Sootundlikus linnas puuduvad roosad kõnniteed

Eva Kail: „Me ei saa ruumiga ette kirjutada, kes peseb pesu, kes toob lapse lasteaiast. Tuleb luua tingimused, et pesu saaks pesta mugavalt ning liikuda ilma autota.“

MERLE KARRO-KALBERG

Eva Kaili on nimetatud sootundliku linnaplaneerimise ristiemaks. Kui hakata uurima, kuidas siis ikkagi feministlik linnaloome käib, viivad kõik teed Viini Eva Kaili juurde. Võib öelda, et tänu temale on moodne Viin naise nägu ja tegu. Kail alustas Viini linnavalituses 30 aastat tagasi, kui asutas ainult naistest koosneva naisbüroo ehk Frauenburo, kus kaaluti kõik linnaruumi arenguotsused läbi ka soo ja eri kasutajate vaatepunktist.

Naisbüroo juhtimisel valmis 1997. aastal elamukompleks Frauen-Werk-Stadt (arhitektid Franziska Ullmann, Gisela Podreka, Elsa Prochazka, Liselotte Peretti), kus naiste ruumikasutuse eripära oli põhjalikult läbi mõeldud. Korterite planeering on paindlik ja ruumid võimalikult ühesuurused, et vältida funktsiooni jäika ettekirjutamist, köögid tavapärasest avaramad. Ruumi planeeriti ka lapsevankritele ja ratastele, rohke loomuliku valgusega avarad garaažid ja trepikojad soodustavad omavahelist suhtlemist.

Tähelepandavad on ka väikesed detailid. Praegu pooleli olevas Aspern Seestadti linnajaos kannavad kõik tänavad ja väljakud naisenime. See peaks tasa­kaalustama arvukate kuulsate meeste esiletoomist Viini linnaruumis.

Oma töös linnavalituses peab Eva Kail vajalikuks poliitilist tuge. Kui ta 30 aastat tagasi alustas, oli koalitsioonis valitsev tugev naisorganisatsioon, kes uskus tema ideedesse, küll aga kohtas ta administratsiooni vastupanu. Projektide kommentaariumisse, mis muidu koosnes paarist lausest, kirjutati ühtäkki pikki põhjendusi, miks üks või teine lahendus on küündimatu. Heideti ette, et laste, eakate ja puudega inimeste vajadused pühitakse feminismi vaiba alla. Küsiti, kas Viini kõnniteed tuleb nüüd ühtäkki roosaks värvida ning kaasamiskoosolekule kutsuda konnad ja linnud. Kail sõnab, et praegu ei taha enam keegi niimoodi väljenduda, kuid ikka veel kohtab ta hääletut vastupanu, millega ideed ja initsiatiiv vaikselt n-ö surnuks menetletakse.

Eva Kail astus jaanuari keskel üles Tallinnas Euroopa rohelise pealinna avakonverentsil.

Te räägite palju sooneutraalsest (gender neutral city) ja õiglaselt jagatud linnast (fair shared city). Mis need on?

Nende mõistete puhul tuleb taotleda arusaadavust. Kui räägin sooneutraalsest linnast, siis pean seda tihti selgitama enam kui viie lausega. Õiglaselt jagatud linn on mõistetavam ning seda ei pea nii palju defineerima.

Linnas on palju erisuguseid inimesi, kellel on oma vajadused, huvid, soovid ja oskused. Linnaplaneerimisel tuleb alati teha otsuseid ja seada prioriteete. Vastuolusid ja konflikte on siin küllaga. Me peame olema kindlad, et vaatame linna kui tervikut, et oleme teadlikud ühe või teise otsuse sotsiaalsest mõjust. Arvesse tuleb võtta kõigi linnaelanike vajadused.

Õiglaselt jagatud linna mõiste kõlab kokku feministliku linnaplaneerimisega ja väljendab feminismi neljanda laine põhimõtteid. Enam ei räägita üksnes naiste õigustest, vaid kõigi, sealhulgas vähemuste, huvidest ja nendega arvestamisest. Kas linnaplaneerimises saab tõmmata paralleele feminismiliikumise arengusuundadega?

Vahet pole, mis lainest me räägime, kogu feminismiliikumine on olnud väga hoolitsemise kontseptsiooni keskne. Söögitegemine, laste lasteaeda viimine, nende koolist toomine, eakate toetamine ja muu hoolekanne on alati olnud nähtamatu, sellele pole tähelepanu pööra­tud. Nii igal pool, mitte ainult planeerimises.

30 aastat tagasi, kui alustasin, olid kõik linnaplaneerijad autot juhtivad keskklassi mehed. Seega kujundasid linnaruumi nende kogemused ja tõekspidamised. Nad ei olnud ju hoole andjad vaid hoole saajad. Nüüdseks on ka mehed ja meeste rollid muutunud ning sellised ranged piirid enam ei kehti.

Praegu räägitakse palju 15 minuti linnast, kus kõik eluks vajalik – lastehoid, pood, töökoht, kool jne – on jalutuskäigu kaugusel. Sellisest linnast unistasid feministid juba algusaegadel. Palju on räägitud parkide, haljasalade ja mänguväljakute vajalikkusest. Hoolitseja kontseptsioonist lähtuvalt tuleb linnas erilist tähelepanu pöörata laste ja eakate mugavusele. Edasi on juba hakatud rääkima immigrantidest ja sellest, kuidas linnaplaneerimine ja ruumiloome aitavad lõimumisele kaasa või takistavad lõimumist. Viin on astunud veel sammukese edasi ja välja töötanud kontseptsiooni „Sugu+“, kus ruumiloomes võetakse arvesse sotsiaalseid rolle, vanust, eluetappe, majanduslikku olukorda, füüsilisi ja vaimseid erivajadusi ja ka kultuuritausta.

Lõpuks taanduvad paljud otsused enamusele-vähemusele ning küsimusele, keda eelistada ja kui toetav on ühiskond tervikuna. Praegu on arutelude keskmesse nihkunud LGBT-õigused linnaruumis. Olen vana kooli feminist ega ole diskussiooni nüanssidega kursis, kuid püüan kõik teemad n-ö tõlkida ruumiks ja minu pragmaatilise linnaplaneerija arusaama järgi on mõned LGBT-teemad, näiteks avalikud tualetid, lahendamiseks parajad pähklid. Mõte sooneutraalsest tualetist on tore, aga kui tegu on näiteks baari või ööklubiga, siis ma ei kujuta ette, kuidas napsitanud mehed ja noored neiud üht ja sama ruumi kasutavad.

Olen lugenud ka käsitlusi, mille kohaselt ei peaks tänavad valgustatud olema, sest transvestiite on tänavalaterna valguses kergem identifitseerida ning nendega võidakse agressiivselt käituda. Ma ei leia, et valgustite väljalülitamine probleemi lahendaks. Me ei saa linnaruumi luua pimedaid nurgataguseid ja valgustamata tänavaid, sest uuringud näitavad, et see ohustab naiste turvalisust. Ühiskonnas tuleb hoopis kasvatada suuremat tolerantsust.

Tudengid küsivad mult tihti, kas linnaruumi loomisega hoolitsemise kontseptsioonist lähtuvalt ei raiuta kivisse just neidsamu soorolle, mille vastu me võidelda tahame. Näiteks köögi või pesuruumide suuremaks ja mugavaks planeerimine. Me ütlen alati, et ruumi seisukohalt ei saa me dikteerida, kes peseb pesu, teeb süüa, toob lapsed lasteaiast ning hoolitseb eakate eest. Kas seda teeb mees või naine, selle panevad paika juba ühiskonna hoiakud. Lõpuks pole vahet, kes peseb pesu, seda on igal juhul hea teha mugavas ja meeldivas ruumis. Tuleb luua head töötingimused ja liikumisvõimalused, et kodust poodi saaks turvaliselt jalutada mööda kõnniteed ning iga päev poleks vaja autot.

Kas võime öelda, et kõige maskuliinsem ruum on tiheda autoliiklusega teed-tänavad, aga feminiinne ruum pargid ja mänguväljakud?

Nagu ennist öeldud, siis sellist jaotust on praegu palju raskem teha kui 30 aastat tagasi. Näeme autoroolis naisi ning mänguväljakutel isasid. Viinis võib feminiinseks ruumiks pidada kindlasti ka kõrgkultuuri paiku – ooperimaja, kontserdisaalid, galeriid jms –, mida külastavad peamiselt naised.

Mille kallal te Viinis praegu töötate? Millised on õiglaselt jagatud linna mõtteviisis värsked trendid?

Viini elanikkond kasvab tohutu kiirusega. Eelmisel aastal lisandus 15 000 elanikku. Seega tuleb tegeleda eluasemete rajamisega. Linnadisain ja linna tihendamise küsimused on need, millega praegu rinda pistame. Õiglaselt jagatud linna juurde käib ka piisav tihedus, vaja on leida tasakaal hoonete ja avaliku ruumi vahel. Tihedus on nõutav teenuste toimimiseks ja ühistranspordisüsteemi ülalpidamiseks. Arendajale pole linn kunagi piisavalt tihe, kuid laste, eakate ja hoolitsemise kontseptsiooni järgi hinnatakse majadevahelise ruumi kvaliteeti. Iseloomuga naabruskonnad, taskupargid, skväärid, väljakud, mänguväljakud ja istumisalad on sama väärtuslikud.

Me oleme välja töötanud avaliku ruumi parameetrid, millele uued projektid peavad vastama, olemas on sooneutraalse elukeskkonna kvaliteedi kontrollimise vahendid. See võib kõlada abstraktselt, kuid need raamistavad juba ka arhitektuurivõistluse lähteülesannet. Paljud arhitektid on veendunud, et hea disain lahendab kõik probleemid, kuid see pole tõsi.

Üks nõudlik teema on eakatele sobiv linn. Teame, et vaja on pinke, et jalutuskäigul jalga puhata. Kaks kolmandikku Viini üle 75aastastest elanikest on naised, kes on majanduslikult hapramas seisus. Linnaruumi vaatlus läbi nende silmade on samuti õiglaselt jagatud linna teema.

Kliimamuutustega kohanemine toob taas uued tuuled. Näiteks on mikro­kliima parandamiseks tänavatele vaja rohkem rohelust ja veesilmi. Kõik uued elamuarendused tuleb sellest lähtuvalt läbi mõelda. Oleme mõistnud, et temperatuuri tajutakse erinevalt ning enamasti võetakse mudeldamise aluseks 35aastasele mehele kõige optimaalsem temperatuur. Ometi on see jabur, sest selles vanuses huvitab mehi keskkonna mikrokliima ja temperatuur kõige vähem. Lapsed ja eakad on hoopis keskkonnatundlikumad.

Ka linna infotehnoloogilistele lahendustele tasub vaadata läbi võrdõiguslikkuse prillide ja küsida, kes on kõik need lahendused välja töötanud, kellest on lähtutud ja kelle jaoks. Lõviosa nutilinna lahenduste väljatöötajatest on noored mehed ning ka infotehnoloogia rakenduste loomisel lähtutakse eelkõige iseendast.

Oleme käsile võtnud sootundliku kaasamise projektid. Ruumiloomes on tavapärane küsida enne projekteerima asumist arvamust linlastelt, kuid enamasti tulevad kaasa hästi haritud keskklassi esindajad. Kaasamiskoosolekutele tulevad alati ka autojuhid. Kunagi ei näe me nendel koosolekutel noori, migrante, pimedaid jne. Tasakaalus linnaruumi loomiseks tuleb ka kaasata teistmoodi.

Tavapärane kaasamine tähendab, et inimesed kutsutakse kuskile büroohoonesse ja sinna ilmuvad need, kes alati kohal käivad. Ühe liiklussõlme ümberprojekteerimise käigus organiseeris kaasamise maastikuarhitektuuribüroo, kus töötavad ainult naised. Nad tegid noortega töötube, eraldi tähelepanu pöörati tüdrukutele. Kõnniti õpilastega ümber koolimaja ja korraldati eri vanuserühmadele kohapealset tegevust. Lihtsalt selleks, et näidata ruumi võimalusi. Ühel nädalavahetusel istuti kohvi ja koogiga õues ja kohal olid tõlgid, kes andsid edasi saksa keelt mitteoskavate migrantide mõtteid. Piktogrammide ja kohapeal joonistamise abil leiti vastavat atmosfääri kirjeldavad pildid. Neid pilte näidati möödujatele ning küsiti, milline keskkond neile meeldib. Oma lemmiku poolt võis hääletada. Tegime hääletamisel vahet naistel, meestel, lastel ja noortel. Selgus, et poisid avaldavad arvamust julgemalt, aga meil oli puudu tüdrukute seisukoht, seega lähenesime tüdrukutele eraldi ja palusime arvamust avaldada. Nägime, et naised hääletasid rohelise linnaruumi poolt ja pöörasid tähelepanu detailidele. Näiteks tunti muret, mis saab ehitamise ajal seal kandis laulnud lindudest ja tiigis elavatest konnadest. Mehed soovisid kiireid jalgrattaühendusi.

Enamasti kritiseeritakse moodsaid pargikujundusi soolise võrdsuse vaate­nurgast omajagu. Tuuakse välja, et avalik ruum täidetakse peamiselt funktsioonidega, mis sobivad poistele, nt jalgpalliväljak, korvpalliala, rulapark jne. Tüdrukud eelistavad aga teistsugust tegevust, nad tahavad vaikselt koos istuda, eralduda, vaadelda, süveneda.

Tüdrukutele meeldib ka võrkpall. Viinis tegelesime hiljuti projektiga, mille keskmes oli sisserännanud teismeliste tüdrukute ruumikasutus. Analüüsisime üht konkreetset piirkonda ja nägime, et väliruumi kvaliteedi parandamiseks oli rajatud vaid võrkaiaga piiratud pallimängude ala, mida loomulikult kasutasid ainult poisid. Maastikuarhitektid istusid tüdrukutega maha, korraldasid töötubasid ja selgus, et tüdrukud soovivad hoopis romantilisi rajakesi ja nende äärde pinke. Nad eelistasid muru asfaldile, sest leidsid, et niikuinii hõivaksid poisid platsi oma pallimängudega, muru aga ei pea nad nii võimaluserohkeks. Samuti soovisid tüdrukud sportimisalasid ja eraldatud puhkekohti, kus nad saaksid teiste tüdrukutega koos segamatult olla.