Töötegemise võlu ja Kermiku omailm

See on näitus aeglusest, kohalolust, juurtest ehk mõtteviisist, milles tehisarust võistlejat ei saa – õppimisest tegemise kaudu.

TRIIN OJARI

Jüri Kermiku isikunäitus „Teine tapp“. Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 1. XII 2024.

Kui suvel Saaremaal Sõrves esivanemate talukohta vaatamas käisin, ei leidnud ma vundamenti enam tihnikust üles. Sõja poolt minema pühitud, looduse poolt üle võetud, kuskil seljaajus siiski alles. Vundament võsas olekski nagu eestlase pärisosa, sest ehkki minevik võis tunduda lootusetu, terendab võsast vastu võimalus ränga tööga tasakaal ükskord jälle taastada, minna tagasi sinna, kuhu linn ei ulatu. Jüri Kermik läkski kaotatud paradiisi tagasi – veetis kogu suve sealsamas Sõrves kreegivõsa raiudes, et teha endale ja oma onni jaoks ruumi. Tema päris vundament on Mikuelus, kus juba enne teda on elanud palju Jürisid. „Inimene ei kuulu metsa, vaid vajab ruumis orientatsiooni,“ ütleb ta maalapil rassimise kohta. Disaineri ja õppejõuna on Kermik aeglane süveneja, kes küll omal ajal Eestist ära läinuna pole päriselt siit kunagi lahkunud, sest kohalikkus on tema tööde kese. Globalismi piinades sündinud lokaalse kohatunde ainukordsuses ei ole midagi uut, väikerahvana armastame oma juuri ja leiame siit ainest uue mõtte sünniks. Nii ongi Kermik näitusele „Teine tapp“ loonud väga isikliku maailma, kus tema uued tööd – ikka toolid – põimuvad läbi motiividega Saaremaalt ja Inglismaalt Suffolkist. Näitusel toimunud vestlusel nimetas Urmas Lüüs Kermikut romantikuks, sest materjalidega tegelemine annab võimaluse minna poeesiasse: liiv, kivi, hundinuiadest toolipõhi. Mida ilusamat saaks olla! Vitriini on laotatud onni ehituse käigus maapõuest leitud tööriistu ja muid esemeid, samas seisab ka autori tõlgendus tema teises kodukohas Suffolkis asuva külakiriku liivalauast, mille abil veel ülemöödunud sajandil lapsi kirjutama õpetati. On see vihje, et vaatajal tuleb arhailistest tööriistadest ja käsitsi valmistatud toolidest moodustuvat autori omailma samuti lugema õppida? Või on sõnad pärandoskuste puhul üleliigsed, käsitöömeisterlikkust ei saa õppida raamatust ja nii võib tähed liivakammiga lihtsalt minema pühkida? Lõppude lõpuks on Kermik ju elukogenud õppejõud ja näitusele laiali laotatud kohamüüdi arheoloogias on metodoloogilist täpsust – kõhklust ei teki, välja pandud tekstid vaid kinnitavad äratundmist, et tõde peitub asjade valmistamise viisis.

Tool on mööblidisainis üks arhetüüpsemaid asju, keha pikendus. Ese, mida harjutatakse õppetöös ja hiljem juba vastavaks meistriks saanuna lõputult kogu erialase elu.

Päär Keedus

Hea näituse lugemiseks on mitu teed ja „Teise tapi“ puhul ei ole eespool romantiliselt kirjeldatud juurte otsing tingimata see ainus. Vundament võib olla ka lihtsalt hunnik kive ning roostes sepanael ei ole kellegi maailma kese. Kermiku saatetekstis korduvaid märksõnu, nt identiteet, kogemus ja koht, võib vaadata kui autori eriomast töömeetodit, kainelt läbi mõeldud protsessi, kus autor uurib ajaloolisi toolitüüpe ja nende konstruktsioone, täiustab ja lisab, käärib käised ja katsetab kõike materjalis. Peened erisused konstruktsioonis, tappimisviisis, proportsioonides. Isetegemise, käsitöö mõõde on nii Äksi kui ka Randwalli (viide Saaremaa rannavallile!) toolide sünnis äratuntav – mõtlemine läbi tegemise, õppimine läbi kogemuse. Lõpptulemus on suisa kliiniliselt viimistletud, ei jälgegi tolmust ja higist, puhas vaimu töökoja toodang! Projekt ja joonis on tema jaoks liiga staatilised ja lõpetatud, ese sünnib tehes, kooselus sellega.

Kermik kutsubki ennast disainer-tegijaks, inglise keeli craftsman’iks ehk taiduriks, nagu kõlab eesti keelde tõlgitud Richard Sennetti suurepärase raamatu pealkiri.¹ Sennett nimetab lääne tsivilisatsiooni sügavalt juurdunud raskuseks seoste loomist pea ja käe vahel, taiduri impulsi äratundmist. Ta väidab, et kõik oskused algavad kehaliste praktikatena ja tehniline arusaamine areneb kujutlusvõime toel. Taiduri töötamisviis võib pakkuda inimesele pidepunkti materiaalses reaalsuses: „Ajalugu on tõmmanud eraldusjooned praktika ja teooria, tehnika ja väljenduse, meistri ja kunstniku, tegija ja kasutaja vahele; moodne ühiskond kannatab selle ajaloolise pärandi all.“² Taiduri töö ei ole vahend mingi muu eesmärgi saavutamiseks, vaid töötegemine teeb midagi ka tegijaga, pannes nii ennast kui ka maailma teisiti vaatama. Seda võib juba kunstiks nimetada.

Masintootmist töötegemise allakäiguks pidanud William Morris tahtiski, et kogu ühiskond suhtuks töösse nagu kunstnikud seda teevad. Kermik ei tee mingit saladust oma kirest puusepatöö vastu, aeganõudev puurimine ja lihvimine loob esemega kehalise sideme ja autor eelistab toolieelikuid mingi aeg oma läheduses hoida, nendega koos elada, et vigu märgata. Puusepp on muide käsitööfilosoofias kõige levinum meistri võrdkuju juba antiikajast alates, tool aga omakorda mööblidisainis üks arhetüüpsemaid asju, keha pikendus. Ese, mida harjutatakse õppetöös ja hiljem juba vastavaks meistriks saanuna lõputult kogu erialase elu. Tuline kahju, et muuseuminäituse reeglid Kermiku omadel istuda ei luba.

Ent arhetüüpidest me veel ei pääse. Näituselt leiab veel ühe algobjekti, Kermiku Mikuelu maja maketi. Arhitektuuriloos on algonniks nimetatud müütilisel kojal, mis lähtub inimese ja looduse igikestvast seosest, umbes sama pikk ajalugu nagu disainiloos toolil. Ihalus lihtsuse järele kerkib ikka ajastul, kui uputakse vormiküllusse ja nii kirjutas abee Marc-Antoine Laugier barokiajal XVIII sajandi keskel kuulsaks primitiivse onni mõiste – arhitektuur, mis on puhastatud kõigest liigsest, jätab alles vaid baasruumi. Algonn on arhitektuuri loomismüüt, kasin koda, mille juurde on arhitektid läbi aegade tagasi pöördunud. Jälle see kaotatud paradiis …

Näitust saatvast voldikust võib leida pildi, kus Kermik moodsa askeedi kombel istub matkatoolis keset oma käe järgi kujundatud loodust, ees lõke ja selja taga isetehtud koda. Kõik on veel poolik ja ilmselt ei saagi kunagi valmis, kõikjal on märgid tööst ja selle tegemiseks vajalikest riistadest. Pole kahtlust, et see siin on tema Umwelt, omailm sellisena, nagu ainult tema saab seda tajuda. See on näitus aeglusest, kohalolust, juurtest ehk mõtteviisist, milles tehisarust võistlejat ei saa – õppimisest tegemise kaudu.

1 Richard Sennett, Taidur (orig The Craftsman). Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2021.

2 Samas, lk 24.