Toomkiriku klaaspaviljoni arhitektuurilised kaalutlused

Eelmisel nädalal ilmunud Tartu toomkiriku sündmusruumi-restorani idee kriitikale ja arutelule vastavad projekti autorid, Koko arhitektid.

RAIVO KOTOV, ANDRUS KÕRESAAR, LEMBIT-KAUR STÖÖR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu on võidelnud välja Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitli. Ületuleval aastal oodatakse linna miljon külalist. Oleme külastanud Euroopa kultuuripealinnu ja neist on meelde jäänud unikaalsed ja ainukordsed kogemused.

Tartu toomkirik ja sinna kavandatav klaasist sündmusruum-restoran on mõeldud just selliseid elamusi looma.

Meie taotlus on teha arhitektuuriliselt võimalikult kõrgel tasemel, tehniliselt suurepärane objekt, mis on olemuselt delikaatne siseruum. Fookuses on toomkiriku varemed, see on kavandi olemus.

Planeeritav paviljon on oma loomult ajutine ja selle elueaks on kavandatud kümme aastat. Hiljem paviljon teisaldatakse ning taastatakse endine olukord. Planeeritava restorani loomise mõte on gastronoomiliste elamuste pakkumine, see on rituaalne tegevus õhtusel ajal. Toidukultuur ja selles saavutatud tase on eesti kultuuri tutvustamisel olulised. Restoran töötab õhtuti, päevasel ajal on ruumi võimalik kasutada avalikuks tegevuseks – seminarideks, loenguteks, esitlusteks jne.

Teadaolevalt olid keskajal kirikud ja nende ümbrus osa avalikust linnaruumist, kus koguneti, kaubitseti, seal asusid töökojad ja poed. Võib arvata, et nii kasutati omal ajal ka toomkirikut. Toomkirikusse ja selle ümbrusse maeti viimati XVIII sajandil. Samasuguseid näiteid leiab Tartust veel, näiteks vana Maarja kirik, mille kohale on ehitatud Tartu sümbol – ülikooli peahoone. Endiste matmiskohtade peale ehitamine või ruumile uue kasutuse leidmine ei ole seega midagi uut. Toomkiriku varemetes on viimastel aastatel korraldatud ettevõtmisi ja mängitud teatrit, antud kontserte, varemed on kasutusel kogunemiskohana.

Sündmusruumi-restorani eskiisis on kujutatud ruume ja nende funktsionaalset jaotust realistlikult. Kujutatud on klaaspaviljoni siseruume õhtusel ajal restoranina ja päevasel ajal loengu- ja sündmusruumina. Oleme kavandanud klaasist seinte ja laega murduvate pindadega hoone nii, et tagatud oleks toom­kiriku varemete parim vaadeldavus nii seest kui väljast. Ruumilise elamuse annavad varemed, klaassein on selleks, et luua siseruum, kus saab aasta ringi midagi korraldada.

Seda algatust toetab idee, et ruume ei ole kavas seestpoolt valgustada, lae alla ei panda lühtreid ega kaabeldust. Plaanis on varemeid valgustada. Valgustatud müürid heidavad valgust ka siseruumi. Hoone kogu konstruktsioon on kavandatud klaasist – see on teadlik valik ja tehniliselt võimalik.

Klaasi kasutuse esmane mõte on tagada varemetele ruumiliselt ja vormiliselt parim nähtavus. Ei ole teist nüüdisaegset materjali, millega seda paremini teha saaks.

Arheoloogia

2008. aastal tehti arheoloogilised uuringud. Kaevamiste käigus ehitati välja sademevee kogumise trass kiriku varemete alal, mis on poolteist meetrit kõrge ja üks meeter lai. Paviljonide tehniliste süsteemide rajamiseks on kavas kasutada seda, juba läbiuuritud trassi.

Varemete ulatuses katab ajaloolise kiriku põrandapinda rusukiht. Oleme kavandanud paviljoni alusplaadi paigutada olemasolevasse rusukihti, mis jääb kõrgemale arheoloogiliselt olulisest kihistusest. Rusupinnase paksus on 50 sentimeetrit. Paviljoni põrandapind jääb samaks praeguse maapinna tasapinnaga, nii väldime astmeid ja rampe.

Teadaolevalt on varem plaanitud rusukihi eemaldamist, kirikupõranda rekonstrueerimist ja uue kiviplaatidest põranda rajamist. Kava ei ole teostatud rahastuse puudumise tõttu. Paviljoni kavandamisel on eesmärgiks võetud arheoloogilistes kihtides kaevamisest hoidumine.

Ventilatsioon ja muud tehnosüsteemid

Eskiisprojektis on näidatud tehnoruumide paiknemine põhjapoolses löövis. Ventilatsioon lahendatakse põrandakonstruktsiooni sees kümnesentimeetrise läbimõõduga torudega, mis jagunevad ühtlaselt põranda all. Lae alla nähtavaid tehnosüsteeme ei plaanita. Ventilatsiooni väljapuhked on kavandatud nii, et õhk hajutatakse, selle liikumise kiirust vähendatakse, et tugev õhuvoog ei jõuaks müürideni. Ventilatsioon on soojustagastusega ja õhu niiskustaset kontrollitakse. Põranda all hargnevad ka väiksema läbimõõduga kütte ja jahutuse torustikud, mis tagavad põrandapinna kaudu ruumi temperatuuri stabiilsuse.

Sellelaadseid tehnilisi ja arhitektuurilisi ülesandeid oleme lahendanud varemgi, näiteks lennusadama vesilennukite angaarides, kus seinad ja lagi on vaadeldavad ilma tehnosüsteemideta.

Sademevesi

Selleks et paviljoni katusele langev sademevesi ei valguks varemete vahele, on paviljoni perimeetrisse kavandatud kogumisrenn. Vesi juhitakse juba 2008. aastal loodud sademevee torustikku. Nõnda ei teki varemete alas täiendavat niiskust ega liigvett.

Klaas, tolm, hakid ja lehed

Illustratsioonidel toodud klaasist fassaadi ja katuse mulje on realistlik. Eesmärk on kasutada klaasi, mis tagab seest ja väljast võimalikult selged vaated. Klaaside peegeldusnäitajad on viidud madalaks ja klaasi toon on kirgas. Klaaside puhastamiseks kasutatakse klaasi­pesurobotit.

Klaas ja energiatõhusus

Klaasi kasutuse esmane mõte on tagada varemetele ruumiliselt ja vormiliselt parim nähtavus. Ei ole teist nüüdisaegset materjali, millega saaks seda paremini saavutada. Suvel kasutatakse loomulikku jahutust, varemed ise varjestavad paviljoni klaaskehandit piisavalt.

Kestvus

Paviljoni väljaehitamise eeltingimus on, et see ei kahjustaks toomkiriku varemeid. Paviljoni elueaks on kavandatud kümme aastat. See on murdosa kiriku ajaloost.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht