Supilinna koostisained
Supilinn tundub olevat oma asukoha, struktuuri, arhitektuuri ja sotsiaalselt kirju elanikkonna tõttu mitte ainult Tartu, vaid kogu Eesti huvitavaim linnaosa. Supilinn. Acta architecturae naturalis / Maastikuarhitektuurseid uurimusi 2. Numbri toimetajad Nele Nutt ja Aliis Liin. Tallinna Tehnikaülikool, 2012. 254 lk. Paljudes riikides hakkas linnaosade uurimine juba aastakümneid tagasi välja kujunema, ennekõike linnaosaajaloo näol. Tegelikult on tegemist interdistsiplinaarse valdkonnaga. Ka Eestisse on see teadussuund nüüdseks kohale jõudnud; ma ei pea silmas koduloo uurimist, vaid tõsiteaduslikke töid. Kuna ma ise elan juba 1998. aastast saadik Supilinnas, rõõmustas mind väga võimalus seda teost peos hoida ja retsenseerida. Ma loodan, et Tammelinna, Nõmme või Mustamäe fännid andestavad mulle, kuid Supilinn tundub mulle olevat oma asukoha, struktuuri, arhitektuuri ja sotsiaalselt kirju elanikkonna tõttu mitte ainult Tartu, vaid kogu Eesti huvitavaim linnaosa. Näib siiski, et linnaosauurimine ei ole Eestis veel etableerunud, miks muidu ilmus see köide maastikuarhitektuuri käsitlevas seerias. Käsitletavas rikkalikult illustreeritud kogumikus on kokku kaksteist artiklit, kus Supilinna on uuritud eri vaatenurkadest. Kaljuks on meil selle linnaosa elanike kohta enne 1897. aasta rahvaloendust vaid üksikud andmed. Nii on Lea Teedemaa olnud sunnitud oma XVIII ja XIX sajandi asustuse käsitluses tuginema kruntide ja ehitiste ajaloole. Esimesed andmed selle linnaväravate-taguse ala peamiselt põllumajandusliku otstarbega kasutuselevõtu ja asustamise kohta pärinevad XVI sajandist. Tõeliselt tormiliseks läks areng XIX sajandil, mil elanikkond 2400 inimese näol peaaegu kümnekordistus – seda on umbes 600 võrra rohkem kui tänapäeval. Mart Siilivask täiendab Teedemaa artiklit kunstiajaloolase perspektiivist hoonestuse ja linnaruumi väljakujunemise vaatlustega. Mart Hiiob, Supilinna Seltsi esimees ja linnaplaneerija, annab ülevaate Supilinna arengust ja planeeringutest, tuginedes linnaplaanidele ja arengukavadele, alates XVII sajandist kuni tänapäevani. Neid kolme artiklit tuleks lugeda koos, kuna need täiendavad üksteist suurepäraselt. Igatahes võime õnnelikud olla, et nii mõndagi plaani pole kunagi ellu rakendatud.
Margus Maiste ja Veiko Berendsen analüüsivad 1897. aasta rahvaloenduse andmeid Supilinna kohta. Neil õnnestub näidata, kui mitmekihiline oli elanikkonna kooslus, lugejani tuuakse ka tollast sotsiaalset struktuuri käsitlevad andmed. Aktuaalse teema on ette võtnud Nele Nuut, nimelt elavustamisprotsessi või gentrifikatsiooniga. Sellega peetakse silmas asjaolu, et keskmise või kõrgema sissetulekuga isikud kolivad ripakile jäänud linnaossa, misläbi sealne miljöö atraktiivseks muudetakse. Supilinn on hea näide: kui veel üheksakümnendatelgi oli see paljude arvates pigem väheatraktiivne elukoht, siis nüüd tõmbab see ligi keskklassi esindajaid. Nuut käsitleb veenvalt säärase arengu mitmeid aspekte. Aliis Liin annab huvitava ülevaate Supilinna Seltsi arengust ja rollist.
Pärliks kaastööde seas on Ken Kallingu artikkel Supilinnas elava hügieeniteadlase ja meditsiiniprofessori Berhard Körberi teaduslikest uurimistöödest. Teadusajalugu võib igati põnev olla. Körber ja tema õpilased uurisid joogivee kvaliteeti seoses kooleraohuga, rohkem ma siinkohal välja ei räägiks. Anu Kannike käsitleb Supilinna etnoloogia perspektiivist ja vahendab arvukalt huvitavaid näiteid intervjuudest. Ele-Mari Talivee kirjutab Supilinna kujutamisest kirjanduses, on meil ju siiski olemas isegi lastekriminullid ja üks „reisijuht”. Anu Sarv võrdleb omavahel mälestusi Soome uuselamurajoonist Kontulast ja Supilinnast. Tiit Remm läheneb uurimisobjektile semiootika vaatenurgast. Kunstiajaloolane Juhan Maiste lõpetab kogumiku põneva, aga mitte alati kergesti mõistetava esseega, kus ta kasutab nii poeetilist keelt kui ka fenomenoloogia meetodeid. Lõpetuseks on reprodutseeritud veel ajaloolisi kaarte ja mõned maalid, kuid kahjuks ei ole need alati äratuntavad.
Kogumiku tugevus seisneb selle interdistsiplinaarsuses. Nagu enamasti kogumikes, on ka siin kaastööde kvaliteet ja loetavus kõikuv, mõned on natuke liiga kuivad, kuid kokkuvõttes annab see ümara pildi Supilinnast. Artiklid täiendavad üksteist ja väljaandjad on ära teinud tõesti hea töö. Seega peaks seda lugema igaüks, kes tunneb huvi Supilinna või linnaosauuringute vastu. Loodetavasti ilmuvad millalgi ka samasugused tööd Eesti linnade teiste väärt linnaosade kohta.