Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul

Nüüdiskeskkonna ratsionaalsus ning domineeriv visuaalsus ei toeta mitmekülgset tajulist kogemust. Tajul on kas liiga vähe või palju stiimuleid.

SIIM KARRO

Geograaf Edward Relphi arvates on nüüdisaegne keskkond ebainimlik just seepärast, et see on muudetud liiga inimlikuks.1 Inimesed on loodusest kaugenemas mitte ainult geograafiliselt, vaid ka vaimselt. Põhjus on ühest küljest linnaelu atraktiivsus, teisalt aga ka ruumiloome põhimõtted. Modernistliku arhitektuuri esiisa Le Corbusier’ sõnul sümboliseerib linn võitlust ning võitu looduse üle.2 Inimese tsiviliseerumine tähendab keskkonna organiseerimist. Sellest tulenevalt (vähemalt lääne ühiskonnas) vastandub puhtus ja kord looduslikule kaosele ja mitmekesisusele. Keskkonnaesteetika mõtleja Kaia Lehari leiab, et just puhtus ja kord sümboliseerivad jõukust ja võimu, mis on aidanud kehtestada hierarhiat nii ühis- kui ka keskkonnas.3 On tekkinud antropo­tsentriline maailmavaade, mille keskmes on inimene. Loodusest on saanud tarbeese, mitte võrdne partner.

Modernistliku ruumiloome põhi­mõtetes, mis paistavad siiani domineerivat, on kord ja puhtus viidud äärmusesse. Soome humaanse arhitektuuri eestkõneleja Juhani Pallasmaa toob välja, et modernistliku arhitektuuri geomeetrilised siledad pinnad, mis eristuvad selgelt looduse külluslikust mitmekesisusest, proovivad kehtestada ruumilist ajatust,4 arhitektuuri, mis ei tunnista vananemist. Pallasmaa arvates on selline keskkond (vastupidiselt oma püüdlustele) just muutuste ja vananemise suhtes haavatav – elu eitamine, mis viib steriilsuseni.

Pöörise uuselamurajoon

Nüüdisaegses läänelikus keskkonnas on vajadus asendunud kasuahnusega. Hea näitena kõrgub Tallinnas Väike-Õismäe külje all Pöörise uuselamurajoon. Värsked tornelamud, mis sarnanevad oma nõukogudeaegsetele eelkäijatele, on paigutatud spiraalselt ümber siseõue. Hoonete egoistlik sissepoole vaatav paigutus eirab ümbritsevat. Pöörise planeeringu inspiratsiooniallikaks on Väike-Õismäe ambitsioonikas ringplaneering, kuid praegusel juhul on tulemuseks pelgalt pealiskaudne spiraalne logo, mis toimib paremini turundustööriista kui harmoonilise elukeskkonna kontseptsioonina. Ühest küljest idealiseeritakse selle uuselamurajooni logoga tärkava lehe motiivi kui elu ja looduse sümbolit, teisalt läheb see idee vastuollu autokeskse siseõue ning tornmajade range esteetikaga.

Siim Karro näitus „Inimlik. Puudus“ EKA galeriis vaatles seda, kuidas inimesed on loodusest kaugenemas mitte ainult geograafiliselt, vaid ka vaimselt. Puhtus ja kord vastan­duvad looduslikule kaosele ja mitme­kesisusele. Nüüdisaegse keskkonna ratsionaalsus, kommertslik pealiskaudsus ning domineeriv visuaalsus on tekitanud ruumi, mis ei toeta mitmekülgset tajulist kogemust.

Johan Huimerind

Logo motiiv kehastub ka betoonist arhitektooniks, mille voolav vabavormilisus ning teostuse keerukus vastandub teda ümbritsevatele ratsionaalsetele kortermajadele. Arhitektuurne vorm tundus oma kasutusvõimaluste poolest atraktiivne ka tänavasportlastele, kelle ootused5 said aga tagasilöögi, kui selgus, et obstaakel on mõeldud ainult vaatamiseks. Betoonist pööris pälvis ka asjatundjate tunnustuse 2018. aasta betoonehitise eriauhinna näol. Tundub, et spetsialistide pealiskaudne pilk ei märganud, et tegu on vaid monumendiga arendajale.

Arendaja kavatsused saavad üsna selgeks, kui analüüsida Pöörise asustustihedust. Uusarenduse elamistihedus peaks valmides küündima 29 133 inimeseni ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks tuleb välja tuua, et Tallinna keskmine tihedus on 2817 ning Väike-Õismäel 12 391 inimest ruutkilomeetri kohta. Ei tundu, et selline tihedus tuleks ruumipuudusest. Pigem on tegu kasumi puudusega, mis sunnib võimalikult väikese ruumiga võimalikult palju tulu teenima.

Kasumlik pinnapealsus

Nüüdisaegse keskkonna pealiskaudsus võimendub eriti kapitalistlikus instinktis, mis proovib kõigest välja filtreerida vaid tulusaima osa. Üsna hästi näitlikustab seda kaubanduskeskuse sünd. South­dale oli esimene reguleeritud kliimaga kaubanduskeskus, mis pidi arhitekt Victor Grueni idealistliku visiooni kohaselt laialivalgunud Ameerika äärelinna elanikud kokku tooma.6 Grueni plaan oli luua (ääre)linnakeskus kõikide eluks vajalike teenuste ja funktsioonidega. Vaatamata idealistlikule plaanile hakati kopeerima vaid keskuse tüpoloogiat, mis koondas kaubanduse siseruumidesse. Tänapäeval võib näha, kuidas monofunktsionaalse mudeli jätkusuutmatuse parandamiseks lisatakse uutesse keskustesse ka muid funktsioone. Järjest enam põimitakse keskustesse kinosid ning söögikohti, need moodustavad üha suurema osa kaubamajade pinnast.

T1

Eestis on hilist sisenemist lääne majandusmudelisse endiselt tunda. Kiire ning rahutu kaubanduspindade kasv jätkub hoogsalt. Kõige värskem keskus, T1 Mall of Tallinn demonstreerib ebainimliku mõõtkava ja perspektiivide kaudu postmodernistliku hüperruumi olemust. Hüperruumi all võib mõista ruumi, mis üritab kehtestada totaalsust ja püüab hägustada piire näiteks sise- ja välisruumi või hoopiski riikide vahel. Sellises ruumis ei mängi vahemaad rolli, sest neid pole. Fredric Jameson, keda võib pidada postmodernismi advokaadiks, leiab, et selline ruum tekitab inimeses segadust ja seda eelkõige oma asukoha määramisel. Jameson väidab, et põhjus on inimeste tajuline küündimatus.7 Ollakse harjunud modernistliku ruumiga, kus inimesest lähtuv mõõtkava on viidud äärmusesse. Inimene on modernistlikus ruumis hammasratas, keda ümbritseb standardiseeritud elamismasin. Seega ei jäta mõõtmetelt religioossele arhitektuurile sarnanev kaubanduskeskus külastajale muud valikut kui pimesi uskuda tarbimise vabastavat mõju.

Segadust tekitav on ka T1 kaubanduskeskuse interjöör. Lubatud suursugune ja rikkalik linnamaastik ei mõju veenvalt, pigem on tegu pealiskaudse mulaažiga linna rikkalikest kihtidest. Linnakeskkonna kihistuste ajalugu, materiaalsus, vahelduv ilm ja muutuvad ruumilised parameetrid tekitavad alati ainulaadse olukorra. Keskuse homogeensel ruumil pole sellele palju vastu panna. Siledad, läikivad pinnad kontrollitud kliimas moodustavad ühetaolise keskkonna, kus on vähe muutlikkust, millega külastaja kohanema peab. Selline ruum muudab inimese passiivseks, sest ei nõua pingutust. Mall of Tallinnas on passiivne ruum segunenud kauplustest kiirguva rohke info ja visuaalsete stiimulitega. Tekkiva ebamugava koosmõju vastu võideldakse sise- ja välisruumi paigutatud atraktsioonidega, millega loodetakse muidu elutut hoonet kuidagi turgutada.

Mall of Tallinn asub Eestis, kuid võib spekuleerida, et keskuse tegelikud väravad asuvad palju kaugemal. Kavalalt olulisele transpordisõlmele paigutatud kaubamaja on ühendatud maailmaga. Trammid ühendavad T1 linnaga, veealused ja maapealsed raudteed Euroopaga ning lennujaam ülejäänud maailmaga. Siinkohal paljastub ka vastuolulise Rail Balticu vajalikkus ning üks raudtee valmimisest huvitatud osapool.

Siim Karro installatsioon „Inimlik. Potentsiaal“ (EKA 2019. aasta lõputööde näitusel TASE) teeb kummarduse materjalide tähendusele ja rikkusele, stimuleerib paljusid meeli ja räägib tähendusrikkast ning sensuaalsest ruumist. Installatsioon näitab puitu paljudes vormides ja näitab selle kasutusvõimalusi ning eluetappe. Kollaaž Siim Karro, foto Johan Huimerind.

Monotajuline väsimus

Teoreetik Paul Virilio väidab, et tehnoloogilises maailmas ei ole vahemaad olulised.8 Telekohalolekuga ehk tehnoloogia abil oma tegeliku asukohaga manipuleerimisega kaasnev kiirus ei luba mitte ainult liikuda, vaid ka ümbritsevat palju intensiivsemalt kogeda.9 Ümbritsevatest stiimulitest väsinud inimene võib enda kaitsmiseks tekitada barjääri,10 mis pärsib keskkonna tajumist oma eheduses.

Ekraanid, mida me endaga kaasas kanname, võimendavad barjääri tekkimist ning näitlikustavad ühiskonna visuaalset kallutatust. Pallasmaa selgitab, kuidas arhitektuuri visuaalsus mõjutab selle tajumist, tuues näiteks lihtsustatud siledad pinnad ja vormid, mis pakuvad erinevate meelte stimuleerimise asemel kohest arusaamist.11 Tema sõnul asetab visuaalne kogemus inimese praegusesse hetke, taktiilne kogemus aga kontiinumisse. Siinkohal võib paralleeli tõmmata Virilio väitega, et telekohaloleval (telepresent) ühiskonnal pole minevikku ega tulevikku, kestvust ega jätkuvust.

Aktuaalne kaamera“

Televisioon kui endiselt populaarseim meedia tarbimise viis on hea näide telekohalolust. Armastatud uudistesaate stuudio uuenemine 2017. aastal näitlikustas nüüdisaegse keskkonna kiirust ning kiindumust visuaalsusesse. Vineerist stuudio muutus ekraanideks, mis katavad kogu seinapinna. Uues stuudios on 53,75 ruutmeetrit ekraane. Sellise pinna katmiseks oleks vaja umbes 5300 iPhone X-i. Ekraanide vajadust põhjendas pearežissöör kiirusega, mis on oluline otselülituste tegemiseks12 ja vajadusega järjest kiireneva maailmaga sammu pidada. Samal põhjusel kanname ju ka ise igapäevaselt ekraane kaasas.

Võiks ka väita, et sellise hulga ekraanide puhul muutub stuudio pelgalt portaaliks, mis viib televaataja sinna, kuhu parajasti vaja, mitte ainult geograafiliselt, vaid ka ajas. Kui uudisteankur otse-eetrisse lülitatakse, võimendatakse seda momenti samaaegselt tuhandete ekraanidega. Seega painutab stuudio ka ajalist mõõdet, kuid annab siiski ebaausa eelise eelkõige nägemismeelele.

Potentsiaal

Ruumiloomes tuleb eelkõige arvestada inimese terviklikkust. See tähendab füüsiliste vajaduste kõrval ka muude tunnetuslike aspektidega arvestamist, nägemismeele kõrval ka teiste meelte stimuleerimist. Ruumi materiaalsus peaks kõnelema ajalisest jätkuvusest ning arvestama selle kulgemist ja muutusi. Ratsionaalsuse poole püüeldes ei tohiks unustada ruumi ja koha iseärasusi, mille mitmekesine kombineerimine suudaks välja tuua ja realiseerida inimese potentsiaali. On viimane aeg lõpetada pelgalt kasumile orienteeritud eesmärgi tagaajamine, on viimane aeg hakata looma tähendusrikast ning sensuaalset ruumi.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA sisearhitektuuri osakonna magistritööl „Perceptual Despair at the Age of Flatness“ (juhendajad Gregor Taul, Hannes Praks, Keiti Kljavin).

1 Kaia Lehari, Ruum. Keskkond. Koht. Virgela, Tallinn 1997, lk. 55.

2 samas, lk 23.

3 Kaia Lehari, Sissejuhatus keskkonnaesteetikasse. Raadio Ööülikool. Toim Jaan Tootsen. Eesti Raadio 2007.

4 Juhani Pallasmaa, Hapticity and Time. Notes on Fragile Architecture. – Architectural Review 2000, 207, lk 79.

5 Risto Kozer, Teine loodus ehk betooni valatud maamärk Mustamäel. – Sirp 17. VIII 2018.

6 Janina Gosseye , Tom Avermaete, Shopping Towns Europe: Commercial Collectivity and the Architecture of the Shopping Centre, 1945–1975. Bloomsbury Academia, New York 2016, lk 4–5.

7 Fredric Jameson, Postmodernism, or, the Cultural Logic of Late Capitalism. Duke University Press, Durham 1991, lk 38.

8 Paul Virilio, Open Sky. Verso, London 1998, lk. 10.

9 Samas, lk 12.

10 Georg Simmel, The Metropolis and Mental Life. Chapter I, 1903, lk 12.

11 Juhani Pallasmaa, Hapticity and Time. Notes on Fragile Architecture. https://pdfs.semanticscholar.org/e633/c06ae14c8fb9eeaadad27cde25432ac931ac.pdf

12 Piltuudis „Aktuaalne kaamera“ läheb eetrisse uhiuuest stuudiost. – ERR Menu portaal, 10. II 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht