Tehasehooned taaskasutusse

Ringmajandusest räägitakse palju ning seesugune mõtteviis võiks jõuda ka ehitusse. Lammutusjäätmete taaskasutamine mõjub ruumile igas mõttes hästi.

KEITI LIGE

Kolmekümne aasta jooksul on Eesti väiksemate tööstuslinnade elanike arv üha kahanenud. Nii mõnegi väikeasumi linnapilt on rusuv. Kuidas edasi? Nii vananev kui ka väljarändav elanikkond jätab endast maha kodu. Tühjad korterid viivad lõpuks selleni, et kolivad välja ka ülejäänud majaelanikud. Sellega vallandub sündmuste jada, mille tagajärjel tühjeneb üks hoone teise järel. Hüljatud korterid pole sugugi elamiskõlbmatud, nende järele puudub lihtsalt vajadus.

Väikelinnade kahanemisega samaaegselt koonduvad inimesed suurematesse linnadesse. Ühel juhul on mureks tühjad hooned, teisel eluasemepuudus. Hoone ehitamiseks kulub palju ressurssi ja energiat. On kahetsusväärne, et alles 60 aastat tagasi ehitatud hooned juba lammutatakse ning raisatakse nii tootmiseks ning hoone ehitamiseks kulutatud energiat ja materjali. See on ebaotstarbekas, eriti praegu, mil maailm maadleb toormaterjali puudusega ja teeb pingutusi süsinikuheitmete vähendamise nimel. Meilgi annab üle 50 protsendi süsinikuheitmest hoonete materjal, ehitamine, ülalpidamine ja lammutamine.¹ Hoonete ehitamine mitte ainult ei suurenda saastet, vaid avaldab survet, et loodusvarasid kaevandataks rohkem.

Ressursi ümbermõtestamine

Kasvamist ja kahanemist tuleks näha tervikuna ning käsitada neid ringluse osadena, et materjalid ei väljuks süsteemist. Kui hoone kasutusaeg on läbi, antakse materjalile uus elu kas uue kasutaja, funktsiooni või vormi toel. Materjalide väärtuse säilitamise ja kasutusaja pikendamisega saab vähendada nii ladestamise kui ka kaevandamisega seotud probleeme. Uute elamute ehitamisel ümbertöötatud materjalist väheneb süsiniku jalajälg ehitusetapis kuni 70 protsenti.² Kui kasutada olemasolevat ressurssi arukalt, oleme võimelised oma keskkonda rohkem säästma.

Materjali uuskasutuse toetamiseks tuleb üle minna ringmajandusele, kus hoitakse tooted ja materjalid võimalikult kaua kasutuses ning teenitakse seeläbi ka suuremat tulu.³ Sealjuures tuleb pöörata eraldi tähelepanu lammutamisele ja sellele, kuidas lammutada hooned, mille kasutusaeg on läbi saanud. Nende hoonete materjalide kasutuspotentsiaal jääb tihti märkamata, kuna hoonest on pärast lammutamist järel vaid prügihunnik. Kui aga lammutamise asemel materjalid kõigepealt kaardistada, selgitada välja, kui palju ja millises seisukorras need on, ning seejärel hoone demonteerida, saab materjali väärtuse säilitada. Ühtlasi annab nii kokku hoida lammutuskulude pealt ning prügimäele satuks samuti vähem materjali.

Ameerika teadlaste Timothy J. Williamsi ja G. Bradley Guy teooria kohaselt õnnestub materjali väärtust tõsta kolmel moel. Esiteks korduskasutus (repeat), s.t konstruktsiooni elementi kasutatakse uuesti konstruktsioonina. Teiseks uuskasutus (rethink). Sel juhul võib algset funktsiooni ignoreerida ning seda lihtsam on välja mõelda uusi kasutusvõimalusi. Kolmandaks ümbertöötamine (renew), milleks läheb vaja kõige rohkem energiat. Materjalidele antakse töötlemise käigus uus vorm ja sisu ning selle senised omadused ei mängi edasisel kasutamisel suurt rolli.

Materjal Ida-Virumaal

Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb Ida-Virumaa rahvastik 2045. aastaks veel 50 000 inimese võrra. 50 000 inimese lahkumine toob kaasa umbes 25 000 tühja eluruumi. Kui Ida-Virumaa keskmises kortermajas on 35 korterit, võib tühje kortermaju olla seega 700–800. See ei tähenda, et kõik need kortermajad tuleb lammutada, kuid seda tuleb teha suurema osaga. Sellega kaasneb aga suur kogus lammutusjäätmeid.

Ida-Virumaal on 2176 korterelamut,⁴ millest enamik on ehitatud aastatel 1946–1990. Sellesse perioodi jäävad nii kivist stalinistlikud hooned, Nikita Hruštšovi aegsed silikaadist ja betoonplokkidest hruštšovkad ja hilisemad raudbetoonpaneelmajad. Kõige rohkem tühje kortereid tundub praegu olevat hruštšovkades, mis on ehitatud peamiselt silikaattellistest ja betoonpaneelidest.

1960. aastatel asendus käsitöö ehitusel järk-järgult masinatööga ja see tõi kaasa ka muutuse materjalide väärtustamises. Materjali väärtus seisneb üldjuhul selle ainulaadsuses ja omadustes. Massiliselt tehases toodetud silikaati ja betooni peetakse seetõttu vähem väärtuslikuks. Nii betoonpaneeli kui ka silikaati on korduvalt kasutada keeruline, kuna nende kvaliteet ja tugevus on kaheldava väärtusega. Materjali suure koguse ja vähese väärtuse tõttu on mõistlik materjal ümber töötada, millega muutub nii materjali füüsiline kuju kui ka funktsioon. Betooni- ja silikaadipuru saab kasutada näiteks täitematerjalina ehituselementide tootmisel.

Taasväärtustamine

Olen uurinud materjalide taaskasutamise potentsiaali nende väärtusest ja kogusest lähtuvalt kolmes mõõtkavas: esiteks hoone ehituse, teiseks avaliku ja kolmandaks isikliku ruumi seisu­kohalt. Kiviõli keemiatööstuse kasutuseta hoonesse saab luua materjalikeskuse, kus teemasse süvitsi minnakse.

Kiviõli keemiatööstuse alal on potentsiaali uue põlvkonna tööstuse tarbeks. Alustada tuleks materjalikeskusest ja seejärel kujundada praegune tööstus järk-järgult keskkonnasõbralikumaks. Iga uus saavutus rajaks teed järgmisele. Ida-Virumaal ollakse uueks tööstuseks valmis: inimestel on vaja töökohta, et ei peaks oma kodust lahkuma. Nii jääks alles ka elu väikelinnas. Uue tööstuse tõttu oleks ka Ida-Virumaa kuvand loodussõbralikum, uuenduslikum ja avatum.

Materjalikeskuse eesmärk on toetada materjaliringlust ja olla teerajaja. Ühtpidi taaskasutatakse materjalikeskuses vanu tehasehooneid, teistpidi on tehas ise lammutusjäätmete taaskasutamise näidisprojekt. Uues hoones võiks kasutada näiteks hruštšovkade aknaid. Nii katuse kui ka seinte ja vahelagede konstruktsioon võiks olla tehtud ümbertöötatud betoonist ja silikaadist 3D-prinditud elementidest.

Keskuses võiks olla neli osakonda. Esiteks ümbertöötamine, kus antakse uus elu väheväärtuslikele materjalidele. Teiseks tootmine, kus toodetakse ümbertöötatud materjalist uue tehnoloogia abil unikaalseid ehituselemente. Kolmandaks töökoda, kus keskuse külastajad saavad ise materjali ümber töötada. Viimases hoone osas võiks paikneda teabe­keksus, kus tutvustatakse tarbimiskultuuri mõju ja muutuste võimalusi.

Uued tehnoloogiad ja ehitusmeetodid, näiteks ümbertöötatud materjalidest 3D-printimine, tõhustavad ehitamist mitmel tasandil. Sellega lüheneb ehitusprotsess, vähenevad kulud, materjali raisatakse minimaalselt ja kaob ületootmisel paratamatu tööjõuvajadus. 3D-printimine võimaldab paindlikult ehitada selliseid konstruktsioone, mida pole seni olnud võimalik teha. Kuna need on funktsionaalsemad, annab see arhitektidele suurema vabaduse. Lisaks paraneb seetõttu ehitise ohutustase ja leeveneb keskkonnamõju.⁵

Oluline on ka avalik ruum ja sidusus laiemalt. See, kuidas oma elukeskkonda kujundame, avaldab mõju ka sellistele suurtele ja olulistele sõlmküsimustele nagu linnastumine, ääremaastumine, sotsiaalsed ja keskkonna muutused. Kiviõlis tuleks sidusa ruumi loomiseks ühendada tehase ala, linna keskus ja seikluspark. Tõmbekeskused peaksid omavahel põimuma ja üksteist toetama. Näiteks seikluskeskuse aktiivne tegevus võiks jätkuda nii tehase alal kui ka linnas matkarajal.

Tehase alal võiks rada olla vahelduva kõrgusega tee ja matkarajast saada linnaruumis tehases ümber töötatud materjalide katsetamise koht. Kiviõli kesklinna kortermajade vanadest katuse­taladest ja siseustest saab ehitada turu või vanadest treppidest vaatetorni. Vanade materjalide kasutamisega luuakse uued väärtused: kasutusväärtus, majanduslik väärtus, keskkonnahoid, aga ka elamus, ajalooline tähendus ning identiteet. Kvaliteetne avalik ruum toob kokku kohalikud elanikud ja meelitab uudistama inimesed ka mujalt. See jällegi aitab edendada väikeettevõtlust. Hea avalik ruum innustab üksteisega suhtlema ning aidata sidustada ühiskonda ning tugevdada keskkonnateadlikkust.⁶

Peale tehnoloogiauuenduste väärivad tähelepanu ka traditsioonilised ehitusoskused. Kiviõli linna vanad tööliselamud on valminud küll tüüpprojekti järgi, kuid aja jooksul on neile juurde ehitatud nii tuulekodasid kui ka terrasse ning lisahooneid materjalist, mis on kätte juhtunud. See ongi väga hea materjalide uuesti kasutamise näide. Materjalikeskuse töökojas saaksid kõik huvilised ise tutvuda materjalide taas­kasutusega ja hankida teadmisi oma kodu ehitamiseks ja remontimiseks. Oluline on, et materjalide väärtustamine ei jääks ainult spetsialistide pärusmaaks. Rõhk on ringsüsteemi loomisel ja arendamisel.

Kinnisvara vähene väärtus, jäätmed ning majandus- ja keskkonnaprobleemid on tugevalt seotud nii sotsiaalsete probleemide kui ka ruumi loomisega. Ringmajandusest räägitakse palju, kuid ehituse valdkonnas on sellest vähem kuulda olnud. Usun, et sellel mõtteviisil on ka arhitektuuris potentsiaali. Sealjuures on oluline arvestada keskkonnaga ning osata väärtustada seda, mis meil juba olemas on. Usun, et igal kohal on oma väärtus, mida tuleb vaid märgata.

Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuriteaduskonnas kaitstud magistritööle „Taasväärtustamine. Lammutusjäätmete taaskasutamise mõju ruumile“, juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi.

1 Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner, arhitektide liidu aastanäitus „Liginull“ eri kohtades üle Eesti, 2018. Vt http://liginull.info

2 Lendager Group. Lendager ARC. https://lendager.com/arkitektur/

3 Eesti ringmajanduse tegevuskava sai nurgakivi. Keskkonnaministeerium, 26. II 2019. https://www.envir.ee/et/uudised/eesti-ringmajanduse-tegevuskava-sai-nurgakivi

4 Rahva ja eluruumide loendus. Eesti Statistikaamet, 2011.

5 Zeina Malaeb, Hussein Hachem, Adel Tourbah, Nadel El Zarwi, Farook Hamzeh, Toufic Maalouf, 3D Concrete Printing: Machine and Mix Design. – International Journal of Civil Engineering and Technology 2015, nr 14–22.

6 Ehitatud keskkonna kvaliteedi saavutamine. Euroopa Arhitektide Nõukogu, 2019. http://arhliit.ee/uudised/ace_declatation_quality/