Tartu kõige romantilisem park

Milline on XXI sajandi Tartu esinduspark Toomemägi? Kas koht, kus kohtuda valgustusajastu ja ajalooga, või nüüdisaegne keskkond, kus leiab rohkelt tegevust?

MERLE KARRO-KALBERG

Keset Tartut kõrgub Toomemägi, paik, millel on hulgaliselt tähendusi, kihistusi, millega paljudel seostub romantilisi mälestusi. Sellel looduslikul kõrgendikul on olnud Tarbatu linnus, millest sai alguse Tartu linn. Siin on laiunud linna karjamaad ning XIX sajandil rajas ülikool siia valgustusajastu ideede järgi pargi: istutati puud, rajati sillad ja ülikooli hoonestus, nagu tähetorn ja anatoomikum, ning sellest sai linna vaimuelu keskus. Nüüdseks on Toomemägi natuke unustuse hõlma vajunud paik, kuhu niisama ei satu. Jalutuskäik Toomele tuleb ikka ekstra ette võtta.

Euroopa kultuuripealinna ettevõtmise tuules on Toomel tegutseva ülikooli muuseumi eestvõttel viimastel aastatel tehtud omajagu, et tuua Toomemägi taas linlaste teadvusse: korraldatud on teaduslinna, festivali „Toome müks“ ja välinäitusi. Hiljuti avati toomkirikus Fiorenzo Naméche’i, Chiara Carucci ja Alfred Sà valguskunstiteos „Koit ja Hämarik“ , välinäitus „Aken Toomemäe poole“ nn aeglasel surmal ning Valdek Lauri installatsioon „Elupäästja“ Toome eri paigus. Küsimuse, mida Toomel on paslik teha ja mida mitte, tõstatas teravalt ka hiljutine toomkiriku varemetesse restorani rajamise plaan.

Milline peaks Toomemägi XXI sajandil õigupoolest olema? Kas meditatiivne ajalooline keskkond, mis ei suhestugi nüüdisajaga, või atraktiivne mitmekesine kesklinna park? Selle üle peavad aru Tartu ülikooli (TÜ) muuseumi direktor Mariann Raisma, Tartu linnaarhitekt Jiří Tintěra ning keskkonnaameti juhtivspetsialist Märt Holtsmann.

Mida Toomemägi Tartule tähendab?

Mariann Raisma: Toomemägi moodustab koos Emajõega linna sümboliseeriva dueti. Ilma nendeta pole ka Tartut. See on olnud Tartu süda juba aastatuhandeid ja ka praegu võtab Toomemägi kokku linna olemuse: Tartu on ülikoolilinn, veidi uimane, veidi metsik, oma minevikuga seotud, ent igavesti unistav ja tulevikku vaatav.

Jiří Tintěra: Toomemägi on kesklinna päris park. Teised kesklinna pargid on ajutisena rajatud ja ehitatud suuresti Teise maailmasõja rusudele. Toomemägi on pika ajalooga linnapark. Tartlasele on see natuke nagu pelgupaik, kuhu argimurede eest hiilida. Piisab sellest, et jalutad mäest üles, ja oled hoobilt teises keskkonnas: on rahulik, roheline, palju ajalugu. Toomemäel on ülesanne olemas ja ta on linlastele oluline.

Toomemägi on kõige populaarsem kaks korda aastas: sügisel, kui puud kollaseks värvuvad, ja varakevadel, kui puud hiirekõrvule lähevad – esimene rohelus pärast pikka talve. Toomel on aastaaegade vaheldus hästi näha.

Märt Holtsmann: Toomemägi on Tartu esinduspark. Tartu võib ju olla uimane ja aeglane, aga pole elusamat Tartut, kui näeb lumisel talveõhtul Kassitoomel, mis on linna peamine kelgutamiskoht.

Vaatamata sellele, et Toomemäega on kõik justkui hästi, on ülikooli muuseum koostanud mitmeid välinäitusi, kultuuripealinna egiidi all kokkusaamisi ja installatsioone. Miks seda vaja on?

Raisma: Ma ei ole kindel, kas kõik on sellega nõus, et Toomemäel on kõik hästi. Arutada võiks mitme teema üle. Näiteks keskkond. Kui liigirikas on Toome? Kuidas avada vaateid? Teiseks tuleks mõelda kasutajate peale ja küsida, mida on seal külastajale pakkuda. Kolmandaks ei saa käsitlemata jätta ka hoonestust: mis neis hoonetes toimub või mida ei toimu ja kas see toob inimesed siia üles?

Kas Toomemägi peaks olema külgetõmbavam? Kas peaks lisama uusi atraktsioone, mis tooksid siia ka rohkem inimesi? Nende küsimustega on tegeletud juba pikka aega. Aastatel 2015-2016 koostati Toomemäe arengukava, kus mõeldi läbi, kuidas Toomet elavdada nii, et selle väärtus alles jääks ja võimenduks. Välja koorusid mitmed teemad. Arengukavas jõuti järeldusele, et Toomemäel peaks olema mitmesuguse iseloomuga tsoone, mis mõeldud eri tegevuseks.

On olnud suuri projekte ja ideid, kuidas Toomet elavdada. Näiteks võiks tuua kaks suurt ettevõtmist, mis on siiani teostamata: lipuväljak, mis pidi valmima 2019. aastal, ja mänguväljak, mis pidi valmima kultuuripealinna tiitliaastaks. Mõlemad projektid rõhutavad Toome inimkesksust, väärtustavad paiga tugevusi.

Tartu ülikooli muuseum on üks Toomemäe huviväärsusi ning loomulikult on meile oluline, et inimesed siia jõuaksid ja ühtlasi parki naudiksid. Seetõttu oleme aegade jooksul mõelnud välja lahendusi, mis pargi kihistused välja joonistaksid. Eesmärk on panna filosoofiline park enam kõnelema. Oleme pidanud oluliseks esile tuua Toome väärtused ja ajaloo, mida paljud ei märka.

Miks on siis kõik plaanitu siiani Toomel tegemata? Parandatud on treppe ja istutatud pisut põõsaid, kuid investeeringud on siit suuresti mööda läinud.

Tintěra: Suured investeeringud lähevad sinna, kus keskkond ei toimi, Toome kitsaskohad pole nii nähtavad.

Kas see on üldse probleem, et Toome keskkonda ei püüta ajakohastada? Linnas võiks ju olla üks konservatiivne, vaikselt omasoodu arenev paik, kus väga laialt üldistades pole saja aasta jooksul midagi muutunud. Ehk on linnas ka selliseid kohti vaja ja see kannabki Tartu järjepidevust? Ma olen õppinud Pariisis ning käinud korduvalt Berliinis. Nendeski suurlinnades on parke, kus on võimalik kohtuda pargi rajamise ajastuga – enamasti XIX sajandiga. Keskkond pole selle ajaga palju muutunud: kõik tundub küll pisut väsinud ja vana, aga just see toob üleinvesteeritud suurlinna melust rohelisse oaasi. See on suur väärtus.

Muuseumile on muidugi oluline, et nendeni enam külastajaid jõuaks, ja selleks on vaja tegevust mitmekesistada, aga see peakski toimuma väikeste sekkumistena. Oht, et suure sekkumisega väärtuslik keskkond hävitatakse, on väga suur.

Kas looduskeskkonna mõttes on vaja Toomel midagi muuta?

Holtsmann: Keskkonnaamet ei näe vajadust Tartu linnale ette kirjutada, mida seal teha. Toome puhul tuleb nii ehk naa hoida konservatiivsemat joont, sest tegu on ju kaitsealuse pargiga, kus kehtib kaitse-eeskiri, mis määrab paljuski ära, mida seal teha tohib või ei tohi. Vanade parkide puhul on kokku lepitud, et säilitatakse ajalooline planeering, kaitstakse väärtuslikku puistut, mis enamasti on juba eakas, samuti aia­kujunduselemente. Linn ja keskkonna­amet on omavahel kokku leppinud, mida Tomemäel teha tohib. Praegu hoiab amet joont, et küsida ikka võib, kuid igale juhtumile lähenetakse eraldi, vaadatakse, kuidas plaanitu kaitse-eesmärkidega kokku käib. Keskmiste ürituste kõige suurem keskkonnamõju on muru­kamara kahjustamine. Toome puhul ei saa rääkida sellest, et kõigepealt n-ö küntakse maapind üles ja siis taastatakse. Siin on eesmärk ikkagi hoida.

On neid, kes tahavad, et Toomemägi oleks meditatiivne paik, kus saaks käed seljale panna ja jalutada, koht, kus keegi vastu ei tule, ja siis on teised, kes tahaks Toomel näha enam elu.

Üldjoontes tuleks Toomel hoida seda olukorda, mis seal praegu on, kuid ajutiselt, püsiväärtusi kahjustamata, saab teha palju.

Eelmisel suvel uurisid Tartu ülikooli teadlased linna parkide ja rohealade elurikkuse seisu ning Toome joonistus välja kui üks eluvaesemaid. Ometi on tegu looduskaitsealuse pargiga, räägime sellest kui kohast, kus käiakse loodusega kontakti otsimas. Tundub siiski, et suurtest puudest elurikka keskkonna loomiseks üksi ei piisa. Kui palju tuleks pargis elurikkuse taastamiseks jõupingutusi teha?

Holtsmann: Fred Jüssi on kunagi Kadrioru regulaarpargi taastamisel öelnud, et kui laseme midagi n-ö käest ära, siis võib tekkida uus väärtus. Suured puud on see suur väärtus, millest tuleks Toomel kinni hoida.

Ma ei näe, et elurikkus iseenesest peaks eesmärk olema. Elurikkus tagab tugevamad ökosüsteemid, mis pakuvad linnas paremaid looduse hüvesid. Küsima peab, mida Toomemäel elurikkuse suurendamine annab. Elurikkus elurikkuse pärast ei saa olla eesmärk.

Looduse hüvede üks kategooria on ka kultuurihüved. Toomele minnaksegi kultuuri nautima, olgu need siis uhked puud või ilusad lillepeenrad. Küsima peaks: mida me Toomelt soovime?

Aga mida siis Toomelt soovima peaks? Mida tartlased ootavad?

Raisma: Eks seda on aegade jooksul küsitud nii linnalt kui omanikult ja ka nende käest, kes Toomel iga päev tegutsevad, on selle kohta uuritud linlastelt, kes siin käivad. Tuleb tõdeda, et inimestel ongi eri ootused ja huvid.

Me oleme vahest ühel meelel, et park pole midagi staatilist, mis ei muutu. Selle kümmekonna aasta jooksul, mil mina muuseumis töötanud olen, on park väga palju muutunud. Me ei saa hoida parki sellisena, nagu see XIX sajandil oli. Puud kasvavad järjest kõrgemaks. Kui ma Tartusse tööle tulin, siis oli tähetorni tornist all-linn näha, tänapäeval näeb vaid puuvõrasid.

Vaja on valida, kas jätame Toome omaette oaasiks, muust linnast eraldiseisvaks keskkonnaks, või tuleks park ja all-linn ikkagi siduda, nagu see oli ka XIX sajandil. Kui vaadata Toomemäe arengu- ja hoolduskava, siis on plaanitud avada omajagu vaatekoridore, aga tegelikult neid kuskil pole. See ei tähenda tohutut sekkumist ja puude mahavõtmist, kuid visuaalne kontakt linna ja Toome vahel on siiski vajalik.

1990. aastatel oli pargis väga palju põõsad, kuid need võeti kõik maha. Sellega kadus väga palju omaaegset, ka XIX sajandi lõpu meeleolu, ning looduskeskkondki jäi vaesemaks – linde jäi vähemaks. On valiku küsimus, kas hoida Toomet sellisena, nagu see praegu on, või tuleks keskkond kujundada atraktiivsemaks.

Enamik inimesi ei taha, et siin oleks melu ja möll, aga Toome väärtused on vaja esile tõsta tarkade väikeste ettevõtmistega. Eriilmelisi tsoone on Toomel vähe, näiteks mänguväljak võiks olla palju atraktiivsem, Toomemägi on hämar, viidasüsteem on segane. Nende kitsaskohtade parandamine ei nõua suurt keskkonda sekkumist.

Tintěra: See park on kujundatud keskkond, mis esindab oma aja mõttemaailma. Lisaks keskkonnaväärtustele on siin olulised ka muinsuskaitseväärtused. Pargi eest tuleb loomulikult hoolt kanda, siin ei saa lasta loodusel omatahtsi vohada nagu kuskil mujal. Vaatekoridoride avamine ja põõsastiku kujundamine on vajalikud. Pean nõustuma, et ressursse eraldatakse Toomemäe tarvis liiga vähe, et käia sellega ümber nii hoolikalt, kui ideaalne oleks.

Holtsmann: Mäe otsast võiks linna näha tõesti, see kontakt peaks olemas olema. Samuti nõustun põõsastiku rikastamisega.

Kõiki neid plaane on pikalt veeretatud, kuid linna eelarves ei ole Toomemägi prioriteet. Te räägite, et Toomemägi on linna süda, aga kuidas teha nii, et see oleks linna arendamise keskmes ka päriselt?

Tintěra: Alati on ju vähe raha ja liiga palju kohti, kuhu seda suunata. Mitu suve järjest on Vabaduse puiestee autodele suletud ja tänavale kavandatud mitmekesine tegevustik ja ruum inimestele. See on olnud väga populaarne. Südalinna kultuurikeskuse ehitamisega kaob vajadus sellise ajutise ruumieksperimendi järele, sest koos keskusega ehitatakse kitsamaks ja inimsõbralikumaks ka Vabaduse puiestee. Oleme omakeskis mõtisklenud, kuhu sellest tegevusruumist vabanevad vahendid suunata, ja ühe mõttena on sõelale jäänud pargid. Ehk siis ka Toomemägi.

Minu arvates on Toomemäel üks tähtis koht Tartu linnamaratoni lõpp-punkt, sellega tuuakse Toomele palju elevust ja melu. Ehk oleks siia rohkem selliseid üritusi tarvis.

Millised Toomemäega seotud unistused ja plaanid on olnud tähelepanuväärsed ja lennukamad?

Raisma: Lisaks mänguväljakule ja lipuplatsile, mida juba mainisin, tuleb kindlasti rääkida ka sellest, et Toomemäel on Tartu ainuke UNESCO maailma­pärandi nimekirja kuuluv objekt: Struve geodeetilise kaare alguspunkt – siit algas Maa kuju mõõtmine. Seda pole osatud hästi ära kasutada. Muuseumis on kaua mõeldud, kuidas seda linnaruumis delikaatselt visualiseerida ja markeerida: valgusega, pinnakattega, installatsiooniga … See võiks olla Tartu uus maamärk, mida kõik teavad, mida tullakse vaatama lähedalt ja kaugelt. Me peaksime ikka ise oskama väärtustada Tartu maailma kultuuripärandi nimekirja kuulumist. Siin ei saa kellegi teise otsa vaadata. Enamik inimesi ei teagi, et Tartus selline asi olemas on. See on üks asi, mille tegemata jätmisest on mul väga kahju.

On väiksemaid mõtteid, näiteks markeerida nutikalt fakt, et suur osa tartlastest on sündinud Toomel. See on jällegi üks Toome kihistus, mis on niivõrd oluline, aga mida teatakse ainult suulise mälu kaudu.

Veel tasub arutada toomkiriku üle: kui palju varemetesse panustada? Kas neile on vaja katust peale? Kas kesklöövi on vaja restorani või kui söögikohta on tarvis, siis ehitada ehk hoopiski tornidesse klaasist uued torniosad? Toomikiriku varemed lagunevad paratamatult ja on ülimalt oluline, et neid kasutataks nii, et väärtuslik säiliks.

Tintěra: Toomkiriku varemete funktsioon on tõesti läbi mõtlemata. Eri ootused joonistusid selgelt välja, kui avalikkuse ette ilmus plaan varemetesse restorani tarbeks klaaspaviljon ehitada. Varemed võiksid kuidagi kasutusel olla, et inimestel oleks põhjust sinna minna. Kuidas teha nii, et see poleks vaid keskkonna kaubastamine või selle pealt tulu teenimine, et väärtusi tuleks juurde? See on keeruline küsimus.

Holtsmann: Varemed ise on ju samuti suur väärtus.

Tintěra: Asi on selles, kuidas see väärtus inimesteni viia, nii et see poleks nähtav ainult muinsuskaitsespetsialistidele. Meelde tuleb kohe Vastseliina linnusekompleks, kuhu hiljuti rajati väga moodne palverännumaja, mis tõstis kogu keskkonna täiesti uuele tasemele ning tõi ka linnusesse külastajaid juurde.

Ka ülikooli raamatukogu ehitati kiriku varemetesse. Toona võis seda näha varemeid kahjustava teona, kuid praegu oleme väga õnnelikud, et see osa kirikust on iga päev aktiivses kasutuses – on põhjust Toomele minna. Nüüdisaegse, vana väärtustava kihistuse lisamine ka ülejäänud varemetele on põhjendatud.

Raisma: Siin on kaks suurt omavahel seotud küsimust. Esiteks, kui palju varemeid konserveerida. Kui palju aitavad säilitamisele kaasa näiteks katused? Teiseks funktsionaalsus: mida varemete vahel teha, kuidas anda neile tähendus? Valguskunsti teos, mis toomkirikus hiljuti avati, on näide tundlikust lahendusest, mis toob hoone väärtuse delikaatselt, ent jõuliselt esile.

Millised on need Toomemäe väärtused, mis peaksid edaspidi kindlasti säilima?

Holtsmann: Alles peab jääma ajalooline planeering. Põõsastik on kindlasti vaja taastada.

Tintěra: Toomemägi on seotud ülikooliga, ja ülikool on peamine põhjus, miks Tartu on praegu selline, nagu see on. Tartu ilma ülikoolita poleks Tartu. Toomemäel peaks igal ajal olema võimalik naasta valgustusajastu keskkonda. Minu silmis on Toomel kõrge muinsusväärtus. Toomemägi peaks olema koht, kuhu minna rahu saama, kas või keskenduma enne eksamit. See on linna kõige väärtuslikum park, kuid kõik sealsed vihjed ajaloole peaksid olema arusaadavad ka neile, kes on ses linnas esimest korda. Kõik need eesmärgid on võimalik saavutada koos, tegutseda tuleb vaid vaikselt, pieteeditundega ja vähe keskkonda sekkuda.

Siia kõrvale võib näiteks tuua Keskpargi, kus on üleval väga terav väärtuskonflikt. On neid, kes on kategooriliselt vastu, et kultuurikeskuse rajamiseks puid maha võetakse, ja siis on teised, kes tahaksid taastada Teise maailmasõja eelse hoonestuse. Sellist vastuolu ei saa kompromissiga lahendada: pole võimalik korraga säilitada kõik puud ja ehitada üles ajalooline kesklinn. Toomemäel sellist valulikku vastuseisu pole.

Raisma: Toomemäe kõige suurem väärtus on tema lugu. Tõsi ta on, et majad on ammu kadunud ja all-linnaga sarnaseid paineid siin pole. Seda enam on siin võimalik markeerida muinas- ja keskaega, siin on suur kaitserajatiste süsteem, XIX sajandi filosoofiast lähtuv park, Struve geodeetiline kaar, sünnitusmaja. Lugusid on siin väga palju. Need peaksid jõudma ka nendeni, kes maapinda ja reljeefi ajaloolase või arheoloogina lugeda ei oska. Pargis peaks kajastuma selle algne mõte olla üliõpilaste ja teadlaste park, mistõttu on väga oluline, et Toomel oleks põhjust käia ja tegutseda tudengitel. Ajaloolise ja filosoofilise tasandi kõrval loodan, et Toomemägi jääb ka XXI sajandil Tartu kõige romantilisemaks pargiks.