Tallinn. Eine mere ääres

Damiano Cerrone

Kui minu endine professor ja praegune sõber Basso käis mõned aastad tagasi kevadel Tallinnas, oli tema esimene soov külastada kena ja head kohalikke mereande serveerivat mereäärset restorani.

Ehk on toit meie, itaallaste, kinnismõte. Peame uues kohas esimese asjana kindlasti külastama paikkonna restorani. Aga võib-olla ongi just toit see, mille pärast reisime, uusi paiku ja kultuure avastame. Mulle tundub, et itaallased, eriti mina, ei suuda toitu kultuurist ja ruumist lahus hoida. Meie traditsioonilise perekondliku pühapäevase väljasõidu ehk gite fuori porta keskmes on meeldiv eine uues paigas, selle kolm lahutamatut komponenti on toit, kultuur ja arhitektuur. Vaid nende koos­mõjul avaldub paiga iseloom.

Seega pole midagi eriskummalist itaallases, kes tahab pärast 2000 km reisimist kõigepealt õhtust süüa. Bassole värskeid kohalikke mereande serveeriva, nauditava kultuuriprogrammiga merevaatega restorani leidmine oli paras peavalu. Basso eeldas, et Tallinn on merelinn, sadamakultuuri, värske kala ja avatud turgudega. Esimene mõte mu peas oli viia ta Viimsisse, mille peale külaline märkis, et oli tulnud just Tallinna. Pärast kahetunnist rannikul edasi-tagasi sõitmist maandusime Pirita jahtklubis, mis sattus kohe ka minu nimekirja kohtadest, mida ma enam kunagi külastada ei taha. Kuid me olime liiga väsinud, et edasi otsida.

Helsingis ootab mind alati ees elav sadamalinn mereandide ja nostalgilise Kauppahalliga. Olen tihti Tallinna naasvast laevast meelega maha jäänud, et järgmised kaks tundi nautida kohaliku turu kalasuppi, mille kõrvale saab tellida mahlase, rammususest läikiva lõhetüki, mis süües näppude külge kleepub. See on täiesti unikaalne nagu ka see hoone, kust lõhet osta saab. Olen oma reisipagasisse alati kogunud töö ja hea toiduga seotud elamusi. Need on põhjused, miks üldse on mõtet reisida.

Tallinnas on kohaliku, traditsioonilise toidu, kultuuri ja arhitektuuri suhe mere ääres olematu. Tegelikult maalib selle suhte olematus pildi steriilse ja halli mereääre tekitanud ajaloolistest ja poliitilistest oludest.

Tallinna sadamaala on mõne sajandi jooksul näinud ulatuslikke purustusi ja äkilist militaarset sekkumist, kuid see aeg on nüüd möödas. Kui siiani pole olukorrast midagi uut ja head koorunud, tuleks enesele otsa vaadata, süüdistada end kujutlusvõime puudumises ja oskamatuses liberaalset seadusandlust ära kasutada, mitte ajada kehva olukorda ajaloo kaela. Ehk ei mõisteta ka maastikku. On lugematu arv võimalusi näha füüsilist keskkonda, vaatenurgast olenevalt kujundame tuleviku. See, kuidas me oma kultuurmaastikke näeme, on ka heade või halbade otsuste taga. Kui vaadelda näiteks rannikut värvipaleti abil, näeme rohekassinist merd, türkiissinist taevast, muru kahvatut rohelist, hallikassiniseid laineharju, puude sügavrohelist, kivide elevandiluu-, lina-, taeva- ja kiltkivihalli ning helepruuni. Selle paleti põhjal teeme tulevikuplaane. Keskendudes üksiti rahale, on tulemuseks vaid üks hall toon.

Ma otsisin õhinaga mereäärse Lootsi piirkonna uut nägu ning loomulikult vedasin seda otsima ka Basso. Kahjuks ei leidnud me värsket suitsukala Kagu-Eesti mustal mahlasel tillivõisel leival. Me muidugi ei oodanudki, kuid lootsime sisimas siiski, sest olime ju vaid paari meetri kaugusel soolasest mereveest. Ruumikas hoov oleks ideaalne turukoht, kuhu rahvas koguneda saaks. Edasi unistades näen, et kui hoov talviseks ajaks varikatusega katta, saaks tekitada poolavaliku ruumi. Minu silme ees kangastub korrastatud hoonekompleks, kus oleks mõnus ka kohalikul, kus õu kaitseb meretuulte eest. Kui ma neid mõtteid mõlgutan, siis, jah, ma mõtlen turule. Ma mõtlen pidevalt ilusale katusealusele turule, kus paekiviarhitektuur põimuks varikatuse puidu ja ruumi täitva värske suitsukala aroomiga, mis meelitaks möödujad just siia.

Esimene ja viimane käik

Praegu tundub mulle, et Lootsi piirkond on sadamaala suurim kaotatud võimalus. Sisehoovist on tehtud turistibusside parkla (ilmselt on see seotud mõne paindumatu linnaehitusregulatsiooniga). Selles kandis pole just palju paekivihooneid, mida saaks avalikkusele avada. Praegu on suuremahulise rekonstrueerimisinvesteeringuga saanud neistki vähestest alkoholikauplused. Kui kahju! See peaaegu puutumatult säilinud arhitektuuripärand oleks olnud ideaalne koht iseseisvuse taastanud riigi meretavade tutvustamiseks, kuid selle asemel laiutab katkematu alkoholiralli. Loomulikult teame me kõik, et Eestil on pakkuda palju-palju rohkem, kui vaid odav viin, kuid esmamulje tekib kiiresti ja kaob visalt.

Mul oli vaid viis päeva, et Bassole linna tutvustada ja nende kolme tunni jooksul, mis me Lootsi kvartalis veetsime, nägime vaid soomlasi, kes täitsid turismibusse odava toonikuga džinniga-. Ja see mulje reisib külalisega tema mälestustes, piltides ja eelarvamustes koju kaasa. Meie teame, et Eesti pole selline, kuid …

Tavaliselt mäletatakse mitmekäigulisest pidusöögist esimest ja viimast maitset. Kui mõelda, et ka reisimist saab nii kogeda, siis mida mäletavad Tallinnast ristlusturistid? Betooni, odavat viina ja parklat. Kuulen kõrvus Basso häält küsimas: „Burgeriputka? Miks ometi on sadamas burgeriputka?“

„Jalutame!“ tegin Bassole ettepaneku. Ühele poole meist jäi kultuurikilomeetri hipsterimeka, teisele Pirita vana kooli promenaad. Sammusime viimase poole. Kahjuks pole Pirita teel nagu ka Rocca al Mares mere ääres just palju teha. Mõlemad on ideaalsed kohad rulluisutamiseks ja populaarsed suvel, kuid neil on iseloomu vaid selle ühe asja jaoks. Kumbki pole mitmesugust tegevust võimaldav puhvertsoon linna ja mere vahel. Pirita promenaad on surutud asfaldi ja betoonpaneelide vahele, mistõttu seal pole füüsilist ruumigi teha midagi muud peale sportimise. Pirita tee sarnaneb vormilt ehitatava Kalaranna tänavaga, mida näidatakse uue kultuurikilomeetrina, kuigi tegelik kultuurikilomeeter maeti suurema tseremoonia ja pisarateta killustiku alla tükk aega tagasi.

Lootsin Bassot üllatada oma lemmikvaatega linnahalli katuselt ja avaldada talle sovetiaegse megastruktuuriga muljet. Kuid meie vestlus kisub hoopiski totalitaarseid režiime võrdlema. Seistes sel ööl sellel tühjal kastil, vaadates paremale ja vasakule, tundsin, et Tallinn on kultuurikilomeetriga taas kaotanud võimaluse ühendada arhitektuur, kultuur ja toit, kaotanud võimaluse muuta tühi ruum tähendusega kohaks. Kõik on justkui olemas: EKKMi uue kultuuri õitseng, Kultuurikatel, suurepäraselt taaskasutusse võetud meremuuseum (ja seda ümbritsev militaarne õhustik), disainimaja, Neh, Moon, Lootsi kvartal. Kadunud on aga võimalus teha Vana-Kalamajast vanalinna ja mereääre loogiline ühendus ning liita kultuurikilomeeter ja Telliskivi. Nii suurtest võimalustest võivad teised linnad, näiteks Vilnius ja Minsk, ainult unistada. Meie aga laseme sel käest libiseda.

Arutame!

Purustustöö on alanud, kuid lõpuni viimata. „Värvipimedate sekt“ pole veel järgmise suure asja ehitamiseks koppa maasse löönud. Kindlasõnaline „ei“ Admiraliteedi basseini arendamisele oleks ehk liiga järsk ega annaks head tulemust. Ehk peaksime kätte võtma ja tõestama, kusjuures mitte ainult linnavalitsuse ametnikele, vaid ka normide ja seaduste osas, mis juhivad mereäärse avaliku ruumi hukkamisprotsessi, et kasumlik äripind on saavutatav ka siis, kui kliendiks on avalikkus. Kui kliendil pole ruumi (avalikku ruumi), ootab kogu projekti ees üksiku kõrbekaktuse või rändtirtsu saaklooma saatus. Eesti on kulutanud juba praegu päris palju raha urbanistikamagistrite koolitamisele. Mina saan Eesti riigilt praegu doktoranditoetust, et uurida, kuidas parandada avaliku ruumi sotsiaalset interaktsiooni. Enne uute masinate platsiletoomist saatke mulle e-kiri, joome kohvi, ma teen teile ise õlle välja, räägime sellest kõigest!

New Yorki lahkumise eel sõime sõpradega hommikust Nopis. Igas uues kohas einestades tellin midagi tavalist, midagi, mida võiks teha igaüks. Kui peakokk oskab valmistada lihtsat toitu hästi, on ülejäänu juba imeline. Ja Nopi peakokk üllatas mind. Kui me oleks Bassoga siia tulnud, oleks ta ehk koju naasnud parema tundega.

Ootan, et mereääre uued lahendused üllatavad mind samamoodi, kui see hommikusöök. Kõik klassikalised koostisosad on ju olemas: meri, pärand ja inimesed. Sadamat ei pea planeerima vaid turistidele. Tahaksin, et Tallinn mind iga päev üllataks, et uued struktuurid ühendaksid traditsioonilise uue e-Eesti kultuuriga, et jalutuskäik sadamast vanalinna oleks elamus, mille pärast siia naasta, et mul oleks võimalus vihma ja päikese käest sadamaturu katuse alla varju minna ja seal võiga praetud lesta süüa ning kohtuda kajakaga, kes mu einest oma noosi välja kaupleb.

Ma ei tea ühtegi teist mereäärset Euroopa pealinna nii paljude tühjade parklaks muudetud kruntidega. Tallinnal on praegu, hoolimata õnnetust minevikust, parim võimalus ehitada mereäärne nullist üles. See on iga arhitekti ja urbanisti unistus.

Ma usun, et arhitektuur on kunsti ja taristu kombinatsioon, mis raamib meie kollektiivsust. Tihti on sotsiaalse komponendi loomine arhitektuuris keeruline, kuid mere ääres on pool lahendust juba olemas. Kiindumus sellesse kohta ja kohapealne tegevus on olemas tänu piirkonna elanike liikumisele, mereääre aktiivset kasutamist on propageeritud aastaid. Meri on kesklinna kõige väärtuslikum avalik ruum, kus tallinlased ja turistid ei pea oma koha pärast üksteisega võitlema nagu vanalinnas.

Ma tahan, et selle kõige üle arutataks avalikult ja laiapõhjaliselt, et keskkonna kujundamine oleks kõikehõlmav, looks sotsiaalseid sidemeid, edendaks majandust. Tahan, et lõpptulemuses on toit, kultuur ja arhitektuur ühte liidetud, sest ma olen itaallane ja mulle meeldib nii.

Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg