku projektiga, millest sai lõpuks installatsioon endises kirikus ning raamat. Installatsioon astus dialoogi kirikuarhitektuuri monumentaalse ja väga selge hierarhilise vormiga. „Nõrk monument“ kujutas linnaruumi argistseeni ja vastandus kiriku rangele ruumile.

Mõnes mõttes oli meie lähenemine traditsiooniline: uurimisprojekt, mis sai ruumilise väljundi. Keerukust lisas aspekt, mis iseloomustab kõiki kolme ekspositsiooni: ei esitletud otseselt head Eesti arhitektuuri. Komissari ja žürii toetus meie projektile ei olnud ühene ning 2017. aastal, mil projektiga võitsime, kaheldi nii monumentide teema päevakajalisuses kui ka arhitektuuri poliitilisuses. 2018. aasta suveks, mil näitus aset leidis, oli see kõhklus peamiselt Ameerika Konföderatsiooni monumentide ümber toimuva tõttu hajunud. Õnneks sai „Nõrk monument“ rahvusvaheliselt palju positiivset vastukaja, nii et võib öelda, et Eesti arhitektuurivaldkond näitas oma võimekust päevakajalisi teemasid tõstatada ja ka komissar oli rahul.

Laura Linsi: „Üks aasta, mis kulub paviljoni valmimiseks ideest avamiseni, on võrdlemisi lühike aeg. Oluline on ruumiline kõnekus.

Mihkel Maripuu / Eesti Meedia / Scanpix

Ingrid Ruudi: „Biennaal peaks olema koht, kus otsida dialoogi maailmaga väljaspool igapäevast Eestit. See ei ole oma naba vaatamise koht.“

Mark Raidpere

Johan Tali: „Hea paviljon kõnetab mitmel tasandil. Lapsiku vaataja puhul aitab sellestki, et väljapanek on ruumiliselt põnev ja mänguline.“

Piia Ruber

Milline on tugeva väljapaneku retsept? Kas paviljon ja arhitektuur saab olla poliitiline seisukohavõtt?

Linsi: Üks aasta, mis kulub paviljoni ideest avamiseni, on võrdlemisi lühike aeg, et luua midagi kontseptuaalselt tugevat ja vettpidavat, projekteerida see Veneetsiasse ja see seal ka valmis ehitada. Selles ehitises või installatsioonis peab olema ruumilist kõnekust.

Ruudi: Eks Veneetsias tule alati arvestada sellega, et publiku vastuvõtuvõime pannakse kõvasti proovile. Seal peaksid sõnum ja meeleline esitusviis olema väga intelligentses tasakaalus, nii et paviljon kõnetaks külastajat kogemusena ning oleks põhjendatud just näitusena. Ideaalis võiks tugev paviljon rajaneda kellegi uurimistööl või protsessil, mille tarvis on eeltöö juba tehtud, mistõttu sel oleks haaret, veenvust ja sügavust. Ettevalmistusaeg on siiski piiratud ja idee nullist arendamine selles ajaraamis on päris raske.

Oluline poliitiline mõõde oleks see, kui biennaali näitus suudaks tekitada lisaväärtuse ning sellest hargneks midagi edasi: projekte, koostööd, muutusi kohapeal või muud. Biennaalil osalemine on väga ressursimahukas. Muidugi on tore, kui tulemus on ühekordselt väga võimas ja äge, aga ideaalis võiks kulutus õigustada end ka sellega, et sellest kasvab midagi välja. Mitte tingimata käegakatsutavat, võib-olla isegi midagi, mida ei oska oodata. Ma arvan, et Balti paviljon on selle poolest väga hea näide: tekkis uusi võrgustikke, järgmisi koostööprojekte ja üleüldiselt ikkagi täiesti tajutav väike nihe Eesti arhitektuuri enesetajus, positsioneerumises. Biennaal peaks olema koht, kus otsida dialoogi maailmaga väljaspool igapäevast Eestit. See ei ole oma naba vaatamise koht. Mõttes ja meeles peaks hoidma küsimust, miks pakutav ka kedagi teist huvitama peaks või talle kõnekas olema. See on omamoodi arhitektuurikultuuri hügieen: vaadata korra paari aasta tagant oma tegutsemist laiema pildi taustal.

Tali: Üks hea paviljoni komponent on kaleidoskoop ehk eri tasandid. „Gaasitoru“ on hea näide. Toona muidugi midagi kinni ei pandud ja poliitiliselt see midagi ei muutnud: keegi seda toru merest välja võtma ei tormanud.

Teiselt poolt peab hea näitus kõnetama ka lapsikut vaatajat ja sel puhul aitab sellestki, et väljapanek on ruumiliselt põnev ja mänguline. Mulle on tegelikult alati sisimas meeldinud lihtsad mõtted, mille taga on keerulisemad ja suured ideed – täpselt nagu gaasitoru. Endale tuhka pähe raputades pean ütlema, et idee rikkalikkuse peab oskama välja puhastada niisugusele tasandile, et see mõjuks hästi lihtsa sõnumina.

1 Veneetsias 2008. aastal, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm ja kuraator Ingrid Ruudi.

2 Baltimaade ühispaviljon, Veneetsias 2016. aastal, kuraatorid Johan Tali Eestist, Kārlis Bērziņš, Niklāvs Paegle, Dagnija Smilga ja Laila Zariņa Lätist ning Jonas Žukauskas, Jurga Daubaraitė, Petras Išora ja Ona Lozuraitytė Leedust.

3 Veneetsias 2018. aastal, kuraatorid Laura Linsi, Ronald Reemaa ja Tadeáš Říha.

4 Veneetsias 2014. aastal, kuraatorid Johanna Jõekalda, Siim Tuksam ja Johan Tali.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht