Tallinn otsib suurt pilti

Mihhail Kõlvart: „Kahjuks oleme varasemate otsuste pantvangis. Väga palju arenguid, kus meil ei ole enam mingit mõju, tulevadki võib-olla isegi viie aasta pärast.“

ELO KIIVET

11. aprillil valiti Tallinna linnapeaks Mihhail Kõlvart. Tema sõnul ei saa linna juhtida Exceli tabeli järgi, vaid vaja on visiooni ja seda toetavat struktuuri: „Selles visioonis tahame näha, kuidas kõik linnaelu valdkonnad on omavahel seotud – linna planeerimine koos linnateenuste süsteemiga.“ (Pealinn 15. IV) Enne volikogu esimehe ametit oli Kõlvart seitse aastat abilinnapea hariduse, kultuuri ja spordi valdkonnas ja see aitab suure pildi nägemisele kaasa, näiteks aru saada mõjurist, mida paljud näha ei oska või ei taha – koolid-lasteaiad on haridusküsimuse kõrval selgelt linnaplaneerimise teema ja märgatav liikluskorralduse mõjutaja.

Võtmeküsimus on, kust seda suurt pilti otsida. Kas minevikust või tulevikust, vigadest või eeskujudest? Uuendusmeelse meeskonna kokku panemine ja õige sihi seadmine on alati keeruline, eriti pealinna labürintlikes ametikoridorides, kus vanad ajale jalgu jäänud kombed kipuvad silmapiiri hägustama. Selles valguses on Kõlvarti struktuurimuudatuste plaan igati teretulnud, olgugi sõna ise tekitab samasugust allergiat nagu „struktuurne ülejääk“. Ehk saab nii vastandleerides võitlevad suletud vürstiriikidest linnaametid ümber kujundada, kehtestada ühine eesmärk – kõigile hea elukeskkond – ja üheskoos tegutsema asuda. Jõudu tööle!

Olete öelnud, et linna arengu keskpunktis peab olema inimene (Tallinna TV 15. V). Kuidas teha linnaruum inimkesksemaks ja -sõbralikumaks?

Linnakeskkond ei ole ainult linnaruum, siin peab vaatama ka, et linna teenused oleksid maksimaalselt kättesaadavad. See mõjutab muidugi ka linnaruumi planeerimist. Näiteks uue lasteaia asukoht ei sõltu ainult sellest, mis piirkonnas on suurim vajadus, vaid ka sellest, kuidas paremini transpordiga või, veel parem, jalgsi sinna jõuda, et mitte tekitada ummikuid. Selliseid küsimusi on linnaplaneerimises väga palju. Alustada tuleb suurest pildist. Me ei saa ju ehitada linna algusest peale, vaid peame lähtuma sellest, mis meil on. Kõige suurem küsimus on see, kuidas panna kokku prioriteedid, nagu vanalinna säilitamine, rohelise keskkonna hoidmine, aga sama ajal luua sellist linnaruumi, mis vastaks meie kaasaegsete ootustele ja vajadustele. Praegu seda kontseptsiooni ei ole, aga tegelen sellega – joonistame tasapisi kolleegidega seda suuremat pilti ja arutame kõiki suuremaid projekte eraldi.

Milline linn on teile eeskujuks, millest Tallinn võiks õppida?

Ma ausalt öeldes ei usu, et on võimalik sellist eeskuju luua, sest iga linn on unikaalne. Kindlasti ei ole valemit, mida saaksime sajaprotsendiliselt meil kasutamiseks üle võtta. Linna ehitamisel ja arendamisel on erinevaid ideoloogiaid, arusaamu, mis peaksid olema prioriteedid. Sellist linna, mis oleks Tallinnale eeskujuks, mina ei näe.

Aga milline linn on teile endale hea mulje jätnud?

Esiteks erineb turisti emotsioon linna elaniku, linnakodaniku emotsioonist. Mulle meeldib väga näiteks Rooma, aga lihtsalt sellepärast, et mind huvitavad ajalugu ja kultuurilugu ning saadud emotsioon vastab ootusele. Aga kas ma tahaksin seal elada? Pigem mitte. Samamoodi võib rääkida Pariisist, sealne elukorraldus mulle ilmselt ei sobi. Mulle meeldivad väikesed rohelised linnad, kus ei ole väga palju liiklust ega eriti palju rahvast. Aga kas on võimalik sellist keskkonda luua Tallinnas? Ei ole. Ei ole sellist linna, mille kohta saaksin öelda, et tahan, et meil oleks samamoodi. Meil on armas ja mugav linn, selliseid väga palju ei ole. Ühest küljest on meil vanalinna ajalooline väärtus, aga saame ka rahulikult liikuda – kui ei ole tipptund, pääseb autoga lennujaamast kesklinna seitsme minutiga. Teiselt poolt on Tallinn ikkagi tänapäevane linn, meil on Maakri tänaval uhked tornid, aga on säilitatud ka roheline keskkond.

Mihhail Kõlvart: „Buumi aja arendustel ei olnud väga palju pistmist suure pildi ja pikaajalise planeerimisega. Seal, kus oli võimalik maad müüa ja midagi suurt ehitada, seal seda tehti.“

Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

2006. aastal algatas toonane linnapea Jüri Ratas rohelise pealinna liikumise, millega tunnustatakse säästva arengu põhimõtteid linna üldise elukeskkonna parandamiseks. Tallinn on pidanud tiitlit eesmärgiks, kuigi senised taotlused on kolmel korral luhtunud. Kuidas sellega edasi minnakse?

Me ei ole loobunud, see on jätkuvalt üks meie prioriteete. Tiitel iseenesest ei ole ju eesmärk, eesmärk on tingimused, mida peame täitma – nii parandame keskkonda. Teekond on eesmärk, mitte tiitel, kuigi see annaks kinnituse, et oleme õigel teel.

Taavi Aas sai volitused allkirjastada linnapeade kliima- ja energiapakt 2030, mille eesmärk on muuta linn 2050. aastaks süsinikneutraalseks.1 Tallinn liitus sellega linnavolikogu otsuse alusel juba 2009. aastal. Millal kavatsete selle allkirjastada?

Praegu arutame välissuhete osakonnaga, et leida õige üritus, kus seda pidulikult teha. Loomulikult tuleb seda teha.

Intervjuus ütlesite (EPL 12. IV), et detailplaneeringute teemaga tuleb tegeleda, sest mõned arendused tekitavad küsimusi, miks neile luba on antud. Kas see on etteheide linnaplaneerimise ametile ja/või peaarhitekti büroole või korruptsioonikahtluste suunal?

Ma ei tea, et meil oleks selles valdkonnas väga palju korruptsioonijuhtumeid. Pigem olid küsimärgid, kahtlused. Praegu näeme, kuidas viiakse ellu arendusprojekte, mis on algatatud kümme aastat tagasi, aga vahele tuli masu aeg. Need projektid jäid riiulile ja lähevad nüüd töösse paralleelselt uute projektidega. Mulle tundub, et mõni neist ei ole kooskõlas tänapäeva tegelikkusega – praeguse transpordikoormuse ja ehitustihedusega. Mõned põhimõtted oleks vaja üle vaadata. Praegu käib kesklinna üldplaneeringu lähteseisukohtade sõnastamine ja selle ülevaatuse käigus peame mõtlema, mis on kogu linna perspektiiv. Olen isegi ehk arenguvaenulikul seisukohal: ma ei arva, et mida rohkem ehitame, seda parem Tallinnale. Kaldun arvama, et alati see ei ole nii.

Ja ma ütlen veel ühe, võib-olla mitte väga populaarse, mõtte. Kui peaksime praegu otsustama, kas teha kesklinna üks või teine suurem torn, siis minu arvates ei peaks ehitama. Ma ei tea, kui palju võiks neid Maakri kõrghoonete piirkonnas veel kerkida. Aga mul on ausalt öeldes kurb, et Olümpia hotelli vastu tekib veel üks torn. See on ammu otsustatud, siin ei ole enam midagi vaielda, aga kui see teema oleks praegu päevakorral, mõtleksime kindlasti pikalt, kas linnavalitsus peaks seda sinna lubama. Võib-olla ei ole väga korrektne anda hinnanguid, sest ma ei ole linnaplaneerimise ekspert, aga mulle tundub, et buumi aja arendustel ei olnud väga palju pistmist suure pildi ja pikaajalise planeerimisega. Seal, kus oli võimalik maad müüa ja midagi suurt ehitada, seal seda tehti.

Tõsi on see, et tihti ei arvestata linnaplaneerimise suurema pildi ja tulevikuperspektiiviga, vaid linna arendatakse maalappide ja eraarendajate võimete järgi. Kuidas seda olukorda parandada?

See ei ole lihtne, sest juba on väga palju käivitatud, ja kui luba on välja antud, ei ole tagasitõmbamine võimalik isegi kohtu teel. Meid ootab palju üllatusi. Ega inimesed ju seda ettevalmistusprotsessi näe ja küsivad tihti meilt, miks seda lubasime. Aga see oli ammu otsustatud, nüüd ei ole pidurit panna enam võimalik. Samamoodi oli meil arutelu Umami restorani majaga.2 Detailplaneering kehtestati 2008. aastal ja siis otsustas muinsuskaitseamet, et see pole väärtuslik ega vaja kaitse alla võtmist. Sama ütleb ta ka praegu. Mõtlesime, mida annab teha ja isegi analüüsisime võimalust, et võtame maja lahti ja pakume kellelegi, eraomanikule oma maa peale ja linn toetab seda, aga suures osas ei ole võimalik seda taastada, ehk ainult mõned väärtuslikumad elemendid säilitada. Me ei saa keelata seda lammutada, isegi kohtus kaotaksime. Tahan sellega öelda, et kahjuks oleme varasemate otsuste pantvangis. Ja selliseid asju tuleb veel. Tekib põhjendatud küsimusi, miks linnavalitsus niimoodi otsustas. Väga palju juhtumeid, millele meil ei ole enam mingit mõju, tulebki võib-olla kuni viie aasta pärast. Seega on meie kohus teha nii, et järgmised linnavalitsused ja järgmised otsustajad ei ütleks meie kohta samamoodi: nemad otsustasid. Nüüd saame ainult tulevikuga tööd teha – see on tegelikkus.

Mis saab praeguse seisuga peatatud, aga kaua lubatud ja oodatud pea­tänava projektist?

See vajab kindlasti täiendavat analüüsi. Projekti eesmärk on luua rohkem võimalusi jalakäijatele ja ühissõidukitele. Kui praegu näeme, et see ei vasta ootustele, ühistransport ei toimi nii, nagu püüdsime projekteerida, siis tekib küsimus, et kui piirame muude transpordivahendite peatänavalt läbiliikumist, siis mida me sellega võidame? Kui vähendame liikluse mahtu umbes 60% sellest, mida see suudab läbi lasta, aga kuhugi ei ole sõidukeid suunata, sest ühtegi alternatiivi ei ole, siis tekivad kesklinnas hiigelsuured lisaummikud. Kus on see võit, mida saame tallinlastele pakkuda? Mina seda praegu ei näe, sellepärast arvan, et see on koht, kus on vaja ikkagi seitse korda mõõta. Ja vajaduse korral veel üks kord läbi vaadata, tellida veel uuringuid ja alles pärast seda otsustada, milline on lõplik projekt.

Aga millal see otsus tulla võiks? Praegu ei ole seegi selge, kas peatänav üldse tuleb.

Ma arvan, et ei ole küsimus, kas tuleb või ei tule, vaid missugune see peab olema. Peatänava peab korda tegema, siin ei ole küsimust. Pigem on küsimus selles, kuidas. See on nii tähtis koht, et siin ei saa kiirustada.

Teie sõnul (EPL 12. IV) on kesklinnast läbisõit tehtud võimalikult ebamugavaks ja erasõidukitele ebameeldivaks. Milles õieti väljendub autosõitjate ebamugavus?

Viimaste aastate ideoloogia on olnud, et linlased eelistaksid ühistransporti ega kasutaks kesklinna transiidiks. On piiratud kesklinna pääsemise võimalusi või tehtud see ebamugavaks. Mere puiestee, Pärnu ja Narva maantee, sissepääsud kesklinna on isegi öösiti ummikus. Ma arvan, et see on põhjendatud ainult siis, kui on pakkuda alternatiivi. Praegu meil ei ole neid väga palju pakkuda.

Statistika ja liiklusloendused näitavad, et autokasutajaid tuleb kogu aeg juurde ja kui nende elu oleks ebamugav, siis ilmselt nii ei oleks. Samal ajal on pidevalt vähenenud ühissõidukite kasutajate arv. Mida teha, et rohkem ühissõidukeid kasutataks? Tasuta sõiduõigus registreeritud elanikele see võluvits ei ole olnud.

Nii meie kui ka maailma kogemus näitab, et isikliku sõiduki kasutamine võib olla väga ebamugav ja isegi kui hommikul istutakse 45 minutit või lausa poolteist tundi ummikus, siis suurem osa kasutab jätkuvalt autot. See on meie peas kinni, et ei valita kõige mõistlikumat varianti. Isegi suuremates linnades, kus on metroo, eelistatakse autot. Mul ei ole siin retsepti, kuidas anda signaal, et kasutataks ühissõidukeid. Suuremas plaanis on meie ühistransport nõuetele vastav ja seda on võimalik kasutada, eriti neil, kes sõidavad hommikul tööle ja õhtul tagasi. Aga ikka eelistatakse autot. Samamoodi tahame, et laps jõuaks kooli meie autoga, mitte ühissõidukiga, isegi kui laps on piisavalt suur. See on kõik meie peas, varem seda ei olnud. Auto on luksuse väljund, ilmselt ei suudeta sellest loobuda.

Aga kas valitud suund, millele teil justkui etteheited on, seda ühiskondlikku muutust ei püüa tekitada? Kui prioriteet on jalakäijad, saab luua neile paremad tingimused ja tõsta nende ühiskondlikku positsiooni. Samuti on kitsamate sõiduteede eesmärk enamasti ohutumate ja mugavamate liikumisvõimaluste loomine jalakäijatele-ratturitele. Siin on justkui vastuolu. Kas säästlik liikumine ei ole enam linna prioriteet?

Jah, aga kui me midagi piirame, on tähtis aru saada, mida võidame. Mulle tundub, et meil on kergliiklusteid küllaltki palju, aga neid kasutatakse suhteliselt vähe. Me ei ole veel selleks valmis. Aga kas on vaja alati kunstlikult elu veel keerulisemaks teha? Kunagi võib-olla jõuame nii kaugele, et hakkame laias ulatuses tunneleid ehitama, mitte Tallinna ja Helsingi vahele, vaid Tallinna alla. See on praegu muinasjutt. Põhimõtteliselt tuleb ikkagi teha ringtee võimalusi juurde. Tallinna on ju kikilipsukujuline, kus kesklinn on kitsaskoht ega ole palju alternatiive, kuidas mööda sõita. Need tuleb luua.

Linnavolikogule esitatud eelnõu järgi iseseisev keskkonnaamet kaotatakse ja ülesanded antakse üle kommunaalametile. Miks see samm vajalik on ajal, mil keskkonnateemad on järjest tähtsamad?

On palju selliseid näiteid, kus terve rida linnateenuseid ongi pandud kokku ühe nimetuse alla. Mõnes mõttes liigume just selles suunas. Ei saa öelda, et keskkond ei ole oluline, vastupidi – keskkonna mõiste on palju laiem ja sellele peavad alluma ka teised sellega seotud linnateenused. Anname keskkonnateemale rohkem ressursse ja potentsiaali.

Kas siin ei ole ohtu, et see jääb kommunaalameti alluvuses väikeseks osakonnaks?

See struktuuri muutmine ei toimunud nii, et osa keskkonnaametist läks kommunaalameti alla, vaid kogu tegevus ja struktuur tehakse ümber. Et ei tekiks ohtu, justkui läheks keskkond kommunaali alla, vastutavad linnajuhid ja abilinnapead, et ameti juht saaks selgelt aru, kus on linna prioriteedid.

Kas on plaanis veel mingeid suuremaid struktuurimuudatusi?

Ehk ei ole õige anda nendest muudatustest kolleegidele teada teie ajalehe kaudu. Aga võin öelda, et ees on muudatusi, mida veel praegu analüüsime.

Sel kuul lõppes leping linnapea kaasamisnõunikuga. Ametikoht oli loodud roheliste abilinnapea Züleyxa Izmailova eestvedamisel. Miks sellest loobuti ja mis saab kaasamise edendamisest?

Alustame sellest, et iga uus linnapea tuleb oma meeskonnaga. Linnapea büroo koosseis on vähenenud ja tõenäoliselt väheneb veelgi. Linnapea vastutab kogu linna süsteemi eest, aga mõnes kohas peab olema ka otseosalus. Mulle tundub, et kaasamine ei ole eraldi valdkond või tegevus. Kaasamine peab olema iga valdkonna tegevuse osa. See on pigem juhtimise ideoloogia küsimus. Seda ei ole võimalik tagada nõuniku tööga, siin peab olema üldine arusaam, et kaasamine on oluline. See peab olema konstruktiivne, mitte linnukese pärast või et asju lihtsalt läbi arutada, vaid et sellest oleks kasu, et anda lisaressurssi juhtimisele. Teiselt küljest peab juht ise otsustama, isegi kui mõni otsus tundub ebapopulaarne, aga kui see on vajalik, siis peab selle vastutuse võtma. Tahan öelda, et see ei ole ühe inimese, eriti nõuniku tasandil linnapea büroo koosseisus lahendatav teema.

Kas need ülesanded antakse kellelegi edasi või kuidas õpetatakse kaasamiskultuuri nii juhtidele kui ka ametnikele? Tallinna linnavalitsuses asi väga kiita ei ole.

Meil on olemas strateegiabüroo, palusin neil mõelda ettepanekutele linna juhtimiseks. See on praegu väga aktuaalne, sest tegeleme arengukava „Tallinn 2021+“ koostamisega. Olen rääkinud ka linnavalitsuse liikmetega, sest eelkõige nendel peab tekkima arusaam, mis on kaasamine ja miks seda vaja on.

Mida arvate 9. mail protestiaktsioonina Harju tänava haljasalale rajatud kartulipõllust?3

Siin on kaks põhilist aspekti. Esiteks arvan, et linn ei pea lubama sinna ehitada. See on minu arvamus, mitte linnavalitsuse oma, aga keskkond, mis sel on, tuleb säilitada. Jah, ajalooliselt olid seal hooned ja me mäletame, miks enam ei ole. Praegu on seal juba uus keskkond, avatud ruum. Ja see avatud ruum vanalinnas on tallinlastele meelepärane. Vanalinn kindlasti ei ole koht, kus oleks vaja ehitustihedust suurendada ja kindlasti ei ole see koht, kuhu oleks vaja nüüdisaegseid hooneid. Seega ei või linnavalitsus lubada sinna ehitada praegu ega ka tulevikus. Teine aspekt on see, et linn on valmis läbi rääkima, et seda maad välja osta, aga hind peab olema mõistlik ja väljapressimisega ei ole kindlasti võimalik läbirääkimisi pidada. Praegu oli see väljapressimine. Sellist suhtumist või käitumist ei saa linn aktsepteerida.

1 Pakti allkirjastanud linnapead kohustuvad vähendama CO2 ja võimaluse korral muude kasvuhoonegaaside heitkogust oma linna territooriumil 2030. aastaks vähemalt 40% ja parandama linna toimetulekut kliimamuutuste mõjuga.

2 Detailplaneeringu järgi Mustamäe populaarse restorani hoone lammutatakse. See vallandas pahameeletormi koos allkirjade kogumisega, et nelja kortermaja ehitamise asemel võetaks suure viljapuuaiaga 1930ndate villa kaitse alla.

3 Ärimees Heino Viik otsustas pärast kümme aastat kestnud vaidlusi oma maale Niguliste kiriku ees kartulid maha panna, et ehitusloata kinnistut „otstarbekalt kasutada“. Kartulipõllu rajamine on abilinnapea sõnul ebaseaduslik ja karistatav, aga sellega ei nõustunud muinsuskaitseamet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht