Pealelend – Jüri Soolep

Pealelend – Jüri Soolep, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktoriõppekava juht, konverentsi peakorraldaja

MERLE KARRO-KALBERG

Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas toimub 11. septembril konverents „Ruum ja digireaalsus“. Ettekandjad analüüsivad, kuidas digimaailma levik ruumi mõjutab ning esitavad tulevikuvisioone arhitektuuri, linnaarenduse ja ruumihariduse tulevikust. Millised on ruumid, mida digipööre enim mõjutab? Millistele ruumiloome aspektidele konverentsil keskendutakse?

Kõige silmatorkavamalt mõjutab digipööre ehitatud ruumi. Kolmas tehnoloogiline revolutsioon, mis algas kõigi eluvaldkondade digitaliseerimisega, on jõudnud nii kaugele, et tootmise keskseks töövahendiks on saanud printimine ehk mis tahes materjalide komponeerimine õhukeste kihtide kaupa soovitud objektiks. Sellised objektid on täpsemad, säästlikumad, optimaalsemad ja tihti individualiseeritud. Printimistehnoloogiad ja sellel põhinev robootika on jõudnud ehitusvaldkonda. Arhitektuurile ja ehitamisele oli see otsustav pööre, mis on toonud uuendusi ligi 600 aastat püsinud paradigmasse. Renessansiperioodil kristalliseerusid need kavandamise ja teostamise tehnoloogiad, mis on kestnud tänapäevani, siis ilmus ehituse autor, ehituseks vajalikud joonised ja ehitusprotsess ise. Kõik need ehitatud ruumi valmimiseks vajalikud lähtekohad teisenevad.

On selge, et suurte tehnoloogiliste murrangute puhul muutub ka meie suhtumine ümbritsevasse, võimalik isegi, et kogu maailmapilt. Näiteks võtkem arhitektuuriprojekti tegemise ajalugu. Algul oli jooniste valmistamine nii keeruline, et ainult kaua õppinud spetsialistid said sellega hakkama. Arhitekti oli vaja jooniste valmistamiseks, ruumi nägemise ja komponeerimise oskus tuli sellega kaasa. Projekteerimisprogrammide arenedes on iga hakkaja inimene võimeline joonised ise valmistama ja on ainult kultuuri küsimus, kas kavandi ruumilisele kvaliteedile ka keegi tähelepanu pöörab. Minu arvates on see periood Eestis just läbi saanud. Kujutame nüüd ette, et tehisintellekt paneb kokku ehituse keskse mudeli ja iga kasutaja või võimul olev otsustaja saab oma soovi järgi muuta selle mõõte, n-ö projekteerida parameetriliselt. Tulemuseks on kahtlemata väga optimaalne, säästlik ja kasutajasõbralik ehitis. See on inimlik looming, poeetiline ja eksistentsiaalne ruum. Optimist teeks sellest järelduse, et just nii saabki globaalne loovus enneolematu vabaduse. Ma ise kahtlustan, et just nii pääseb võimule üleüldine diletantism ja populism. Vaadates enda ümber näeme, et avaliku meedia digitaliseerimise ja ühismeediavõrgustikesse kanaliseerimisega on see poliitikas juba nii juhtunudki.

Ainult ääremärkusena lisaksin siia, et praegu mõjutavad meie ruumitaju palju rohkem Google Maps ja sellel põhinevad rakendused kui varajane eksistentsiaalne ruumikogemus. Tinglikult võiksime öelda, et sellest on saanud ka üks osa meie teadvusruumist, aga ka alateadlikust ruumikäitumisest.

Konverentsil on kolm peaesinejat: Mario Carpo, Antoine Picon ja Roland Snooks. Nad on maailma juhtivad arhitektuuriteoreetikud ja mõtlejad. Konverentsi esimene pool on tehnikakeskne, vaadatakse, kuidas konkreetsed tootmistehnoloogiad mõjutavad üldisi arusaamu arhitektuurist ja ehitusest. Teises pooles uuritakse digirevolutsiooni mõjusid üldisemalt keele, linnaehituse ja teooria valdkonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht