Tagasi vaadates edasi ei saa

Endrik Mänd: „Kui on seatud eesmärk, näiteks tänavate projekteerimises teha asju teistmoodi kui kümme aastat tagasi, siis selle ühe päevaga tagasikeeramine külvab kaost.“

ELO KIIVET

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Juuni keskel jõudis avalikkuseni uudis Tallinna peaarhitekti ametist lahkumisest. Endrik Mänd on linnaplaneerimise ametis töötanud peaaegu veerand sajandit ja seega ei olekski sel uudisväärtust, kui ootamatu teade poleks langenud samasse aega värske linnapea Mihhail Kõlvarti ümberkorraldustega. Likvideeritud on iseseisev keskkonnaamet ja ühendatud see kommunaalametiga ning keset jaanipühi välja kuulutatud piinlikult lühikese tähtajaga linnaplaneerimise ameti uue juhataja konkurss. Eelmisel aastal korraldati põhjalikult ümber peaarhitekti büroo ja sellest jäi lammutamise, tähtsuse vähendamise mulje. Peaarhitektita jäänud pealinn seisab ühes rivis naabervalla Viimsiga, kus juba mitu aastat puudub vallaarhitekt.

Linnapea eestvõttel on antud tagasi­käik mitmele suurele teeprojektile ja asutud keskkonnatundlikke teemasid 180 kraadi keerama – seega sammutakse võitluslikult mineviku, XX sajandi poole. Kannapööre autostumise toetuseks räägib vastu kõigile linna senistele strateegilistele eesmärkidele, sh rohelise pealinna tiitli unistusele, rääkimata nüüdisaegse linnaplaneerimise inimkesksema avaliku ruumi põhitõdedest. Mänd oli aga seda avaliku ruumi suunda viimasel ajal järjest rohkem toetanud.

21 aastat linnavalitsuses, sh 12 aastat peaarhitektina on pikk aeg. Lahkumine oli siiski väga järsk.

Eks see mõte oli õhus olnud juba aasta ja päris päevapealt otsus ei sündinud. Kõik algas juhtide linna arengu arusaamade muutusest, see kaugenes mõtetest, mida olin püüdnud 12 aasta jooksul ellu viia. Peaarhitektiks kandideerides olin kahe suurema teemana välja toonud avaliku ruumi kvaliteedi ja linna avamise merele. Järjest jõudu kogunud liikuvuse teema on avaliku ruumiga väga tihedalt seotud. Selles valdkonnas ongi mul kõige suurem sisemine rahulolematus tekkinud.

Kas juba enne uut linnapead?

Teatud mõttes said pöördepunktiks viimased kohalikud valimised. Tundus, et uus linnavalitsus hakkab toimetama avatumalt ja laiemate vaadete alusel, aga niimoodi see välja ei kukkunud. Ka ei pidanud omavaheline kokkulepe: alguses lepiti kokku, et selleks ajaks kui linnaplaneerimise ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein läheb lapsepuhkusele, asendan teda mina. Ootamatult selgus, et usaldus peaarhitekti suhtes on vähenenud.

Täna viimast päeva Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd: „Paljud uuringud on näidanud, et jalakäidaval linnal on konkurentsieelised autokesksete linnade ees nii ettevõtluse arendamise kui ka edukamate inimeste, ettevõtjate ja turistide ligimeelitamises.“

Karin Kaljuläte / Eesti Meedia / Scanpix

Uueks juhiks sai arhitekt Ignar Fjuk. Avalikkusele ongi jäänud mulje, justkui oleks ametis kaks peaarhitekti, sest ameti juhataja võtab endale ülesandeid, mis võiksid olla linna­arhitekti omad.

Ühest küljest on see tollase linnavalitsuse suundumus võtta juhtivale kohale spetsialist, mitte poliitiliselt seotud ameti juhataja, nagu oli kombeks mõni aasta tagasi. Aga teisest küljest tekkis küsimus, kes siis seda suunda seab – kas peaarhitekt või peaarhitekti ülemus, kes on ka arhitekt. Eks me töötasime selle viimase aasta koos, teemad olid mõnevõrra jaotatud. Selge see, et oleme eri põlvkondadest ja seetõttu erinevad meie arusaamad planeerimisest ja arhitektuurist, aga professionaalidena suudame teineteise arusaamu aktsepteerida. Selles mõttes toimis koostöö meie kui isiksuste vahel küllaltki hästi. Võib-olla oli keerulisem alluvatele, sest ühel hetkel ei olnud selge, kust tulevad korraldused. Sel kevadel teatas endine ameti juhataja, et ta ei tule ametisse tagasi ja linnavalitsus kuulutas välja uue konkursi. Juhises on selgelt kirjas, et ameti juht peab olema arhitekt. Leidsin, et uuele juhatajale tuleb jätta võimalus ise oma prioriteedid seada. Siis saab alustada puhtalt lehelt.

Vahepeal levisid kuulujutud peaarhitekti büroo laialisaatmisest. Linna maastikuarhitekt viidi üle keskkonna- ja kommunaalameti ühe osakonna juhatajaks, juuli algusest pole enam linnadisainerit ega peaarhitekti. Tundub, et ühe aastaga ongi peaarhitekti büroo edukalt likvideeritud.

Fakt on see, et peaarhitekti büroosse jääb järgmisest nädalast üks töötaja – linnakujunduse peaspetsialist, kuigi endiselt nimetatakse peaarhitekti bürooks ka uut struktuuriüksust – üldplaneeringute sektorit.

Oled öelnud, et lahkud ametist ise, kuna linnaplaneerimise seisukohad ei ühtinud linnavalitsuse omadega.1 Millised need erimeelsuse avaldused on?

Eelkõige liikuvusega seonduv. Uue linnapea esimesed ja kõige nähtavamad sammud puudutavad tänavaid, mille projekteerimine ei ole olnud sugugi lihtne ja kuhu hea tulemuse nimel on panustatud väga palju energiat. Reidi tee lahenduse puhul jäi kahtlus, kas vaatamata sõlmitud kokkuleppele ei saanud lahendus liialt autokeskne. Kui on näha, et need projektid pööratakse tagasi aruteludeta ja formaalsetele uuringutele tuginedes, siis see teeb natuke kurvaks. Meil ei ole linnapeaga sel teemal vestlust olnud. Oleme juhtidelt saanud informatsiooni ainult ajakirjanduse kaudu.

Veel mõni aeg tagasi räägiti, et tänavatel eelistatakse kergliiklejaid, ühissõidukeid ja jalakäijaid. Paistab, et nüüd enam mitte. Mis juhtus?

Kindlasti on selle taga ka minu tegemata töö. Ju siis ei ole linnaplaneerijad oma seisukohti suutnud selgitada ja tõendada. Jäänud on mulje, justkui käiks võitlus ratta- ja autoinimeste vahel. See ei ole tõsi. Jutt on ju sellest, et inimesed saaksid kõigi liiklusvahenditega paremini liikuda. Tark inimene valib liikumisviisi vastavalt olukorrale, distantsile, ilmale. Kommunikatsioonis on kindlasti tehtud päris palju vigu. Eks see juhtub, kui mingid asjad hakkavad tunduma iseenesestmõistetavad. Üle maailma räägitakse sellest, kuidas saada linn autoikkest vabaks. Paljud uuringud on näidanud, et jalakäidaval linnal on konkurentsieelised autokesksete linnade ees nii ettevõtluse arendamises kui ka edukamate inimeste, ettevõtjate ja turistide ligimeelitamises. Linnades, kus on rakendatud meetmeid linna­südames autokasutajate vähendamiseks, on võitnud autokasutajad: autoga liikumine on palju mugavam ja sihtkohad on paremini ligipääsetavad. Tekib tunne, et kõik ju teavad, aga tegelikult vajab see veel selgitamist.

Kolm aastat tagasi ütlesid Sirbi intervjuus,2 et poliitilist survet peaarhitektile ei ole: „Sellist täida-käsku-või-lahku-õhkkonda pole mina tundnud.“ See oli aeg, mil Taavi Aas oli linnapea kohusetäitja, nüüd on meil uus linnapea.

Praegu ma tõenäoliselt enam nii öelda ei saa. Uuel linnapeal on väga selge arusaam lühiajalisest linnaplaneerimisest – see ei lange kahjuks kokku sellega, mida mina olen õigeks pidanud. Selgelt on tunda, et poliitiline juhtimisstruktuur on hierarhiline. Taavi Aasale omast horisontaalset diskussioonipõhist juhtimist enam ei ole. Praeguse stiiliga mina hästi ei kohane, mul on soov osaleda aruteludes, oma mõtteid esitada.

Mihhail Kõlvart on kolmas linnapea, kelle alluvuses oled peaarhitektina töötanud. Kuidas erineb linnapeade suhtumine linnaplaneerimisse?

Linnaplaneerimine ei olnud Edgar Savisaarele oluline. Mõne keerulisema teema puhul sekkuti, aga üldiselt olid spetsialistid sel perioodil võrdlemisi omapead. Abilinnapea Taavi Aasaga sujus koostöö väga hästi. Kui ta linnapeaks tõusis, jäid teemad kenasti alles, aga kontakt jäi mõnevõrra nõrgemaks. Mihhail Kõlvarti kohta ei saa veel midagi öelda, ta on olnud linnapea kõigest kaks kuud …

aga jõudnud teha palju.

Jah, aga mul on hea meel, et ta räägib suure ja arusaadava visiooni vajalikkusest. Seda on ju aastaid üritatud poliitikutele selgeks teha. Kahju on ainult sellest, et praegu vaadatakse pigem tagasi kui edasi.

Kas nõustud linnapea pidevalt korratud väitega, et praegu pole linnal kontseptsiooni, mille järgi areneda?

Kindlasti mitte. Näiteks kui eesmärgiks on seatud tänavate projekteerimises teha teistmoodi kui viimase kümne aasta jooksul, siis selle ühe päevaga tagasikeeramine külvab kaost. Olen nõus, et kui jätta kõrvale roheline pealinn, ei ole linn välja kuulutanud poliitilist visiooni. Aga suund on ikkagi võetud inimesele lähemal olemise poole, et loodust säästa ja püüda linnaruumi kujundada niimoodi, et seda oleks võimalik kasutada ka kümne, kolmekümne või viiekümne aasta pärast.

Praegu koostatakse kolme arengudokumenti: Tallinna arengukava 2035+, säästva linnaliikuvuse arengukava ja kliimamõjudega kohanemise kava. Loodan, et need saavad ka poliitilise toe ning praegune või tulevased linnavalitsused kavad ka ellu viivad.

Rattastrateegia on juba valmis, kuid seda siiski ei rakendata. Kuidas saame olla kindlad, et nende uute arengudokumentide toel ellu pööre tuuakse?

Rattastrateegiaga on olukord mõnevõrra segane. See ei ole valmis selles mõttes, et on küll dokumendina olemas ja linnale üle antud, aga poliitilist otsust, et tegutseme 2027. aastani selle strateegia kohaselt, ei ole linn kunagi teinud. See võeti küll linnavalitsuse istungil tead­miseks ega kohusta linnajuhte otseselt millekski. Strateegiat rakendatakse spetsialistide igapäevatöös.

Linnaplaneerimine on seotud suurte rahasummadega ning seetõttu on ikka ja jälle kuulda, et ülalt tuleb poliitilisi suuniseid, kuidas ametnik peab mingis olukorras käituma.

Suuri rahasummasid ma ei oska kommenteerida. Mulle tundub, et viimasel ajal on arendajate surve linnavalitsusele kasvanud. Kui mõni aasta tagasi püüti veenda ametnikke, et on vaja rohkem ja uhkemat, siis nüüd püütakse ametile taas ülaltpoolt läheneda.

Kaasamine on üks pealinna valupunkte ja hoolimata arengust on olukord kaugel heast. Kolm aastat tagasi arvasite, et arutelude korraldamises on linnavalitsus kogenematu ja keskendutakse liialt juriidilistele argumentidele. Kuidas praegu paistab?

Läbimurre tuli eelkõige suurte teeprojektide vaidlustes, mis läksid küll konarlikult, aga olid heaks õpetuseks. Tundus, et sellelt aluselt saab edasi minna. Taavi Aas tegigi linnapea büroosse kaasamisnõuniku ametikoha. Kahjuks ka seda ametikohta enam ei ole.

Linnapea kaasamisnõuniku töö jäi kõigest aastapikkuseks. Muu hulgas valmistas ta ette tänavate kui avaliku ruumi projektide avalikustamise nõuet. Mis sellest sai?

Ilmselgelt midagi, sest Reidi tee käigu pealt ümberehitamine, Tulika tänava ja Ahtri tänava kergliiklusteede projekti tagasipööramine või peatänava ebamäärane seis viitavad sellele, et otsuseid neis küsimustes ei tehta debati toel, vaid püütakse lahendada mingi ringkonna sees. Pressikonverentsil selgitatakse siis tagantjärgi otsuste tagamaid.

Miks kokkulepped linnaga ei pea? Ei pea need linnavalitsuse sees ega avalikkusega. Kuidas saab kodanik nii usaldada mis tahes linna pitseriga dokumenti?

See on kindlasti õigustatud küsimus, aga see ei ole küsimus mulle. Kolmanda põlve tallinlasena teevad mind viimaste aastate tendentsid murelikuks. Usaldus on kõikuma löönud väga paljude silmis. Või on siis jälle suur hulk inimesi, kes on veendunud, et nüüd on kord majas ja asjad lähevad paremaks?

Mille üle peaarhitektina kõige rohkem rõõmu ja uhkust oled tundnud? Mis jäi pooleli?

Pooleli jäi väga palju. Kindlasti pean tänama inimesi, kes mu kõrval on olnud. Koormus on meeletult suur ja linnaplaneerimine käib aeglaselt, mistõttu ei ole see alati kõige motiveerivam.

Aga põhilistes eesmärkides on samm edasi astutud. Esimene avaliku ruumi projekt oli Vabaduse väljak, edasi Harju ja Viru tänav, Põhja-Tallinna tänavaprojektid ning mu eriline lemmik Vesivärava tänav, mis võiks olla kogukonnatänava näidis. Mereäärsed planeeringud, mille üle on kõvasti vaieldud, on valmis saanud. Linn on merele lähemal. Kaua lubatud rannapromenaad hakkab vaikselt teostuma. Beetapromenaad on kodanikualgatuse korras sisse tallatud, Noblessner on teinud midagi suuremat, ka Reidi tee äärde ehitatakse promenaad päris suures ulatuses, Kalarannale on suisa kaks maastikuarhitektuuri bürood palgatud, et mereääre avalik ruum oleks huvitav ja sõbralik. Selles ametis sai selgeks, et Tallinn ei saa kunagi valmis, pole lootustki. See teeb lahkumise natuke kergemaks.

1 Uwe Gnadenteich, Ametist lahkuv Tallinna peaarhitekt: minu seisukohad erinevad linnavalitsuse omadest. – Postimees 19. VI 2019.

2 Merle Karro-Kalberg, Tallinn, mul kallim! – Sirp 15. VII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht