Tänavaruum kui hoiakute võitlustander

Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi?

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Teede ja tänavate problemaatika on juba pikka aega õhus olnud ja seda näitasid ka kohalike omavalituste valimised. Pole ka ime, sest avaliku ruumi kvaliteet mõjutab kõiki. Olukorra teeb keeruliseks see, et kunagi pole kõik rahul. Lahendused, mis on meeltmööda autojuhtidele, ei pruugi sobida jalakäijatele ja jalgratturitele. Asfaldiaugud, kinni pargitud kitsad jalgratta- ja kõnniteed, lõputud torupiirded, ummikud, tugeva vihmaga kaasnevad üleujutused, kõrged äärekivid, palava ilmaga kuumav asfaltkõrb. Probleeme on lõputult.

Kui alustada ideaalses fantaasiamaailmas Tallinna teede- ja tänavavõrgu projekteerimist nullist, siis ehk oleks võimalik luua tehnika viimase sõna ja parimate teadmiste kohaselt keskkonnasäästlik lahendus, mis rahuldaks kõigi osaliste vajadusi. Kuid see helesinine unistus ei ole võimalik, sest eelkõige peab arvestama sellega, mis on juba rajatud nii maa alla kui ka peale.

On arusaadav, et linased tahavad tänavaruumi kujundamises kaasa rääkida. Aktiivse osalemise soov seab ootuse kõrgele ja annab lootust, et teede ja tänavate olukord ning läbimõeldus kõigi liiklejate seisukohast läheb paremaks.

Sada aastat tagasi

Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi? Kui heita pilk 1920.-30. aastate ajakirjandusse, siis vaatavad sealt vastu uudisnupud liikluseeskirjade rikkumisest, mis puudutavad nii jalakäijaid, rattureid kui ka autojuhte.

Toona ei olnud isikuandete avaldamine probleem, praegu ei kujuta selliseid uudisnuppe päevalehtedes ettegi. „Politseikroonika“ rubriigis trükiti näiteks ära rikkuja täisnimi ja kodune aadress, juhul kui tegu oli autojuhiga, siis ka sõiduki numbrimärk. Vaade sajanditagusesse ajakirjandusse näitab kõnekalt, et liikluseeskirja on juba esimeste autode ilmumisest saati lõdvalt suhtutud.

Auto pargib kõnniteel, joobes autojuhid, kiiruseületamine, jalgrattur ei leia sõitmiseks ohutut kohta. Kas need kaebused tulevad tuttavad ette? Kas me tegeleme praegu tõesti samade tänavaruumi probleemidega nagu sada aastat tagasi? Nii mõnelegi sellisele küsimusele tuleb jaatavalt vastata.

XX sajandi alguse arhiivimaterjalist ilmneb, et suur murekoht olid katkised teed, mille parandamine oli kulukas. 1928. aastal võeti vastu maanteede seadus, mis jõustus 1929. aastal. Selle kohaselt jaotati teed avalikeks ja era­teedeks. Esimesed liigitati vastavalt laiusele kolme klassi. Esimese klassi teed olid suuremad linnadevahelised maanteed, mille laius oli vähemalt kaheksa meetrit. Teise klassi teed olid vähemalt kuue meetri laiused ja kolmandasse klassi liigitati külateed, mille miinimumlaius oli neli meetrit. Teede klassijaotus oli oluline rahastuse tõttu, sest esimese ja osa teise klassi teede rahastus tuli maksudest, kuid osa teise klassi ja kolmanda klassi teede korrashoidu rahastati naturaalkohustuse alusel.¹

Tehnika kiire areng tähendas seda, et aasta-aastalt lisandus teedele mootorsõidukeid, mis tähendas liikumiskiiruse kasvu ning kiiresti lagunevaid ja auklikke teekatteid. Kuid palju oli tol ajal Eestis teedel mootorsõidukeid? Postimehe teatel oli 1922. aastal Eestis registreeritud 256 sõidu- ja 195 veoautot ning kolme aasta pärast registreeriti juurde vastavalt 706 ja 370 sõidukit.² Need arvud on riigi peale väikesed, kuid nende mõju oli märgatav.

Jalgrattad

Samas artiklis toodud andmete põhjal võib öelda, et mitte väga üllatuslikult ületab registreeritud jalgrataste arv mootorsõidukeid mäekõrguselt: kokku oli 1926. aastal registreeritud 17 000 jalgratast.³ Jalgratas suurendas liikumisvabadust ning tagas seega iseseisvuse. 1928. aastal ilmunud lugu varastatud jalgrattast illustreerib värvikalt seda, milliseid võimalusi ratas pakkus. Ajalehes Sakala ilmus nimelt uudis noormehest, kes ostis jalgratta selleks, et sõita kodust kaugemale naist otsima. Nupukesest saab lugeda, et „Mihkel Link oli jõudnud pika talve jooksul otsusele, et eeloleval suvel peab hakkama ringi waatama ja ehitama „pesa“. Et kergem oleks ringi vaadata ja „kodukana“ valida võimalikult laiemast piirkonnast, selleks ostis Mihkel jalgratta. Selle riistapuuga on ikka hõlpsam liikuda siiasinna ja otsida nägusamat noorikut suurema kaasavaraga.“⁴ Kuigi see uudisnupp on teade varastatud jalgrattast, kirjeldab see nupuke muu hulgas ka seda, miks jalgrattaost oli eriline sündmus. See mobiilsus, mis jalgrattaga kaasnes, oli uus, moodne ning vääris lausa pildistamist. Just enne pildistamist ratas varastati ning kosjasõit jäi vähemalt selle jalgrattaga tegemata.

Viimasel ajal on meedias laialdaselt juttu Tallinna punaseks võõbatud jalgrattateedest. Parima tahtmise korral saab need liigitada kategooriasse „parem kui mitte midagi“. Kuidas oli lugu jalgrattateedega aga 1930. aastate alguses? Sakalas ilmus artikkel Viljandi puudulike rattateede kohta. Autori sõnul oli toona olukord Tallinnas, Pärnus ja teistes linnades märksa parem kui Viljandis. Tallinn sai kiita kiviteede serva rajatud asfaldist teepervede eest. Artiklis ei mainita küll, mis piirkonnas need asuvad ning kui pikad need asfalteeritud rajad on, küll aga öeldakse, et Viljandis puuduvad need üldse. Munakivitee peal sõitmine oli ratturite silmis Viljandi suurimaid puudujääke, sest kivitee oli ebamugav ja põrutas.

Jalakäijad

Omaette huvitav teema on liikluseeskirja rikkumisi puudutavad uudisnupud „Politseikroonika“ rubriigis. Meedias ilmus nii autojuhtide, jalgratturite kui ka jalakäijate liikluseeskirja rikkumisi. Tegu on lakooniliste teadetega, kus on välja toodud osalise täisnimi, kodune aadress, auto või jalgratta numbrimärk. Autojuhi ja jalakäija omavahelisest kokkupõrkest saab lugeda ajalehest Kaja, kus kirjeldatakse liiklusõnnetust, milles jalakäija sai kergeid vigastusi.⁵ Kõige huvitavam osa uudise juures on autojuhi kommentaar kannatanule: „Tänage Jumalat, et teid laiaks ei aetud.“⁶ 1928. aastal olid autod linnapildis veel haruldus, kuid sellest hoolimata süüdistas juht jalakäijat valel ajal teele sattumises. Juba toona suhtusid autojuhid teistesse liiklejatesse üleolevalt.

1920.-30. aastate ajakirjandust läbi vaadates võib veelgi tänapäevaga paralleele tõmmata. Praegu tegutseb ühismeedias, Instagramis ja Facebookis aktiivselt kasutaja mitte_tallinn, kes postitab fotosid tänava ruumilistest möödapanekutest ning pakub lahendusi, kuidas üht või teist olukorda lahendada. Oma tegevusega on ta jõudnud ka trükimeediasse: intervjuu varjunime all tegutseva linnaaktivistiga on ilmunud Eesti Ekspressis⁷ ja Müürilehes.⁸ Väga tihti on mitte_tallinna kontol fotod autojuhtidest, kes pargivad kõnniteel ning takistavad sellega jalakäijaid. Ta ärgitab kodanikke pöörduma mupo poole, kui nähakse Tallinna tänavatel probleeme, olgu selleks lumevallid või kõnniteele pargitud autod. Mitte_tallinna Instagrami kontol on ligi 12 000 jälgijat, seega võib jõudmist tema konto seinale võrrelda moodsasse häbiposti sattumisega.

Kõnniteele pargitud autod on ka paljude sajanditaguste uudisnuppude keskmes. Ajalehe Kaja uudisnupus on näiteks välja toodud kõnniteele pargitud auto omanik, sõiduki numbrimärk ning kellaaeg, millal ja kus sõiduk valesti parkis.⁹ Lõpus on ka kirjas, et auto takistas jalakäijate liikumist. See, mis valmistas jalakäijatele muret 1930. aastatel, on selgelt probleem ka tänapäeval.

Ometi ei kutsutud korrale mitte ainult autojuhte, vaid ka jalakäijaid. 1938. aastal ilmus Päevalehes artikkel „Jalakäijad, ettevaatust!“ 21 käsuga jalakäijatele.¹⁰ Artiklis kutsutakse linlasi üles olema saabuva laulupeo ajal liikluses eriti valvsad, sest siis on tänavatel tavapärasest enam mootorsõidukeid. Enne 21 käsku on ära trükitud ka meeldetuletus: „Kui liiklus on juba harilikes oludes hädaohtlik ja nõuab inimohvreid, siis seda enam peame nõudma ja soovitama ettevaatust kõigile liiklejaile eeloleva suure rahvakogunemise ajal.“¹¹ Artiklis on vastutus asetatud jalakäijale – käskivas kõneviisis meelespeas manitsetakse jalakäijaid. Käsud on mõistlikud, sealhulgas soovitused enne sõidutee ületamist paremale ja vasakule vaadata kuni nõudeni tänaval kõndides mitte lugeda.

Ettevaatlikkus liikluses kulub kahtlemata marjaks ära, kuid loost jääb mulje, justkui oleks liiklus Metsik Lääs, kus jalakäijad peavad ise hoolt kandma, et nad terve nahaga pääseks ja ellu jääks.

Kõndides oli keelatud raamatu lugemine ja kui nüüdsel ajal on raamat asendunud nutitelefoniga, näitab see võrdlus ilmekalt, et kuigi sajandiga on murekohad ja ohuallikad vahetunud, on kitsaskohtade põhiiva jäänud samaks.

Artikkel on esimene osa kolmeosalisest seeriast, kus käsitletakse tänava ja sellesse suhtumise muutust läbi aja.

1 Kultuurimälestiste register, Rebala muinsuskaitseala. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=heritage&action=view&id=4017&lang=en (vaadatud 13. X 2021).

2 Auto ja jalgratas. Eestis eelistatakse Ameerika autosid. – Postimees nr 55, 25. II 1928.

3 Samas.

4 Kosjasõidu jalgratas muutus õhuks. Jäi pildistamata kaunis silmapilk. – Sakala nr 55, 3. V 1928.

5 Hoolimata autojuht. – Kaja nr 156, 7. VII 1928.

6 Samas.

7 Laever, Henrik. Mees, kes kutsub ennast Teisest Dimensioonist pärit Kõlvartiks, näitab, milline Tallinn olema peaks. – Eesti Ekspress 28. VII 2020.

8 Tsapov, Aleksander. Linnaruum teisest dimensioonist. Intervjuu mitte_tallinnaga. – Müürileht 5. X 2020.

9 Sõiduk kõnniteel. – Kaja 27. II 1935.

10 Jalakäijad, ettevaatust! – Päevaleht nr 166, 21. VI 1938.

11 Samas.