Tallinn kui linnafestival ja Tartu „Uit“

„Uit“ ja Tartu teevad Tallinnale silmad ette: nupukalt disainitud festivali võib nautida, ilma et kriitiline meel endast märku annaks.

ANDRA AALOE

Tallinnas toimus viimati kogu linna hõlmav linna(installatsiooni)festival 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna raames. „LIFT11“ oli üldse esimene taoline üritus, kus konkursi korras otsiti töid kuhu iganes linnakohta ning millel oli kohalikus mõõtmes arvestatav produktsioonieelarve. Kultuuripealinna projekt surfas üldse mõnusalt kriisijärgse aktivismi, isetegemise, odava, noore ja nupuka linna kuvandi laineharjal. Noored arhitektid, kunstnikud ja teised, kellelt viimane majanduskriis tellija ära oli võtnud, sattusid üha enam galeriidest ja büroodest õue, et vaadata, mis buumiaegse üksikobjektide vorpimise ajal tähelepanuta jäänud linnaruumis toimub. Nõnda läks lahti rõõmus vahekasutuse, ajutiste objektide ja linnaruumi aktiviseerimise, ratta- ja kogukonnaaktivismi ning majadevahelise ruumi mõtestamise buum, millel seilas kultuuripealinna projekt ning millele ideeliselt toetub ka kogu majanduskasvu-Tallinna kui noore ja ägeda idufirma-kogukonna-linna kuvand – Tallinn kui linnafestival.

 

Tallinn kui linnafestival

Kultuuripealinna projekt, mis ajutistele installatsioonidele korraks toetusi jagas ja need välja valgustas, aitas kaasa arusaama kujunemisele väikevormide kaubanduslikust väärtusest. Läänest imporditud või kohalikke (eos kapitalistliku linnaloome kriitilisi) rohujuuretasandi ruumiloomevõtteid hakati era- ja avalikus sektoris nägema vahendina, millega nn potentsiaaliga ruumid ajutiselt aktiveerida ja neid brändida. Pakkumisi stiilis „meil on siin üks mahajäetud hoone-plats-kvartal, mida me varsti arendame hakkame, raha meil eriti ei ole, aga anname materjali ja teie saate siia vahepeal midagi ägedat ja kordumatut luua“ said linnaruumiga tegelevad kunstnikud, arhitektid jt üha sagedamini. Tihti selline koostöö toimiski ja toimib siiani, sest iga aastaga kasvab peale uus ruumiloojate ja disainerite põlvkond, kes samuti tahab avalikus ruumis kätt proovida. Esialgu paistavad kõik rahul olevat: noor inimene saab möllata kuni on jõudu ja arendaja/ettevõte saab oma projekte promoda.

Paistab, et praeguseks oleme uue buumi tippu ületamas ja peagi on näha, kas laskumine on lauge või ootab ees kuristik. Amazonas põleb ja Hongkong mässab, õhk on pingestatud, rahvas äraootav. Viimase aasta-poole jooksul on kasvutrummi tagumise kõrval hakanud poliitikud ja majandusinimesed siin-seal poetama, justkui ette vabandavalt, et majandusel ongi oma tsüklid, langus on paratamatu ja loomulik. Vahepeal on Tallinnast saanud uus Berliin ja Kalamajast Tallinna SoHo, Lasnamäest on oota-kohe-kohe saamas uus Kalamaja. Postindustriaalne lagunemise esteetika, mis kontrastina on sobiv foon uue targa linna elaniku veel füüsilisele kehale, on iga enesest lugupidava restorani ja õllebaari kohustuslik osa.[i] Need, kes esimeses keskklassistumise laines Kalamajja kolisid ja euroalustest nõukogudeaegsetele industriaalmaastikele terveid maailmu ehitasid, ongi suuresti selle nähtuse kaubastatud vormi tarbijad. Linnainstallatsioonidest, asumifestivalidest, kohvikupäevadest ja muust algselt (pool)poliitilistest aktsioonidest on saanud suure (uue, teadlikuma, stiilse, kriitilise) tarbimispeo pärisosa … ja ega mul ju selle vastu midagi ole, sest tarbin isegi seda kraami ikka ja jälle, ehkki pean tunnistama, et teen seda väikese, aga kasvava südamevaluga. Taoline kitsalt kaasav elitaarne kogukondlikkus toodab üha süvenevat oma mullis elamist, mis on alarmeeriv nähtus iseäranis Tallinna-suguses ühes sotsiaalmajanduslikult segregeeritumas Euroopa pealinnas. Kuna just ruumiline enklaavistumine on igasuguse radikaliseerumise ja polariseerumise üks alustingimusi. Ning sellega on meil ometi juba väike jama.

 

Tartu „Uit“

Tallinna kesklinna asumite viimase kümnendi tempokas keskklassistumine on toimunud tugeva brändiloome turjal, mille üheks deviisiks võikski olla kodukant kui festival. Siin peitub ka põhjus, miks linna-, tänava- jm festivali nimetust kandvad üritused sunnivad mind pigem metsa minema. Siiski kutsus „Uit“ mind oma programmi valitud kunstnikega ning hoolimata õrnast (ja kahtlemata kahetsusväärsest) küünilisusest, võtsin siiski kuuendat korda toimuva Tartu linnafestivali esimest korda ette.

Eike Epliku koer, osa Hiinalinna installatsioonist, millega kunstnik osales kuus aastat tagasi esimesel „Uidil“ ja mis kohe festivali alguses kaduma läks. Vahepeal sai sellest omamoodi linnalegend: koera oli nähtud siin-seal aedades, viimati ühe putka juures, mis põlema pandi. Kardeti, et koeraga on nüüd kõik. Sel aastal, kui „Uit“ taas Hiinalinna käsile võttis, leiti koer üles – põlengujälgedest restaureerituna, armastatud loomana uhkelt lillepeenra keskel troonimas. Kunstnik sai oma hulkuma läinud tööga taas kokku ja „Uidi“ külastajad koos koeraga teed juua ja pirukat süüa. See ring sai ka täis.

Andra Aaloe

 

 

 

 

Korraldajad on seda festivali nimetanud linnaruumi avastusfestivaliks ja nõnda see ka minu kui mittetartlase jaoks toimis. Mööda linna laiali puistatud installatsioonide ja ürituste vahel pendeldades sain ma Tartust märksa parema pildi: nii paigad ise kui ka lõputu valik teekondi nende vahel näitasid linna oma mitmepalgelisuses, ent siiski teatavas ühtsuses. Tartus pole jälgi aastatepikkusest riigi ja linna (Reformierakond vs. Keskerakond) vastasseisust ja sellest tekkinud mugavast teineteisel olla laskmisest, mis on pealinnas aidanud põlistada etnilist, ilmavaatelist ja varanduslikku kihistumist. Samuti oli tunda, et Tartu ruumilist arengut ei juhi üksnes erasektori lokaalse mõjuga projektid, sest siin-seal on linnapoolse laiema visiooni olemasolu ruumiliselt tajutav: näiteks majanduskasvuaegne rahapidu on peale uusarenduste kaasa toonud ka linnavõrgu ühtlase korrastamise. Ühesõnaga, „Uit“ ise näitas mulle Tartut, seda, et see linn ongi normaalne, ja see lubas mul „Uiti“ ennast – nupukalt disainitud ja juba arvestatava traditsiooniga suvelõpu linnafestivali – nautida, ilma et kriitiline meel endast märku annaks.

Tartu linna toetatud festivali programm oli tihe. Linnafestivalile omaselt püüti pakkuda kõigile midagi: klassikaline, lõbus või asjalik organiseeritud koostegevus (linnatuurid, ühine rattasõit „Tour d’ÖÖ“, välikino, pidu, laste töötuba, orienteerumine, pargis hängimine) olid kõrvuti kogu festivali vältel avatud väikest väljasõitu linna eri nurkadesse eeldavate ning süvenemist nõudvate projektidega (putkad, tudengiprogrammi installatsioonid kesklinna parkides, lömmis „Osmo“ kosmosesfäär ülikooli võimlas, ning kogu festivali vältel avatud teine kodu Tammelinnas ehk „Sentimentality TV“).

Putka projekt

Putkad on linnaruumilised žestid, arhitektuursed miniatuurid, mille sisu on enamasti nende füüsilisest vormist suurem. Putka on vajaliku funktsiooni minimaalne ruumiline väljendus: aiamaa putka muudab õue inimesele kehakohaseks, valvuriputka on silm, mis näeb kõikjale, R-kiosk on linnakõrbe eksinu esmavajaduste rahuldamise oaas. Ent kui putka jääb tühjaks, muutub see oma füüsiliste mõõtmetega sama suureks ehk pisikeseks, pea nähtamatuks. „Uidi“ kuraatorid olid projekti valinud kuus tühja putkat üle linna. Liis Ring & Jan Christoffer Rutström lindistasid raudteejaamas asuvas kassetiputkas külastajaid ning nõnda muutsid ooteplatvormi omamoodi heliinstallatsiooniks. Ruumiringlus pidas vanalinna endises nukupoes väikest projektiruumi. Tõnu Tunneli aiapaviljon-putka oli miniatuurne žest, mis väljendus elegantselt esmatasandil: kergliiklustee serva sattunud aiapaviljoni külge oli kinnitatud kaks suurt mööduja liikumisele reageerivat silma – putka oligi elus, nähtav-nägev, sellega sai suhestuda. Karolin Tamm lükkas R-kioski Emajõkke ja nimetas selle V-kioskiks.

Kontekstitundlikumad putkaelustamised toimusid Raadi-Kruusamäe vanas rekapargis ja linnaserva aiamaadel. Mõtteliselt moodustasid need komplekti, mida ühendas ERMi ümbritsev tühermaa, Hiinalinna garaažilabürint ja suur inimlik romantika.
USA kunstnik Brad Downey viis oma putka külastajad väikesele jalutuskäigule läbi ja ümber rekapargi öövalvuri putka, jutustades kohapealt leitu romantilis-eluliseks looks. Oma töödes muidu linnaruumis tugevale füüsilisele kohalolule rõhuv kunstnik, nipitaja, kes ümbritseva ruumi elemente ümber paigutades vaatajaga manipuleerib, jäi seal justkui vait ja lasi olemasoleval valguse kätte astuda. See projekt oli omamoodi ood ühele elatud elule ja seda vormivale füüsilisele ruumile (putka kui öövalvuri teine kodu, öö-maja), kooslusele, mis on määratud kaduma, sest mees on vana ja mehitatud öövalve iganenud praktika. Bradi valik mitte sekkuda oli mõistetav, sest lugu oligi ilus-kurb ning ühest päris elust tihedamat teost pole ometi kuskilt võtta (aga salaja käis Brad siiski laohoone taga tünne märgistamas, s.t edev olemasolu peab ikkagi kuskil manifesteeruma – otsige need üles!).

Kristel Maamägi ja Heta Jäälinoja (Valentina Grušova aed) olid end sisse seadnud Hiinalinna aiamaadel. Augustikuise aiamaastiku päikest ja kanada kuldvitsa täis lopsakuse vahelt kulgevaid kitsaid plankudega ääristatud radu pidi suunati külastaja varjulisse astelpajutihnikusse, kreenis putkaga aiamaalapile. Põõsastikku oli loodud installatsioon-avastusrada, mis – tundlike sekkumiste ja metsistunud aia kui kunagi inimese korrastatud, ent siis omapäi jäetud looduse taustal – kõneles lihtsa ja inimliku armastuse ning mahajäetuse loo. Kunstnike justkui kohapealt leitud materjalist kokku sünteesitud narratiiv programmeeris aju ka teistest ümbritsevates aedadest neidsamu väikseid imelikke inimdetaile, kummalisi individuaalsuse väljendusi otsima, ja nõnda hakkas kogu aiamaastik ning seal askeldavad mutikesed tööle totaalse installatsioonina, Valentina Grušova aiana.

Kestvuslavastus „Sentimentality TV“

Eesti-Taani kunstnike rühma Gardenparty (Maret Tamme, Tobias Shaw, Anders Tourgaard, Keili Retter ja Laura Niils) „Sentimentality TV“ lavastus nõuaks tegelikult eraldi artiklit. See oli tore projekt ja nii mõnelegi festivali külastajale sai taga-Tammelinnas asuv eramaja neljaks päevaks teiseks koduks, kust muude tegevuste ja tööde vahel läbi põigata. Ajal, mil viimaks ka Eestis suur osa näitusi, ja paistab ka, et juba pea iga teine suvelavastus, tegeleb muutuva maailma ja tuleviku(tuse) teemadega (ja tihti mõnuletakse maailmalõpu ootuse siirupises imaluses), oli „Sentimentality TV“ värskendav ja täpne etenduslik aktsioon. Viis inimest elasid neli päeva nõnda, et nende elu, küll kostümeeritud, dekoreeritud ja kohati performatiivsete elementidega, oli pidevalt publikule valla: kehalised vajadused, rõõm ja mäng, väsimus ja tüdimus, söök ja suhted olid kõigile läbiastujaile näha, kogeda. Eri värvi filtritega kaetud aknad lõid juba imelis-absurdses originaalinterjööris nihestatuse, milles etendajate argine või rõhutatult etenduslik tegutsemine sai suureks ühtseks igapäevaelusõuks. Lavastust tutvustavas tekstis kutsuti külastajat mängima, mõnulema, ümbritsevat maailma unustama, ent kestvus-performance’ile omaselt toimus etenduse kulus omaette sisemised arengud. Igapäevaste kümnetunniste maratonetenduste tegijate kasvav väsimus andis festivali lõpuks kogu ettevõtmisele meeleheitliku, deliirse maigu. Välja joonistus apaatsuse raskus, lakkamatu pinnapealse mängu ja lusti, muudkui sõlmitud uute tutvuste surmani väsitavus – ümbritsevat maailma eirava akvaariumielu koorem.

Kuueaastase vilumus

„Uit“ on noor ja moodne, aga tundub, et kuuesena ka piisavalt vilunud, et oma mängu veenvalt ja teadlikult mängida. Väga tore, et on selline festival, mis järjepidevalt pakub tauststruktuuri laiema ideega linnaruumi projektide loomiseks. See praktika ei ole kunagi kindla peale minek: publik on kirju, ilm muutlik ja keegi ei tea, kuidas kavandatu „avalikkuse survele“ vastu paneb. On tunda, et „Uidi“ ümber on välja kujunenud ühtne kogukond, aga samal ajal on tunda püüet tõmmata festivaliga kaasa erisuguseid tegijaid ja sellega ka laiemat publikut. Nii on läinud väga hästi, et Tartul on „Uit“ … ja „Uidil“ on Tartu, normaalne linn, kus linnafestival pigem rikastab ja ühendab, kui kõik muud olemisviisid sobimatuna välja praagib.

Seda, mis vorme uus kriis (nii lubatud majanduslik kui terendav geo-, bio- ja muidu poliitiline) kunstilisse väljendusse ja igapäevaellu toob, on juba paista. Ning sellest saab omaette huvitav vaatemäng, kuidas hiliskapitalismil õnnestub selliseid vorme kaubastada, mis oma efemeersuses turuloogikast üha aktiivsemalt põrkuvad. „Uidile“ tasub edasiseks soovida head jõudu, sest juur tundub olevat piisavalt sügav, et ladval saaks vabalt uute tuulte suunas painduda lasta. Sest ees ootab ju ometi võimalik „UIT24“ – Euroopa Kultuuripealinn Tartu linnaruumifestival, millega järgnevaks kümnendiks uusi linnaruumipraktikaid kinnistada.

* Maroš Krivý avab seda teemat oma artiklis „The Smart and the Ruined: Notes on the New Social Factory“, ajakirjas Thresholds nr 47 (2019), 75–90) Kultuuri­katla ja Tallinn Digital Summiti näidete varal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht