Suur pauk Tapal

Kultuuriväärtustele tekitatud kahju on kahju kogu kultuuripärandile. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta on lugupidamatu

RIIN ALATALU

Pean üsna sageli rääkima-kirjutama Eesti mõisatest. Faktimaailm on üsna lihtne: 100 aastat tagasi oli meil umbes 2000 mõisakompleksi, millest on säilinud ligi neljandik, sest mõisatele said saatuslikuks 1905. aasta rahutused, maailmasõjad ja okupatsioon. Ebamugav on tunnistada, et suur osa mõisatest lammutati Eesti Vabariigi kehtestamise järel ja üsna kokutama võtab, kui rääkida mõisate hävingust viimasel paarikümnel aastal. Olgu pärand millise tahes ühiskonnakihi loodud, kultuurrahvad ju nii ei tee! Seda enam võttis õhku ahmima Tapa mõisa õhkimine pioneeripataljoni õppuse raames 29. aprillil 2020. aastal.

Tapa on paraku linn, kus ajalookihte on eriti hõredalt. Pidulikuks õhkulaskmiseks puhastati Tapa mõis kenasti võsast, nii et see nägi taeva poole lendamise hetkel päikese käes välja toretsev ja ilus.

Toomas Tuul

Kõiki vanu maju ei pea ka iga hinna eest säilitama, eriti siis, kui saatus ei ole nende vastu helde olnud. Tapa mõis põles Teise maailmasõja ajal ja 1950. aastate ümberehitusega Nõukogude armee ohvitseride kortermajaks hävitati ajaloolised kihistused. Tapa on paraku linn, kus ajalookihti on eriti hõredalt. Ometi on see liitlasvägede baasina koht, kus on jõulist Eestit tutvustavat identiteeti eriti vaja. Mitte ainult turistidele, vaid ka riigist riiki rändavatele sõjaväelastele on oluline end meeldejäävaks teha, sest Tapa on sõna otseses mõttes meie militaarne visiitkaart. Kriisiolukorras on võib-olla hädavajalik, et sõjaväelasele meenuks Eesti kohana, kus on äge veetorn, või et selle riigi kasarmuala väravas on mõisahoone, kus oli sada aastat tagasi kangelasliku soomusrongirügemendi staap. Muul juhul pingutavad nad ajusid, et kas see on see riik, kus on pruunid või hoopis rohelised kasarmud …

Tapa mõis oli veel üsna hiljuti kohutavas võsas ja paistis vaevu teele ära. Pidulikuks õhkulaskmiseks puhastati mõis aga ilusasti välja ja nii mõjus see just taeva poole lendamise hetkeks välja tulnud päikese käes toretseva ja ilusana. Selles oli küllaga ainest ja kehandit, et lõpetada väärikamalt kui varistamise harjutusobjektina.

Saime küll „Aktuaalsest kaamerast“ kuulda, et suure paugu ettevalmistused olid kestnud juba pool aastat, ent avalikkus polnud sellest eriti teadlik, ka paljud kohalikud ei teadnud hävingust. Teave, et kuupäev on paigas, jõudis ka muinsuskaitse inimesteni sõna otseses mõttes viimasel hetkel. Kuna Tapa mõis ei olnud ümberehituste tõttu muinsuskaitse all, polnud varistamiseks muinsuskaitseameti kooskõlastus nõutav. Küll aga kehtib nii kaitseväele kui ka kõigile omavalitsustele majandus- ja taristuministri määrus „Nõuded ehitusprojektile“, mille kohaselt tuleb enne 1940. aastat ehitatud ehitise puhul koostada ajalooline õiend. See peab sisaldama andmeid hoone ehitamise ajaloo kohta, säilinud väärtuslike detailide loetelu koos fotodega ja ettepanekuid nende taaskasutamiseks (§ 25 lg 5 p 9). Lääne-Viru muinsuskaitsenõunik tegi valda kiire järelepärimise ja sai vastuseks, et nad ei ole sellisest määrusest teadlikud. Ajakirjanduses kiideti päev enne õhkimist muinsuskaitseameti abivalmidust aidata ajaloolise õiendi koostamisel. See, kuidas saab rusuhunnikus uuringuid teha ja detaile loetleda, jääb minule ja küllap ka nõunikule arusaamatuks. Isegi kui Tapa vallavalitsus oleks enne lammutusloa andmist vaevunud majandus- ja taristuministri määrust lugema, ei oleks sellest vist palju kasu olnud. Ei määrusest ega selle seletuskirjast selgu, kes on pädev otsustama ajaloolise õiendi sisu üle ja kus selliseid ajaloolisi õiendeid säilitatakse. Eestis lammutatakse vanu hooneid siiski üsna tihti. Kes kontrollib, kui suur osa nendest dokumenteeritud saab?

Tapa mõisa hävitamise üks argument oli see, et ajaloolisest kihistusest on vähe alles ning vanad keldrid püüti väidetavalt säilitada. Ometi kuulsime „Aktuaalses kaameras“ varistamistööde juhi Urmas Tonto suust, et tegu oli väga huvitava väljakutsega: „Saada proovida lõhkeaineid, teadmisi ja teooriaid hoones, kus seina paksus on kohati ka poolteist meetrit, on võimalus üks kord elus. Lisaks ka see, et kuna maja on ehitatud eri aegadel, siis see seina tüüp varieerus väga erinevalt ja loominguks oli ruumi väga palju.“ Kui turvaliseks Nõukogude ohvitseride elu ka ei kavandatud, pooleteisemeetrised müürid nüüd päris kindlasti Nõukogude perioodist ei pärine. Veel enam ehmatas aga, et rahvusringhääling jätkas esmaspäevases „Terevisioonis“ kaitseväe õhkimisteenuse reklaamimist.

Eesti on ratifitseerinud Haagi konventsiooni, kus tõdetakse, et iga rahva kultuuriväärtustele tekitatud kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile. Konventsiooni seitsmendas paragrahvis on rõhutatud, et oma relvajõudude isikkoosseisu tuleb kasvatada kõigi rahvaste kultuuri ja kultuuriväärtuste austamise vaimus. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta selle väärtuste üle selle paragrahvi alla küll ei mahu.

Jääb vaid loota, et kaitseministeerium ja kaitsevägi taipavad edaspidi süveneda nii Eesti kui ka Eesti militaar­ajalukku enne kaitseväelaste „koolitamist“ ja saamatutele ning õigusakte mitte tundvatele omavalitsustele suure pauguga abikäe osutamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht