Teljetüdimus
Õiges väikelinlikus mõõtkavas puuduvad kunstlikud teljed, rõhutatud vaated harjumuslikele (loodus)objektidele, uus ehitusjoon ja katuse kaldenurgad.
EV 100. aastapäeva ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ väikelinnade võistluste saak on kahe aasta jooksul olnud mõneti ühesugune: klassikalise ruumitelje töötlused, vähem või rohkem paremini välja kukkunud väikelinliku mõõtkava katsetused ja miksitud stsenaariumid, stiilid, tunnetused. Päris mitme võistluse žüriid on valinud lõpuks ikkagi klassikalise, kompositsioonilises tasakaalus väljaku/telje/ruudustiku. Ka Elvas tuli lõplik valik teha turvalise korra ja (näiliselt) organiseeritud kaose vahel.
Eelprogrammeeritud kaos
Läbimõeldud kaos kui väikelinnale sobiv, igavale teljelisele struktuurile vastanduv käsitlus on küllap olnud vaidluskohaks kõigi linnasüdamete lahenduste puhul. Väikelinliku mõõtkava arvestamise vajadust on rõhutatud nii võistluste lähtetingimustes kui ka võistlustöödes, kuid meeldejäävat viimistletud lahendust kohe meelde ei tulegi. Ka mõõtkava tunnetamine on arhitektide seas erinev, rääkimata kohalikest. Kui kõrvaline hindaja leiab, et väikeses kohas peaks sõitma vaid rattaga ja käima jalgsi („Kui Tallinnas oleks nii väike vahemaa, poleks autot vaja.“), siis kohalikud eelistavad enamasti ka kodu lähedal poes käia autoga. Küsimus pole laiskuses, vaid nii lihtsalt on – sõiduki kasutamine on väga harjumuspäraseks saanud. Ükskõik millisele väikelinnale koostatud projektile mõeldes meenub ennekõike just võitlus parkimise kauguse pärast, kuigi vahemaad on väga väikesed. Seega peab väikelinnas tegelema täpselt samasuguste liigautostumise ilmingutega nagu suures linnas, kuid siin on suhtumine just väiksusest tingitult paindumatum.
Kuidas aga saavutada ruumimuutuse abil väikese linna õdusus: rahvast tulvil tillukesed tänavad, koogipoed ja kohvikud, lastest kihav kelgumägi, suusarajad linna servas männikus ja laupäevane tunglemine turuplatsil? Selle kasvu hoovad on suures osas riigi ja kohalike poliitikute käes, kuid ruumiliselt saab arengut suunata mõnikord midagi tegemata jättes või tehes vähem, et koha omanäolisus säiliks.
Elva valikud
Ergutuspreemia pälvinud töö autorid on tegelnud Elvale sümboolika otsimise ja mikromõõtkava elementidega (ringimotiiv, seened). Kolmanda preemia vääriliseks tunnistatud töös on hästi läbi mõeldud väliruumi elementide perekond, kuid võistlusala planeeringuline lahendus jääb skemaatiliseks. Teise preemia võitnud töös tajutakse mõõtkava ja kaost pealtnäha hästi, kuid kaua otsitud virvarr ei ole veenev ja tekitab kahtluse, et igatsetud peataolek on juhuslikku laadi, mitte teadlikult tekitatud. Kui südalinna sirge noolena läbiv telg on ka juhuslikuna usutav, siis halvasti juhitud kaosest saab kindlakäelise orkestrandita silmapilk eemaletõukav puder ja kapsad. Itaalia sugemetega arhitektuuribüroo Franchi+Associati töös on puudu üks kandev mõte, mis on nii plussiks kui ka miinuseks: ruumi loovaid elemente saab eemaldada ja välja vahetada, ilma et kõik kokku kukuks, kuid samal ajal paisub kõik ühtlaseks, puudub hierarhia.
Esikohatöös kasutatakse kaht telge, mis ruumi otsekohe üheselt mõistetavasse korda seavad, kuid vajaksid Elva mõõtkavas katsetamist. Väikelinna kodust segadust luuakse väikevormidega (sõstrapõõsad, kioskid, jalgrajad).
Kahe põhimõtteliselt erineva lahenduse vahel valimine sünnitas žüriis põneva, maailmavaatelise, mitte ainult arhitektuurikeskse diskussiooni. Sirge, lai, tegevust täis pikitud telg männilinna vaiksete tänavate vahelt ootamatult järve äärde kulgemas võib olla just see, mida on otsitud: tasakaalupunkti nihutamine Kesk tänava otsas laiutava supermarketi juurest tagasi ajaloolisele peatänavale. Kui aga elvalased lahendust omaks ei võta, näeme projekti realiseerudes ikkagi kontrollimatut kaost telje hillitsetud servi näksimas. Ootame-vaatame.
Pärast sellise kaose kiitmist võib arvata, et hääletasin just selle poolt, aga ei. Esikohatöö autorid on ühena vähestest teinud seda, mida ma selle võistluse juures kõige tähtsamaks olin pidanud: sidunud võistlusala kindlalt raudteejaamaesisega. Elva, nagu ka Tartu, Valga, Keila ja ehk veel mõni, asub lähiajal euroraha toel raudteejaama ümbrust korrastama. Kui Tartu ja Valga on võtnud moodsa suuna ning muutnud raudteejaama välisruumi kergliiklejakeskseks, siis Elva praegune projekt põlistaks olukorra, kus rongilt tulek ja rongile minek on põhjendamatult ebamugav. See ei ole pahatahtlik, vaid mugavusprojekt, mille abil saab rahataotluspaberile linnukese tõmmata, kuid laseb tuulde võimaluse kujundada raudteejaamast Kesk tänavale väärikas lõpetus. Elva kesklinna võistluse võidutöös on mindud isegi kaugemale: peale jalakäijakeskse väljaku loomise on arhitektid ühe lihtsa liigutusega (vana hea telg!) loonud ühenduse raudteejaama ja järve vahele. Koos Kesk tänavalt järve äärde kulgeva tegevuste teljega tekib tugev tõmbepunkt, mis annab põhjuse tänavat pidi keskuse lõppu jalutada ja võimaluse järveäärt kaudu tagasi tulla. Miski ei tee vihasemaks kui sund ots ringi pöörata – pigem jäetakse jalutamata ja vaksaliesine sopistub suvaliseks transiitruumiks. Ühesõnaga, on loodud mõtestatud teekond omadele ja suvitajatele. Võidutöö annab selge aluse ja põhjuse kehtiv raudteejaamaesise projekt kiiresti ümber teha – veel jõuab.
Selle artikli alustamise edasilükkamiseks vaatasin filmi „Jää oma mehe juurde“ („Stand by Your Man“, Jerry Jameson, 1981). Kantrilaulude hinge puudutav sisu, jutustav esitus ja läbivalt melanhoolne, nimetu igatsus on omane ka väikekohtadele. Need on linnakesed, kust buss enamasti viib ja harva toob ning kus aeg kulgeb kellegi ootuses. On mõistagi vahe kantrimuusika sünnimaa ja Eesti väikeste asulate vahel, kuid seesama kriipiv nukrus on neis kõigis ning omavahel öeldes on nagunii selge, et võõras ei saa kunagi aru, millisest emotsionaalsest või inimkapitalist see linnake elab või mis asju seal aetakse. Seepärast on isegi ohtlik lasta võõrad, suurlinnast rikutud arhitektid niisuguse õrna struktuuri kallale, sest neil lihtsalt ei õnnestu selle olemust läbi hammustada. Aga kui nad siiski sinna lasta, siis tuleks võistlustingimustega kaasa panna (vinüülidel) the best of LeAnn Rimes, Mait Maltis, Kenny Rogers, Johnny Cash, Justament ja Tammy Wynette. Võib-olla siis sünnib õige väikelinlik mõõtkava, mis on vaba kunstlikest telgedest, rõhutatud vaadetest rutiinsetele (loodus)objektidele, uuest ehitusjoonest ja katuse kaldenurkadest. Õnnestunud töö peaks tekitama talumatu soovi nihutada lilleklumpe, tõsta ümber pinke, kohendada bussipeatust ja apteegi treppi, kuid tagasi hoiaks tunnetus, et ilmselgelt rikuksid need liigutused täiusliku kaose habrast tasakaalu. See on kindla käega juhitud näiline korratus, mis orgaaniliselt laiali laotatuna inimesi koha külge seob ja loob loomuliku identiteedi ilma disneylandiliku maamärgipuisteta. Noh, seekord sai veel telg, aga ehk siis järgmises linnas …
Elva kesklinna peatänava ja ümbruskonna arhitektuurivõistlus
I preemia – „Sõstrapõõsaste vahel“, Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas (At Home, Ubin Plus ja Tempt)
II preemia – „Tender“, Gianfranco Franchi, Chiara Tesi, Rea Sepping ja Tõnu Laanemäe (Franchi+Associati)
III preemia – „Elvale“, Anna Endrikson, Erkki Annama, Risto Parve (Karisma Arhitektid ja Ka Arhitektid)
Ergutuspreemia – „Elva elemendid“, Aet Ader, Mari Hunt, Karin Tõugu, Kadri Klementi, Kirke Päss ja Liina Soosaar (b210).
Žürii: Eva Kams (Elva linnapea), Jaanika Saar (Elva linnaarhitekt), Margus Ivask (Elva arendusjuht), Kalle Vellevoog, Ott Kadarik, Ralf Lõoke (kõik arhitektide liit), Karin Bachmann, (arhitektide liit ja maastikuarhitektide liit).