Tallinna kujunemisest

Jüri Soolep

Rein Zobel, Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.-14. sajandil. Toimetanud Pallas Mudist, tekstid  toimetanud Jüri Soolep. Kujundanud Ivar Sakk. Eesti Kunstiakadeemia, 2009. 191 lk.        Gutenbergi galaktika hakkab loojuma. Tema asemele tõusevad Jobsi ja Gatesi galaktika. Raamatud kolivad digitaalsesse pilve ja sinna nad  unustatakse. Kes siis viitsib lugeda teksti, mis on suurem kui iPadi ekraan ning mis ei vilgu ega hüppa. Raamatud jäävad akadeemikutest veidrike kahtlaseks lõbuks ja peituvad raamatukogude kui mausoleumide pahaendelistesse hämaratesse katakombidesse. Loodetavasti ei tõsteta seal temperatuuri 451. kraadini Fahrenheiti skaalal.

Gutenbergi galaktika serval sähvatab siiski veel uusi supernoovasid. Üks selline on kohe  plahvatamas. Õieti on tegemist kaksiktähega lootuses, et tulevikus saab sellest kolmiktäht. Professor Rein Zobeli raamat vajab kiitmist, sest hästi varustatud raamatupoodidest on kadunud isegi riiul pealkirjaga „Arhitektuur”. 2001. aastal ilmus esmakordselt Tallinna varajast linnaehitust käsitlev raamat „Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.-14. sajandil”. 2008. aastal ilmus sama raamatu ingliskeelne tõlge ja aasta hiljem uues kujunduses eestikeelne  kordustrükk. Põhjalik ülevaade annab lugejale võimaluse detailselt näha, kuidas keskaegset linna kavandati ja ehitati. Tänaseks on trükivalmis järgmine raamat – „Tallinn (Reval)”, kus käsitluse all uusaegne Tallinn ja selle kindlustused. Emeriitprofessor Rein Zobel on kahtlemata Eesti arhitektuuriajaloo grand old man. Rohkem kui viiekümne aasta vältel on tema huvi olnud seotud eelkõige Tallinna arhitektuuri ja linnaehituse uurimisega. Võib oletada, et suurem  osa praeguseid eesti arhitekte on arhitektuuri ajalugu õppinud tema käe all. Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas on arhitektuuri ajalugu alati käsitletud baasdistsipliinina, õpetusena sellest, mis on arhitektuur ja kuidas see on seotud kultuuri, majanduse, poliitika ja filosoofiaga. Ka ühe linna lugu jutustades ei ole võimalik mööda minna nendest arhitektuuriga olemuslikult seotud valdkondadest.

Professor Rein Zobeli uurimused viivad meid tagasi Tallinna  kujunemise alguse juurde. Koos linnaehituse ja üksikute arhitektuuriteoste käsitlusega on see ka huvitav ja mitmekülgne vaade kultuurihorisondile. Rein Zobeli pikk ja viljakas karjäär algas 1954. aastal Tallinna linnamüüri uurimisega. Olemasolev ja kogutud ajalooline materjal vajas uut meetodit. Selle formuleeris 1969. aasta käsikiri, kus kasutati esmakordselt linna struktuuri mõistet: linna vaadeldi kui omavahel tihedalt seotud hierarhilist süsteemi, mille  ruumilised elemendid moodustasid keeruka terviku. Järgmine etapp uuringutes saabus 1980. aastatel, kui õnnestus selgitada ja rekonstrueerida enam kui 1100 geoloogilise puuraugu ja šurfi abil Tallinna algupärane looduslik reljeef. Liustikejärgse maakerke arvestamise tõttu loodi täiesti uus meetod Tallinna vanalinna kujunemise mõistmiseks. Selgituse said Margrethe müür ja selle asukoht, Tallinna vanemate  majade tuumelement domus ning Toompea kujunemine ja selle seosed all-linnaga. Zobeli raamatud on olulised kahel tasandil: eelkõige on see Tallinna vanema arengu ülevaatlik käsitlus, teiseks on uurimused vaadeldavad laiemalt kui keskaegse ja varakeskaegse linnasüsteemi kujunemise lood. Vaieldamatult oli keskaegne Tallinn üks tähtsaid Põhja-Euroopa suurlinnu, mille linna struktuurist ja ehituskehast on säilinud tänaseni suur osa. Tallinna  linnaehituse arengut kirjeldab Rein Zobel oma raamatutes nii põhjalikult, et lugejal tekib igakülgne arusaam keskaegse linna toimimisest. See pakub huvi kahtlemata kõigile, kes tegelevad linnade ajaloo ja arhitektuuriga; juba käsikirjadena on need materjalid olnud kasutusel arhitektuuriteaduskonna õppekavades. Professor Rein Zobeli „Tallinn (Reval) keskajal” on elegantne sissevaade Tallinna minevikku ja nauditav seiklus kõigile, kes on huvitatud  arhitektuurist, ajaloost ja urbanistikast. Privilegeeritud vaatlejana võin kinnitada, et see raamat on juba tour de force ja väärib kindlasti lugemist!   

Jüri Soolep: Tõsise vaevaga on jõudnud teine raamat keskaegsest Tallinnast trükkimineku lõppfaasi. Räägime paari sõnaga Sirbi lugejatele selle raamatu saamisloost ja uurimustest, mis on aluseks kunstiakadeemias välja antvatele linnaehituse raamatutele.   

Rein Zobel: Vastaksin nii: see on olnud väga pikk protsess – õppida tundma seda linna. Algul oli üllatavalt nigel ja naiivne arusaamine Tallinnast ja tema ehitustest; uskumatu, sest omal ajal olid seda uurinud suured korüfeed. Näiteks Tallinna vanalinn ulatus ainult müürideni,  mitte rohkem. Nii ei saanud aga seda käsitleda – majad ulatusid läbi müüri. Ma pidin ka need majad arvesse võtma, ühte linna ei tohi piiritleda nii naiivselt. Oli näha, et tegemist on suurema territooriumiga: kohe tuli bastioni vöönd ja seejärel veel saras – terve linna maaala ehk patrimoonium. See oli niivõrd suur ja ulatuslik, seal olid peal isegi külad, talud, teed ja kõrtsid. On üks Rootsi-aegne plaan, kus on näidatud teedeäärsed kõrtsid – neid on seal  kümneid –, kust inimesed süüa ja juua said ning kus hobustele anti puhkust. Niiviisi hakkas siis arenema mõte, et linn ulatab ikkagi kuni oma välispiirini – selleni, mis oli kuninga poolt määratud. Tuli välja, et viimase ulatuse oli kindlaks määranud juba kuningas Valdemar, kui ta Tallinna hõivas. Tegemist pole lihtsalt uurija väljamõeldisega. See oli nii, aga need maad olid kõik jäänud arvesse võtmata. Lisaks ulatusid müüridest väljapoole ka kodanike aiad, tohutu  suur aedade maa-ala. Nagu roomlased ütlesid: „Ah, linn tüütab ära!” ja läksid maale oma maamõisa, oma tallu, kus elasid üle suvise palava aja. Nii siingi – läksid aiamaale, tegid seal õlut ja sauna, võtsid mõne puuvilja või marja. Tuli välja, et aiamaad kutsuti puuvilja- ja kalaaiaks. Seal olid tiigid, kus kasvasid hea meelega karpkalad ja tiigikalad. Selliseid tiike oli kümneid. Kalu oli ka linna vallikraavis: veskite taha olid tekkinud suured kalade kogunemise kohad;  kevadel, kui kõik väravad olid lahti, et suurvesi ära lasta, tulid kalad jõkke kudema. Möldrid pidid isegi maksudele kala lisama, et saaks ikka möldrina tegutseda – see ajab isegi naerma. Ja kala oli meres palju! Isegi üks Oleariuse pilt on, millel mehed seal, kus vallikraav suubub merre, õngedega suuri kalu püüavad. Arvatavasti on need säinad. Ma olen neid isegi püüdnud kevaditi. Suured kalad – kilo ja rohkemgi. Linnas oli terve rida suuri ehitusi, kus oli koos palju mehi,  kellele linnateenrid tõid süüa – linn tegi välja, toodi õlut ja sinna juurde soolakala ja suitsetatud kala. Seda kõike osati teha. Lisaks toodi veel pekki ja praetud kanepiseemneid – nagu tänapäeval – krõbistamiseks. Muidu tüütab ju see raske töö ära. Suured ehitustööd kestavad kuni keskaja lõpuni. Näiteks Nunnavall – ma ei saanud aru, mis toimub: kümme aastat mehed kaevavad ja kaevavad ning ehitavad müüre. Ma sattusin selle peale kogemata ja tuli välja,  et nad ehitasid juba uut laadi vallkindlustusi, suurt valli, mis ulatus ümber linna, ning valli ja müüri vahele tekkis uus eelkaitseala, kuhu viidi hobusetallid ja suurtükikuulid ning muu vajalik. See oli sõjaväe ala. 

Vaat kui huvitav: hakkasime peale kontseptuaalsest ja keerulise ajaloo valdkonda  kuuluvast linnapiirist ning jõudsime elutegelikkuseni nagu kalakasvatus, soolakala ja õlu, mis kuuluvad igapäevase elu juurde. See on arhitektuuriajaloos põnev, et ehitiste kaudu jõuame lihtsate, igapäevaste nähtuste juurde.         

Nii ta on. Me räägime praegu ainult kindlustustest, aga kogu linn on ju elu täis. Inimesed käisid aiamaadel, seal olid loomad, pärastpoole keelati loomade linna toomine ära, aga aiamaal  võis neid pidada, sigu näiteks. Olid suured aianduskrundid. Neid oli nii palju ja nende kohta on piisavalt andmeid, nii et võiks isegi uurida, kus kellegi maad olid. Need on ka mitme linnaplaani peal fikseeritud – suur vöönd aianduskrunte.       

Kui sõjad tulid, mis siis juhtus?       

Need langesid vaenlase kätte. Osa muidugi põletas linn ise enne vaenlase saabumist maha,  et vastane ei saaks neid kasutada. Maha põles ka palju vaeste inimeste maju, need olid siis suures hädas. Linna sarases, väljaspool müüre, elas vähemalt tuhatkond inimest. Nad olid hõivatud selliste asjadega, nagu näiteks nahaparkimine, mida linna ei lubatud – keskaegne tsoneerimine. Oluline oli Härjapea jõgi, mis ei olnud eriti lai, aga läks üles kuni Ülemiste järveni ja oli paisutatud, tiikideks jagatud. Tiikide ees olid veskid. Ma olen kokku lugenud ligi  kümme veskit: saeveskid, nahaparkimise või -kloppimise veskid.     

Tuleme siinkohal kontseptuaalse maailma juurde tagasi ja räägime paar sõna linna struktuurist ja tema elementidest. See on olnud mõtteline töövahend, et linna mõista.     

Tõepoolest, kui seda tööd sai alustatud, sai kogu vanalinn inventariseeritud. Meil oli suur brigaad, Helmi Üprus juhtis hoonete uurimist ja mina tegelesin siis linna plaaniga. Siis tekkis uutmoodi arusaam: linnas on krundid ja neil on oma struktuur. Struktuuri analüüs tegi nähtavaks, et kogu linna võib mõista kui isestruktuursete elementide süsteemi, kus igal  elemendil on omakorda oma struktuur. Seestpoolt välja minnes: majad, krundid, kvartalid, linnaosad, müürid ja saras. Tekkis arusaamine, et linn ei ole primitiivne kogum vaid strukturaalne tervik, mis on määratletav ja uuritav. Kui see tee on läbi käidud, siis on ka linn selge. Nii sai välja töötatud muinsuskaitse eritingimused, mis täpsustusid linna kvartali või kinnistu seisukohalt. Kui ma hiljem hakkasin uurima linnamüüri, siis see ei olnud samuti enam võimatu  tuhandete objektidega ülesanne, vaid elemendid olid jaotatavad: müürid, tornid, veskid jne. Kõiki sai uurida kui teatava struktuuri elemente. Ehitus ise käis ka niimoodi: ei tehtud ju kõike korraga, vaid ehitati mitmetes kohtades, seal, kus vaja, seal kus midagi lagunes jne. See klappis eluga kokku. 

Kas ma olen õigesti aru saanud, et pärast struktuuri ja elementide vaatlust oli just algupärase topograafia väljatoomine tänu puuraukudele ja šurfidele see, mis lubas linna seostada konkreetse ajaloolise tegelikkusega? 

Jaa, muidugi. Topograafiat ja maastikku polnud  keegi enne käsitlenud. Kui kirjutasin Viru tänavast, et see pidi pöörama, kuna meri oli ees, maapind oli teistsugune, siis olid kõik üllatunud: mis juttu sa ajad! Maakerkest polnud aimugi, aga Põhja-Eestis kerkib maa 2-3 mm aastas. Muide, Hiiumaal veel rohkem. See muudab ju kogu situatsiooni. Linnamüür käis ju mööda tolleaegset maastikku. Ma mõtlesin algul, et see on nii osavalt tehtud, aga ei – lihtsalt maastik nõudis seda, vesi pidi ära voolama  ja paistiigid täituma. Linna veekasutust ei saanud muidu seletada, kui olin sunnitud pöörduma maastiku juurde: kus olid ojad, kuidas tehti üle kilomeetri pikkune kraav, kus oli lüüsimaja jne. Siit tekkis ka arusaam, et all-linn istub aluspõhja liivakivi peal ja Toompea on hoopis teisel alusel – kalju peal. Tekkis täiesti uus pilt, mis lõi aluse, millel linn üldse seisab. Mul oli seda tööd kerge teha. Isa oli mul sõjaväe topograaf ja ma teadsin juba lapsest saati,  mis on horisontaalid. Isa tegi maal kaarte ja ütles: vaat, kui maapinna lõikad läbi, siis tekivad horisontaalid.     

See annab ka ruumilise mõtlemise, analüütilise ruumilise mõtlemise, nii et on võimalik ruumi analüüsida natuke teiste vahenditega kui igapäevases elus oleme harjunud.     

Muidugi, ehitiste suhtes on see isegi primaarne,  loogiline maailm.     

Kõik linna teed, Raekoja plats, põhitänavad nagu Pikk tänav, Lühike ja Pikk jalg, mis lähevad Toompeale – kõik need said pärast  maapinna dešifreerimist oma selge loogilise koha. Nad justkui ei saagi mujal olla, sest maapind oli täpselt nii, nagu ta oli.     

Seal on veel üks väike nõks juures. Kui räägime linnaehitusest, siis peame peatuma roomlastel. Nemad lõid tohutu palju regulaarlinnu, kus linn on jaotatud oma tänavatega regulaarseteks kvartaliteks. Aga siin ei olnud niimoodi, siin jooksid teed läbi linna. Need polnudki tänavad, need olid vanad maanteed ja rajad. Osa neist olid teed aianduskruntide juurde, osa sadamasse jne. Kui sai selgeks, kuidas teed  kulgesid, andis see vanalinna struktuurile ühe komponendi juurde. See oli küllaltki tähtis. 

Orgaanilise struktuuri juures on ka mõned  häiritused, mis ei ole veel loogilist seletust leidnud: ebatavaline Viru tänava kinnistute piiridest moodustuv lääts, Toomkirik, mis on kummaliselt sattunud poolenisti vana kivimurru peale. 

Toomkiriku alt jookseb läbi üks looduslik rike,  mingisugune paenihe, nähtavasti oli sealt kerge hakata kivi murdma, paasi võtma. Ma nägin parandamise ajal kui uskumatult sügaval olid Toomkiriku alusmüürid: 4-5 meetrit ja kõik kinni aetud, soga täis. 

Aga miks nad kiriku siis poolenisti murru peale tegid? 

Sellele ma vastata ei saa. Ma ei tea. Terve rida küsimusi jääbki vastamata. Viru tänaval on  kuus krunti, mille piirid jooksevad üle tänava kokku ja ülejäänud piirid on nende paralleelid. Kindlasti on sealgi mingi põhjus.         

See on veel saladuseks jäänud. Üks asi, mis mind sinu teise raamatu puhul vaimustab, on see, kuidas on lahti harutatud väravate, tornide, müüride ehitusjärjekord. Joonistel on äärmise filigraansusega näidatud, mismoodi lõpptulemus on tekkinud. Kuidas see võimalikuks osutus?         

Väliuurimused, ma olin ju lõputult kohapeal. Neid töid saigi ju ainult niimoodi teha: kaevati šurfid ning siis oli ka näha, et müür oli kahes  järgus, selgus, kuidas ehitatud jne. Uskumatult suur töö, aga see kestis ka kümme aastat.       

Küsin vestluse lõpetuseks: kas kogu selles kirevas loos on mõni nähtus või leid, mis eriti südamelähedane?       

Huvi pakub kogu see linna kujunemise mõistmine,  aga eriti seal sees need vanad hooned, ootamatult välja ilmunud domus’ed. Neist pole kunagi mitte kusagil juttu olnud. Äkki on näha, kuidas kesk maja on veel üks väike maja. Kui tekkis see arusaam, et ka siin, nagu ka Saksamaal näiteks, on olnud sellised vanad majad kesk krunti, mitte tänava ääres, siis ma hakkasin neid leidma. Kahekorruselised kivimajad cum kaminata – koos kaminaga, küttekoldega. Nende leidmine, seda ma pean üheks trumbiks.  Teiseks, seda on enne ka kirjutatud, et linnas on olnud palju poode – pude, pooda, mis on tänaseks hävinenud. Aga kus need olid? Üks hetk sain ma aru, et suures osas olid need tänased keldrid, tänavaäärsed keldriruumid. Need ei kuulu ülemise korruse juurde, vaid on olnud tänavaäärsed poed, kõrtsud jne. Loomulikult ei saanud minna hoovi – kes see lubas siis õlleseid mehi sinna. Iga maja all olid sellised ruumid olemas. Siinkohal peame tänasele lugejale ka  meenutama, et tänavad olid 1830. aastatel madalamal – reguleerimata. Sinna peale on toodud tohutult täidet. Neid hunnikuid olen ma maa sees näinud igal pool. Tänavad tõsteti ja reguleeriti, et vesi ära voolaks. Üks väike raamat on vanaaja imelikest juhtumistest – „Keskaja kuriositeedid”; vist oli see Ulmi linnas, kus kesk linna oli postipoiss ära uppunud, koos hobustega. Nähtavasti olid siis linna tänavad reguleerimata.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht