Toitev linn

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus kõneleb liikide vastastikku kasulikust koostööst ja -elust, kusjuures eredalt paistab silma keskendumine toiduainetele ja ringlusele.

CHRISTIAN HÖRNER

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Söödav“. Kuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou. Arhitektuurimuuseumis kuni 20. XI.

Linnade ajalugu on tihedalt läbi põimunud toiduainete tootmise ja tooraine kasvatamise arenguga. Enne turumajandust ja linnade sotsiaal-majanduslikku iseseisvumist kasvatati toiduvalmistamiseks vajalik kogukondlikult, söögilaua katsid saadused, mis olid võetud oma põllult ja aiast või saadi naabri omast. Inimestel oli oma toiduga lähedasem side, teati, kust mis tuleb ning kui palju aega ja ressurssi millegi kasvatamiseks kulub.

XIX sajandi alguses tööstusrevolutsiooni tulekul hakkasid ka linnad kiiresti arenema, tekkisid tihedad rahvarohked ehitatud keskkonnad, mis omakorda mõjutasid uusi toiduainete tootmise-levitamise viise ja ahelaid. Sellest perioodist alates kujunes välja mudel, mille järgi on linn toiduainete tarbimise paik ning maapiirkond koht, mis linna aina kasvavaid vajadusi rahuldab. Selline toimimisviis ja asustusmuster on kehtinud aastasadu. Selle ajaga on selgeks saanud, et maapiirkonna tööstusliku põllumajanduse pelk funktsionaalne suhe linnaga viib eluslooduse tasakaalust välja.

Linn pole ainult inimese elupaik

Septembri alguses avati järjekordne Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) pealkirjaga „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“, kus sel aastal käsitletaksegi linna ja toidu suhet. Sellised üritused nagu TAB portreteerivad nüüdisarhitektuuri kui sotsiaalset diskursusust, näitavad, et seni kehtinud ruumiloome alusideed vahetuvad.

Aasta-aastalt näeme, kuidas linna jõuab aina rohkem linnu-, looma- ja taimeliike, kohtumised metsas elavate liikidega on sagenenud, kuid üllatavad meid ikka veel ja ületavad pea alati uudisekünnise. Kuna linna ümbritsevad monokultuursed põllumaad või ulatuslikud eeslinnad ning lindude-loomade ja taimede elupaigad on hävinud, siis on linnadest saanud elurikkam ja võimaluste­rohkem keskkond kui neid ümbritsev maastik.

Ehitatud keskkond on ühenduses silmapiiril kumavate kliimamuutustega, kuid seesama keskkond võib pakkuda kerkinud kitsaskohtadele leevendust ja lahendusi. Linnade ümbermõtestamisega mahuksid linna ära nii inimene kui ka teda ümbritsevad teised liigid.

Kataloonia arhitektuuri edendamise instituut on näitusele toonud linnaaednikud-robotid, mis toimetavad automatiseeritud vertikaalfarmides. Ühest küljest vähendaksid need üleilmset toiduainenappust, teisalt tekitab tehisintellekti kasutamine rohkem küsimusi, kui pakub lahendusi.

Tõnu Tunnel

TAB on sel aastal keskendunud mõeldavate uute viiside otsimisele. Biennaal käivitas suurepärase arutelu, kus käsitletakse uue linnaruumi teemasid arhitektuuri ja linnadisaini vaatenurgast. TABi kuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou olid kokku kutsunud disainerid ja arhitektid, kes tõid siinse avalikkuse ette oma kunsti- uurimis- ja disainiprojektid. Kuraatorid seadsid biennaali eesmärgiks rajada teadmiste jagamise hariduslik platvorm, kust juhitakse arhitekte, planeerijaid ja keskkonnadisainereid tegutsema ennetavalt, looma ringmajandusel põhinevaid süsteeme, töötama välja uusi ressursse ning mõtlema ka tarbitu lagundamise peale.

Nii mitmekesine kui osalejate taust, olid ka biennaalile toodud projektid ja teemakäsitlus. Eriti eredalt paistis silma motiiv, kus käsitatakse arhitektuuri mitte pelgalt kui objekti või teadmiste kogumit, vaid kui allikat, millest ammutatakse teadmisi, kogemusi ja lahendusi.

Siinses artiklis käsitlen biennaali ja novembri lõpuni arhitektuurimuuseumis avatud kuraatorinäituse toel, millised on arhitektuuri, urbanismi, toiduainete ja hariduse kokkupuutepunktid. Toetun siinkohal biennaali kuraatorite püstitatud eesmärkidele anda eriala­professionaalidele edasiminekuks vajalikud teadmised ja vaimujõud. Mõtisklen selle üle, kuidas biennaalile koondatud ökoloogiaalased teadmised jõuavad linnaruumi ja selle elanikeni. Soovin esile tuua biennaali hariduse ja harimise teemaga tegelevad projektid ning küsin, kas sellest piisab ellujäämiseks.

Lahendused

Torontost tuli arhitektuuribüroo Lateral Office esindajana Tallinna Kearon Roy Taylor, kes tegeleb eksperimentaalse ruumiloome ja selle uurimisega. Taylor tutvustas uuringut, mis tehti Anishinaabe põlisrahva hulgas. Koos püüti määratleda USA ja Kanada piirimail elava rahva ja maa suhet. Projektis osalejad vaatasid värske pilguga praegustele ressurssidele, tõestades, kuidas inimliik ja teda ümbritseva keskkonna suhe on sümbiootiline. Pealkirja „Reserveerimata: maa tsüklid“ alla koondati viis projekti, uuriti metsa majandamist, maavaldusi, teadmiste edasiandmist, traditsioonilist majandust ja piirkonna veeressurssi. Uurijate ja põlisrahvaste ühised teadmised ja arusaamad tõlgiti arhitektuuri keelde, näiteks kalakasvanduse rajatisteks. Need disainiti teadlikult füüsilise ja vaimse paigana, kus antakse edasi teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi. Seega kujundab arhitektuur minapilti ja toetab traditsioonilise eluviisi jätkumist.

TABi näitus kõneleb suhetest, liikide vastastikku kasulikust koostööst ja -elust, kuid eredalt paistab silma keskendumine toidu, toiduainete ja ringluse küsimustele. Kõiki tähelepanekuid ja ettepanekuid saadab eeldus, et ilma ühiskonna toetuseta otsustavat pööret ei toimu. Arhitektuurist kui teisitimõtlemisest saab muudatuste ellukutsumise vahend ja viis, mitte disaini lõpp-produkt. Ruumiloome ei ole pelgalt teooria, see toetub praktikale. Sellise arhitektuuri abil, mida sel aastal TABil näidati, luuakse tähendusrikkaid paiku koos teadmiste edasiandmisega ja töötatakse välja ka ruum toiduainete kasvatamiseks.

Sellised paigad pole eestlasele võõrad – ise hakkama saamisel, oma maja­pidamise toimetulekul põllumajandusega tegelemisel on siinses kultuuris sügavad juured. Biennaali pealkirja „Söödav“ ja Eestit ühendab peamiselt maakodu (talu) motiiv, mis viitab siinse aiasaaduste kasvatamise kultuurilistele, ajaloolistele ja sotsiaalsetele aspektidele.

Sümpoosionil kõneles teiste seas arhitektuuriteadlane Epp Lankots, kes viis ettekandega „Sotsialistlik suvemaja“ biennaali külastajad Nõukogude perioodi ajaloo, arhitektuuri- ja kultuuripärandi ning puhkuse- ja puhkamiskultuuri uurimisretkele. Ta näitas, kuidas Nõukogude aja pideva defitsiidi ja viletsuse tõttu olid suvilakrundid peale puhkusepaiga ka koht, kus kasvatati oma toidulauale lisa.

Linnade ajalugu ja areng on ühtlasi ka võõrandumise lugu. Aiasaaduste kasvatamine ning selle soodustamine on hea sideme taasloomiseks toiduainetega, millest iga päev süüa valmistame. Aiandusega antakse edasi praktilisi teadmisi, silutakse teed lokaalsemate toiduahelatega linnale.

Sille Pihlak ja Siim Tuksam töötasid TABile välja suvilakultuurist inspireeritud trepjad miniaia moodulid, mis n-ö mähitakse nõukogudeaegse paneelelamu ümber.

Tõnu Tunnel

Arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam on näitusele loonud hoone fassaadile paigaldatava vertikaalaia „Dacha-Wrap“. Näidatakse, kuidas toidupoolise kasvatamine võiks taas kuuluda linnaelanike argipäeva ning kuidas arhitektuur seda toetab. Pihlak ja Tuksam on välja töötanud trepjad moodulid, mis n-ö mähitakse nõukogudeaegse paneelelamu ümber. Tekkinud mademeid saab kasutada taimekasvatuseks. Autorite sõnutsi võimendab arhitektuur ruumi potentsiaali ja toob välja võimalused. Istutuskohtade ja miniaedade rajamine lisab ühist ruumi, annab elanikele koos tegutsemise ja üksteiselt õppimise võimaluse.

Me oleme need, mida sööme. Pratti arhitektuurikooli professor Meredith TenHoor toob TABi käsitluses välja, et toiduga lähedase sideme taasloomiseks tuleb väljuda harjumuspärasest mõõtkavast ja katsetada uudseid lahendusi.1 Suvekodumudel on väga hea ja arusaadav linna ühendustee põllumajandusega. Siin ei tohi me muidugi uisapäisa suhtuda nõukogudeaegsete suvemajade tähendussisusse. Patroniseeriva suhtumise ja võimaluste andmise vahel on õhuke piir. Arhitektuur ei tohi olla vahend, millega sunnitakse midagi tegema. Sama peenike joon jookseb ka hoonefassaadide n-ö kaunistamise ja funktsionaalse kasutuselevõtu vahel. Lillepeenrad ja rohelus ei ole ainult dekoratsioon, millega muidu „koledad“ hallid paneelmajad ilusamaks tehakse.

Peale põllusaaduste kasvatamise nõuannete tuleb mõelda ka toidukultuurile, koos tarneahelatega käsitleda ka toidukraami tarbimise kogu tsüklit ja keskkonnamõju. Linnauuringute ja -analüüsi büroo Spin Unit on koos tehnikaülikooliga näitusele välja pannud töö, kus näidatakse (üllatuslikult!), et Tallinna pindalast on aiasaaduste kasvatamise all vaid üks protsent maad. Selle kõrval kirjeldatakse, kuidas parklana kasutusel hoove võiks pigem kasutada aiana. Spin Uniti uurijad kirjeldavad, kuidas senistest toitumisharjumustest vabanemine kujundab ka linna. Kui süüa tehakse toiduainetest, mida kasvatame siinsamas, linna struktuur teiseneb. Ilma selleta pole ka lootust märkimisväärselt linna CO2-jalajälge vähendada. Spin Uniti analüüs näitab, et linnaruumi üle otsustajatel lasub topeltvastutus. Esiteks tuleb luua ruum, kus elanikele on jäetud vabad käed ja piisavalt paindlikkust ümbritsevat keskkonda nii kujundada ja kasutada, et säiliks austus keskkonna vastu. Teiseks tuleb rajada toiduainete tootmist soosiv taristu ja põlvest põlve teadmisi edasi anda.

Arhitekti ja linnauurijate osa on sama tähtis kui poliitikute ja regulatsioonide koostajate oma. Ruumiloojad peavad arvestama toiduainete tootmise potentsiaaliga ning looma linnapõllumajandusele ja aiamaapidajatele soodsad tingimused. See ei puuduta ainult taimekasvatust, vaid ka koostööd ja sotsiaalse läbikäimise ergutamist.

Ajal, mil tehnoloogia probleemilahendusoskus näib piiritu, võib jätkusuutlikust linnast mõelda ka kui inimeseta linnast. Kataloonia arhitektuuri edendamise instituut on TABi näitusele toonud linnaaednikud-robotid, kes toimetavad automatiseeritud vertikaalfarmides. Nende tööd kontrollib tehis­intellekt, mis jälgib taime seisundit ja doseerib vajaduse järgi toitaineid ja vett. Selle ettepaneku nõrk lüli on siiski spetsiifiliste teadmistega inimtööjõu vajadus, millest võib saada komistuskivi robotite laialdasel kasutuselevõtul. Problemaatiline on ka linlaste suhe nende robot-aednikega. Robotite haritavatesse aedadesse pole tavakodanikul asja ja neid kontrollib vaid käputäis eksperte. Siit võiks edasi arutada, kas tehnoloogiale ja tehisintellektile liigselt toetuvad lahendused annavad soovitud tulemuse või löövad meid bumerangina jalust. Demokraatliku linnaruumi asemel sillutavad tehnoloogial põhinevad lahendused teed hoopis äärmuslikule kapitalismile, mille eesmärk on kõik nurgatagused kasumit tootvaks ruumiks kujundada. Elukeskkond muudetakse monokultuuride kasvulavaks, hooned tohutult energiat tarbivateks toiduainevabrikuteks, mis ökoloogilise tasakaalu taastamisele kaasa ei aita. Veel enamgi, kapitalistide teenistuses olevad robotid viivad võõrandumiseni, toiduainete tootmist kontrollivad vähesed teadlased, kelle õlul lasub miljonite toitmine. Kindlasti ei taha ma öelda, et robotitel pole linnapõllumajanduses kohta, aga lahendused peavad arvestama toiduainete toomisahelate keerukust ja olema mitmeti rakendatavad.

Arhitektuur kui allikas

TAB tuletab meelde, et neoliberaalne kapitalism võib linnaelanikule välja töötada ka sõbralikumaid toimimismudeleid, mis ühendavad meid ümbritseva keskkonnaga. Me ei vaja üksnes juhtimist ja suunanäitamist, vajame ka toitu ja toitmist. Ise toiduainete tootmise idee läheb vastuollu kapitalismi põhimõtetega. See, et toiduained jõuaksid lauale tarbijale võimalikult lähedalt, taimekasvatus oleks keskkonnasõbralik ja tootmistsükkel lühike, tähendab ühtlasi traditsiooniliste põllumajandusmeetodite taaselustamist ja kasutamist. Nii ei ole küll võimalik toota suuri koguseid ning selline maaviljelus ei panusta majanduskasvule orienteeritud süsteemis piisavalt mahtudesse ja kasumisse.

Selleks et ökosüsteemi kurnamise asemel linnad rohkem panustaksid, peame ruumiloome maailmavaate keskmesse seadma toiduainete toomise. Selle aasta TAB tõi kokku aruka foorumi, kus sündis palju inspireerivaid ideid. Väidetavalt väisasid biennaali vaid arhitektuurivaldkonna professionaalid ja üliõpilased, kuid seda enam lasub just neil nüüd vastutus harjumuspäraste mõttemallide ja süsteemide ümberkujundamise eest. Tuleb tunnistada, et teadmisi keskkonna­alase õigluse ja mitte nii inimkeskse linna saavutamiseks napib. Suurteks komistuskivideks on ka aja- ja ruumipuudus. Aiasaaduste kasvatamist soodustav arhitektuur ja põllulappide kavandamine linnakoesse lähendavad meid kesk­konnale ning ühiskond on demokraatlikum. Arhitektuur kui teadmiste ammutamise allikas annab meile oskused, mida me linnastunud ühiskonnas ees ootavate turbulentsete aegadega toimetulekuks hädasti vajame.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

* Meredith TenHoor, Envisioning Future Food Systems. – e-flux Architecture, IX 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht