Subjektiivselt Helsingi nüüdisarhitektuurist

Carl-Dag Lige

Ajal, mil Tallinn ootab endale raekoja, ooperiteatri, balleti- ja muusikakooli ning kunstiakadeemia  uusi hooneid, on põhjanaabrite pealinnas valmimas muusikamaja, Helsingi ülikooli suur tudengiraamatukogu ning arutletakse võimaluse üle rajada Guggenheimi muuseumi filiaal. Helsingi on 2012. aasta maailma disainipealinn ning seetõttu tasub senisest suurema tähelepanuga jälgida linnas toimuvaid ruumilisi protsesse, mille peamiseks eesmärgiks näib olevat elanike heaolu suurendamine ning seeläbi rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamine. Tallinn tundub üksikhoonete osas Helsingist kohati huvitavamgi, kuid planeerimistegevuses ning avaliku ruumi väärtustamise osas on meil Helsingilt palju õppida.       

Kiasmast muusikamajja 

Järgneva väitega võib küll vaielda, kuid minu hinnangul pole Helsingisse pärast Kiasma kunstimuuseumi valmimist (1999) kerkinud ühtegi rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse tähelepanu köitnud hoonet. Kui välispressis pälvis ameerika arhitekti Steven Holli kavandatud  Kiasma positiivset tähelepanu, siis mitmed soomlased on hoonet pidanud Helsingi kontekstiks sobimatult skulpturaalseks ehitiseks, mis ei arvesta kõrvalkruntidel asuvate Etuskuntatalo (parlamendihoone) ega Lasipalatsi (1930. aastate funktsionalistlik mitmeotstarbeline linnahoone) arhitektuuriga. Kiasmat on kõige enam kritiseeritud liialt ekspressiivse vormi ning kindral Mannerheimi ratsaskulptuuri külje alla tikkumise pärast. Hoolimata kunstimuuseumi hoonele tehtud kriitikast, on tegemist Helsingi viimaste kümnendite ühe silmapaistvama üksikehitisega, mille suurim väärtus ei seisnegi ehk linnaruumilises asendis ega eksterjöörides, vaid ruumiprogrammi dünaamilistes lahendustes, milles on intensiivselt tajutav arhitekt Holli arusaam inimese ja keskkonna põimitusest.         

Kiasma kõrvalkrundile praegu kerkiva muusikamaja (LPR Arkkitehdit) arhitektuuri võib tõlgendada vastureaktsioonina kunstimuuseumi hoonele. Muusikamaja arhitektuurivõistlus sai lahenduse juba 2000. aastal, kuid territooriumil asunud endiste raudteeladude ümber puhkenud avalik debatt ja nende kaitseliikumine ei võimaldanud ehitamisega alustada enne 2008. aastat. Muusikamaja, mille suuremad ehitustööd on praeguseks lõppenud,  paikneb Etuskuntatalo vastaskrundil, kuid ei oma ambitsiooni vastata parlamendihoone pompoossusele. Muusikamajast saab kodu erinevatele Soome muusikainstitutsioonidele (Sibeliuse akadeemia, Helsingi linnaorkester, Riiklik Sümfooniaorkester jt) ning see avatakse ametlikult selle aasta 31. augustil.       

Muusikamaja mahuline liigendatus ja fassaadide rahulik ilme toetub turvaliselt modernismitraditsioonile. Pragmaatilise ja  alalhoidlikuna on see minu hinnangul näide sellisest soome nüüdisarhitektuurist, millest arhitektuurikriitik Roger Connah’ sõnul on kadunud üllatuslikkus, plastilisus ning ruumiline dramaatika. See on arhitektuur, mille poeetiline ja humaanne külg on alla surutud (Roger Connah, „Finland. Modern Architectures in History. Reaktion Books, London 2005, lk 211 ja 214). Üsna sarnaselt Connah’ga on arhitektuuriajaloolane Mait Väljas kirjutanud  „magedast” soome nüüdisarhitektuurist, kus sõna „mage” viitab ühelt poolt modernismi kaanoni ekspluateerimisele, teiselt poolt aga (veidi ambivalentsemalt, hiina filosoofiale toetudes) vaoshoitusele, neutraalsusele ning väärtuste tasakaalustatud paljususele (Mait Väljas, Mage Soome arhitektuur. – Sirp 28. XI 2008). Muusikamaja põhimaht uuristati maapinna sisse graniitkaljusse ning linnaruumis liikudes näeb hoone kaheksast-üheksast korrusest  vaid nelja-viit. Muusikamaja välispinnad on kaetud tumeroheliste plaatide ning läbipaistva klaasiga. Eksterjööride mahuline asetus annab pigem aimu siseruumide jaotusest ega moodusta äratuntava vormiga tervikut, millele saaks omistada üheselt mõistetavaid sümboolseid tähendusi või representatiivseid väärtusi. Muusikamaja on hoone, mille „mage” arhitektuur on orienteeritud funktsionaalsusele ega ihka ajakirjakaantele.   

Planeeringud     

Meelevaldselt üldistades võib Helsingile üksikhoonete osas tõepoolest mõningast igavust ja välise sära puudumist ette heita. Seevastu linnaplaneerimise  professionaalsuse ning tasakaalustatuse osas ollakse eeskujuks mis tahes Euroopa linnale. Soome pealinna planeerimisja ehitustegevus on üle saanud majanduskriisiaegsest madalseisust. Lähemate aastate jooksul ehitatakse uusi elamispindu ligi 50 000 elanikule, sest Helsingi-suunaline rahvaste ränne nii Soome maapiirkondadest kui välisriikidest, sealhulgas Eestist, jätkub. Viimase paari aasta jooksul on korraldatud hulgaliselt planeeringute  ja uushoonestuse võistlusi. Munitsipaalinitsiatiivil, kuid erasektoriga koostöös, on käimas mitmed suuremahulised projektid, millest mitmed paiknevad kesklinnast eemal ning mille eesmärgiks on äärelinna piirkondlike keskuste tihendamine. Kesklinnale lähemal asuvatest piirkondadest võib esile tuua Pasila ja Kalasadama piirkonna, kus toimub büroo- ja eluruumide arendus. Mõlemad planeeringud näevad ette kõrghooneid, mille suhtes Helsingi  on olnud kuni viimaste aastateni üsna tõrjuv. 

Samuti kesklinnalähedases läänesadamas on raskuskese korterelamute ehitamisel. Jätkäsaari piirkond, mis eestlastele tuttav kui Tallinki parvlaevade maabumispaik, oli veel mõni aasta tagasi kaubasadam laohoonete, terminalide ning ladustusplatsidega. Ent praeguseks on seal jõutud esimeste uushoonete ehituseni. 2009. aastal planeeringukonkursi võidutöö  alusel, mille arhitektuurse osa peaautoriks on tuntud Saksa büroo Sauerbruch Hutton, kavandatakse Jätkäsaarile multifunktsionaalset uut linnaosa, mille juhtprintsiibiks on keskkonnateadlikkus. 

Eesmärk on luua kvaliteetse avaliku ruumi ja arhitektuuriga linnaosa, mille kavandamine, ehitus ja funktsioneerimine lähtuvad  ökoloogilise urbanismi põhimõtetest. Sildi „Low2No” egiidi all püütakse Jätkäsaari piirkonnas jõuda süsinikdioksiidi osas nullemissioonini. Arabianranta piirkonnas, mida on arendatud juba üle kümne aasta, on järjepanu valminud moodsaid korterelamuid, mis paiknevad lähedal nii merele kui rohealadele. Sealse avaliku ruumi teostus on küll kvaliteetne, kuid hoonete arhitektuurne tase kõigub, ning jääb minu hinnangul alla näiteks Kopenhaageni veeäärsetesse piirkondadesse viimastel aastatel rajatud kortermajadele.     

Üksikhooned   

Soomes on tugev arhitektuurivõistluste traditsioon ning see on noortele arhitektidele hea  platvorm sisenemisel arhitektuuriturule. Suures osas just tänu arhitektuurivõistluste tavale on Soomes suhteliselt palju noorte (alla 40aastaste) arhitektide büroosid. Neist üheksa on pannud seljad kokku projektis Newly Drawn, millel on väljund nii Interneti kodulehekülje, raamatu kui ajakirja näol.

Selle projektiga on liitunud teiste seas Anttinen Oiva Arkkitehdit, kelle kavandatud Helsingi ülikooli tudengiraamatukogu (võistlus oli aastal 2008) peaks valmima selle aasta sügiskuudel. Linnasüdamest küll veidi eemal, on tegemist tugeva identiteediga hoonega, mille esikülje efektselt voolujoonelises disainis on kasutatud parameetrilise disaini vahendeid. Kvartalit läbiv hoone ühendab erinevate õppehoonete vahelised liikumistrajektoorid ning sellest  kujuneb ülikooli kesklinnalinnaku bakalaureusetudengite peamine töökeskkond. Olgugi et esteetika ning eksterjööri kujundus on põhjustanud vastuolulisi arvamusi, on see hoone ilmekas näide Soome riigi ja Helsingi ülikooli soovist investeerida õpi- ja töötingimustesse kvaliteetse nüüdisarhitektuuri abil. Lähiaastatel kesklinnapiirkonnas valmivatest hoonetest on iselaadsed Töölönlahti ärihooned (Sanaksenaho Arkkitehdit), mille  sisehoovid ja avalikud alad mängivad avatuse ja suletuse poeetilist, kuid dünaamilist mängu. Liebeskindlikud teravnurksed ja rahutud väljalõiked nii hoonemahtudest kui nende vaheruumidest (maapinnas) loovad palju karakteersema linnaruumi kui kõrvalkrundil asetsev muusikamaja.     

  Kamppi kaubanduskeskuse ette rajatakse  järgmise aasta alguseks 2012. aasta disainipealinna egiidi all haavapuidust plastilise vormiga ilmalik kabel (Arkkitehtitoimisto K2S), mis peaks tasakaalustama Helsingi kesklinna intensiivselt kommertsialiseeruvat tänavaruumi vaimse pelgupaigaga ning andma Narinkka väljakule paljude poolt igatsetud pehmendava elemendi. Hoones saavad lisaks ülavalgustusega saalile olema ka sotsiaalnõustajate ning hingeabi osutajate ruumid.     

  Minule mõjub kabeli rajamine pigem pseudoreligioosse  vaatemängu kui tõsise hingeabi meetmena. Kamppi ostukeskuse ja selle ees asetseva kabeli mõõtmete erinevus on kui moderniseerunud Euroopa kultuuris toimunud väärtusnihke sümbol: kui veel sajand tagasi oli katedraal linnaruumi domineeriv element ning ostlemisruumi funktsiooni täitsid väikesed turuputkad kirikuesisel platsil, siis tänapäeval kõrgub poekoloss marginaliseerunud tähtsusega kabeli kohal. Mu skepsist süvendab aimdus,  et kabelis ei hakka käima mitte hingelist tuge vajavad inimesed, vaid need, kes sealt tarbimisvaba ruumi eest leiavad ning lihtsalt oma jalgu puhkavad. Samas võib mu skeptilisus olla põhjendamatu, sest näiteks USAs, mille elanikkond on Põhjamaade omast palju religioossem, on kaubanduskeskustes juba aastaid olnud kasutusel vaiksed nurgad või palvetusruumid.   

Välisarhitektid ja Guggenheim   

Kui Kiasma ja mõned teised üksikjuhtumid välja arvata, on Soome arhitektuuriturg välisarhitektidele olnud üsna ligipääsmatu. Samas on  see situatsioon viimaste aastatega hakanud vaikselt muutuma. Aasta tagasi oli oodata, et lõunasadama lähistele kerkib Jacques Herzogi ja Pierre de Meuroni kavandatud ristikujulise põhiplaaniga sadamahotell. Praeguseks on see projekt Helsingi linnavolikogus siiski tagasi lükatud, sest ei poliitikud, linnaametnikud ega avalikkus pidanud hoone disaini ja linnaruumilist sobivust heaks.   

Tänavu veebruaris võitis „Dokidisaini” („Design telakka”) nimelise arhitektuurivõistluse Taani tuntumaid büroosid Lundgaard & Tranberg, kelle kavandite järgi rekonstrueeritakse Helsingi läänesadama piirkonnas endise laevaehitustehase hooned hotelliks, büroodeks ning korterelamuteks. Lundgaard & Tranberg on jätkuvalt kvaliteetset ja värsket arhitektuuri viljelev büroo ning erineb nii ideoloogiliste  vaadete kui esteetika poolest BI G-ist, 3XN-ist ja teistest hetkel rambivalgust nautivatest Taani hittbüroodest. 

Viimase poole aasta jooksul on üheks Soome avaliku debati teemaks olnud võimaliku Guggenheimi kunstimuuseumi filiaali rajamine Helsingisse. Nii Helsingi linnavalitsuse  kui Guggenheimi juhtkonna poolne huvi on olemas; praegu tehakse analüüse ning uuritakse võimalusi projekti teostamiseks. Huvitav on jälgida Soome avalikkuse reaktsiooni globaalse kultuuribrändi võimalikule maabumisele Helsingisse. Veebruaris Helsingin Sanomate läbi viidud küsitlus näitas taas soomlaste pragmaatilisust ja alalhoidlikkust: rohkem helsingilasi (55%) soovis uue linnaraamatukogu rajamist kui Guggenheimi kunstimuuseumi (47%). Kultuuriringkondades on Guggenheimile olnud nii poolt- kui vastuhääli. Näiteks terava keele ja vaheda sulega kriitik ja kunstiteoreetik, Helsingi ülikooli esteetikadotsent Irmeli Hautamäki on väljendanud toetust Guggenheimi laienemisele Soome. Omaette probleemne küsimus on tulevase muuseumi arhitektuur. Kui Soome poliitikud ja turismiturundajad soovivad Helsingist teha nii-öelda oma Bilbao, siis paljud kultuuriinimesed ja  tõenäoliselt ka laiem avalikkus on ikoonilise arhitektuuri vastu. Oma skulpturaalsete vormidega hoonetega staararhitekti seisusesse tõusnud Frank Gehry, kes on ka Bilbao Guggenheimi muuseumi autor, on juba jõudnud avaldada arvamust, et temal oleks väga hea meel kujundada Alvar Aalto kodumaale „unikaalne Guggenheimi hoone”.       

  Soomlased pole huvitatud väga silmatorkavast arhitektuurist ning vähemalt kesklinna ruumi uuendamisel ollakse pärast Kiasma kogemust üsna vaoshoitud. Kui alalhoidlikkusele lisanduvad ka poliitikute skepsis ning majanduslik kitsikus, juhtub nii, nagu Soome arhitektuurimuuseumi ja disainimuuseumi lootusega saada oma hoovi uus, silmapaistva arhitektuuriga laiendus. Esialgne lootus avada  muuseumide ühine juurdeehitus 2012. aasta disainipealinna ürituste raames ei realiseerunud ning praegu on ebaselge, millal ruumikitsikuses vaevlevad esindusmuuseumid oma olukorrale lahenduse leiavad.     

  Kuigi disainipealinna staatus toob 2012. aastal Helsingile tavalisest suuremat tähelepanu, on väheusutav, et sealne linnaruumiline kvaliteet hüppeliselt paraneks (mitte et see praegu halb oleks). Pigem näib linnavalitsus  huvi tundvat pika perspektiivi ja tugeva visiooniga projektide vastu. Selle kinnituseks on mai algul välja kuulutatud Helsingi lõunasadama visioonivõistlus, mis on disainiaasta üritustest ambitsioonikamaid ning ootab suure auhinnaraha tõttu laiaulatuslikku rahvusvahelist osavõttu. Lõunasadamast loodetakse järgmise kümnendi jooksul kujundada Helsingi visiitkaart nii ristlusturistide kui Eesti poolt saabuvate külastajate jaoks.     

  Vaata ka lisaks: 

Helsingi uued elamu- ja äripiirkonnad: http://en.uuttahelsinkia.fi/

Helsingi aktuaalsed planeeringud: http://ptp.hel.fi/hanke/Default.aspx

Helsingi Linnaplaneerimisameti teabeportaal: http://laituri.hel.fi

Soome arhitektuuri teabeportaal: www.finnisharchitecture.fi

Soome Arhitektide Liit: www.safa.fi

Newly Drawn: http://www.newlydrawn.fi/ 

Taloforum: www.taloforum.fi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht