Arutelu „Arhitektuurivõistlused läbi aegade – miks ja kellele?“. Osalesid Tartu linnaarhitekt Jiří Tintěra, arhitekt Liis Uustal ja ajaloolane Enriko Talvistu. Arutelu toimus Pallase galeriis Siuru arhitektuurivõistluse tööde näituse „107 nägemust Siurust“ avamisel 2024. aasta detsembris.
Mis on arhitektuurivõistlus ja kellele seda vaja on? Need küsimused on viimasel ajal esile kerkinud nii pealinnas kui ka paljudes teistes omavalitsustes. Siuru arhitektuurivõistluse tööde näituse avamisel arutati just neid teemasid.
Ajalooline Tartu
Enriko Talvistu andis arutelu käimalükkamiseks põgusa ülevaate Tartus toimunud suurematest arhitektuurisündmustest, mis võiksid liigituda ka n-ö esimeste konkursilaadsete ettevõtmiste alla. Näiteks oli Georg Hellat (1870–1943) esimene eestlane, keda on nimetatud ehitusinsenerist edasivaatavalt arhitektiks. Tema silmapaistvaimaks hooneks peetakse 1902. Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) maja, mis praeguseni uhkelt oma esialgset ülesannet täidab. Toona küll otseselt arhitektuurivõistlusi läbi ei viidud, kuid riiklikult telliti teatud hooneid projekteerima kindlad arhitektid või koosseisud.
Talvistu nimetas Arnold Matteust Tartut enim mõjutanud arhitektiks. Matteuse eeskujul tõi Talvistu esile, et igal linnaarhitektil peab olema ette näidata vähemalt üks valmis ehitatud hoone, mille järgi teda mäletatakse ja nimetada osatakse. Aastatel 1926–1960 Tartus linnaarhitektina töötanud Matteus oli viljakas loominguline hing, ta projekteeris nii staadione, parke, linnajagusid kui ka esinduslikke hooneid. Tema eestvedamisel kavandati ja ehitati valmis Tähtvere linnaosa, Tamme staadion ning Eesti Panga hoone. Need on kindlasti head näited, kuidas kvaliteetne hoonestus ja haljasalad linnaruumi rikastavad. Tänapäeval on arhitektuurivõistluste eesmärk paljuski sama: hoida avaliku ruumi kvaliteeti ning pakkuda seeläbi inimeste vaimu ja füüsise jaoks parimat võimalikku elukeskkonda.
Arhitektuurivõistluse formaadid
Arhitektuurivõistlusi korraldatakse peamiselt selleks, et saada põhjalik ülevaade võimalikest lahendustest. Võistlusi võib läbi viia kolmel moel. Esmalt kutsutud konkursina, kus korraldaja valitud kolm kuni viis kollektiivi esitavad ruumist oma nägemuse ning tehtud töö saab neile tasustatud. Võimalus on korraldada ka eelvalikuga konkurss, kuhu arhitektid esitavad kõigepealt seni tehtud töödest ülevaate ehk portfoolio ning nende põhjal valitakse lahendust välja töötama näiteks viis kuni kümme bürood. Kolmas ning kõige populaarsem formaat on avalik arhitektuurivõistlus, mis on anonüümne ja kus osaleda võivad kõik koosseisud, kuhu kuulub vähemalt üks volitatud arhitekt. Anonüümne konkurss tähendab, et võistlustöö on tähistatud ainult märgusõnaga ning hindamisel pole tööde autorid teada.
Võistluse kulg on kõigi kolme võistlusvormi puhul ühesugune ja saab alguse tellija koostatud ruumilahenduse lähteülesandest. Pärast võistluse väljakuulutamist antakse osalejatele aega kavandi loomiseks olenevalt konkursist üldjuhul kaks kuni neli kuud. Arhitektidele on võistlus kui intensiivkursus, kus süvenetakse väga lühikese aja jooksul uude teemasse, mis oleneb ruumi otstarbest – olgu selleks võimla, koolimaja, loomakliinik jne – ning lõpuks ideede lihtsustamise ja puhastamise abil koondatakse kogunenud mõtted üheks ruumivisiooniks. Seejärel tuleb kokku võistluse žürii ning põhjaliku arutluse tulemusel valitakse võidutöö ning teiste preemiate saajad. Võidutöö autoritega alustatakse lepingu sõlmimiseks läbirääkimisi, et projekteerimisega jätkata, ning kui kõik õnnestub, jõuab võidukas visioon ka ehitusse. Praegusel ajal on arhitektuurivõistlused Eestis väga populaarsed ning keskmiselt on igal konkursil üle 20 töö. Siuru kultuurikeskuse võistlusele laekus 107 võistlustööd. Ligikaudu viis aastat tagasi leidus veel avalikke konkursse, kus osalejaid oli vaid kolm kuni seitse.
Võistlustingimuste tähtsus
Vestlusõhtul tuli juttu, kui vajalik on läbitöötatud, põhjalik võistlusülesanne nii konkursil osalejatele kui ka tellijale. Kui tingimused ja soovid ei ole selgelt kirja saanud, peegeldab seda ka võistluse tulemus: arhitektid pole osanud pakkuda seda, mida vaja. Pärast võitja valimist suur töö siiski alles algab, edasisel projekteerimisel tuleb alustada üsna algusest ja suurtest küsimustest, et tellija, arhitekt ja tihti ka omavalitsuse esindajad saaksid edasi liikuda ühes inforuumis. Teisest küljest võib võistlusülesanne olla küll väga põhjalik, kuid tekitab arhitektis kahtlust näiteks ruumiprogrammis soovitu kohta. Sel juhul küsib arhitekt tihti endalt, kas riskida tingimustest kõrvalekaldumisega ja pakkuda paremat lahendust, kui esmalt oli tahetud, või jälgida turvaliselt lähteülesannet … Arhitektil tuleb kanda vastutust ja tegutseda südametunnistuse järgi.
Kogemus žüriis ja võistlustel
Varem nõuti arhitektuurivõistlustel kavandatud lahendusest maketti. Praegu puudub Eestis maketi nõue, kuid see võib varsti tagasi tulla. Näiteks Saksamaal toimuvad võistlused, kus arhitektidele saadetakse alusmakett, kuhu osalejad peavad paigutama oma idee, s.t hoonevormi. Kõik selleks, et töid oleks selgem samadel alustel hinnata ning žürii ei laseks end visuaalidest liialt mõjutada.
Olen kümne aasta jooksul osalenud ligikaudu 30 konkursil, millest võitnud kuus. Noorele arhitektile on arhitektuurivõistlus eneseteostuslik võimalus saada oma ideedele toetuv projekteerimistöö. Kogenud arhitektidele on arhitektuurikonkurss hea viis harjumuspärasest välja astuda, et mitte jääda n-ö ühte ja sama plaati mängima.
Žürii töös osalemine on arhitektile kui ettevalmistus järgmiseks konkursiks. Peatähtis on idee. Kahjuks esitatakse alati konkursile töid, mille vormistamisel ja visualiseerimisel on nähtud palju vaeva, kuid puudub selge idee. Osalejal tuleb enda suhtes aus olla ja küsida, kas on jaksu konkureerida või on ette võetud liialt suur tükk. Žürii näeb läbi kihtide ja ilus visuaal lõpuks ei määra. Võistluste tase on kõrge ja tippu jõudmiseks peab ka väga hea idee olema soliidselt vormistatud. Tuleb ise uskuda, et esitatav võistlustöö on parim. Vastasel juhul pole mõtet oma visiooni konkursile saata. Arutelul osalejad jõudsid ka tõdemuseni, et vanasti oli selge, kes on hoone arhitekt, tänapäeval on ühe maja autoritena kirjas mitu rida nimesid, nad kõik on olnud hoone ideekavandi loomise juures ning seetõttu on üksik autor taandunud – käes on kollektiivse autorsuse ajastu.
Kas alati on võistlust vaja?
Vestlusõhtu lõpuks arutati ka seda, kas ja millal on arhitektuurivõistlusi vaja. Publiku seast jagati muret, et raske on olnud leida ühist keelt võidutöö autoritega, sest edasises projekteerimises tuleb tihtipeale esialgsesse ideesse teha muudatusi. Võistluse puhul ei saa tellija valida endale konkreetset partnerit, selleks saab võidutöö autor koos oma meeskonnaga.
Iga kord pole võistlust vajagi. Kui planeeritakse üksikelamut, siis tihti on omanikul oma stiil ja soovid ning arhitekt valitakse vastavalt eelistusele. Tartu linnaarhitekt Jiří Tintěra tõi välja, et üha rohkem soovivad arendajadki läbi viia arhitektuurivõistlusi ning teha lähteülesande koostamisel juba varajases staadiumis linnaga koostööd, mis on kasulik nii tellijale kui ka linnale. Leian, et kui hoone on mõeldud enamale kui ühele-kahele perele, siis on konkurss vajalik, sest nii väli- kui ka siselahenduste puhul on ruumi mõju inimesele tugev ja kandub põlvest põlve. Ühtviisi on omajagu tähtsust nii Siuru kultuurikeskusel kui ka Raadi kortermajadel.
