Topeltmoraaliga ühiskonna tunnismärk

Kuidas jõuda arusaamisele, et Valgeranna puhke­kompleksi unikaalse ruumilise keskkonna säilimine ja koha minevik ei ole takistus, vaid lisaväärtus?

INGRID RUUDI

Olles harjunud mõtlema, et Nõukogude aeg on ühiskondlikus mälus nii lähedal, tuleb mõnikord üllatusena, kui kaugele see juba rahva mälus on jäänud. Tegutseb põlvkond, kellel pole isiklikku Nõukogude ajal elamise kogemust, kellele tollane eripärane ühiskond ja kultuur pole kaugeltki enesestmõistetav, vaid vajab selgitamist. Ruum on selles suhtes sageli parem töövahend kui pilt – peale visuaalse info on see ka vahetult kogetav – millised käitumisviisid on võimalikud, kuhu pääseb ja kuhu mitte, kellele ja milliseks tegevuseks kui palju ruumi on ette nähtud. Need ja kõikvõimalikud muud aspektid näitavad, kuidas arhitektuur määratleb inimeste olemisvõimalusi ja kehastab ühiskondlikke norme.

Nõukogude arhitektuuripärand on kõige ohustatum, kiiresti kaduvam ja vähim väärtustatud ruumikihistus. Sellel on mitmesuguseid põhjusi: taasiseseisvumisjärgne ideoloogiline soov vabaneda okupatsiooniaja märkidest ja tõrksus kogu ajastu omaksvõtu suhtes, funktsionaalsete vajaduste muutumine ja kohanemisraskused hoonete ebaotstarbeka ruumiprogrammiga, kehv ehituskvaliteet. Juba kümme aastat tagasi alustatud XX sajandi väärtusliku arhitektuuripärandi inventeerimisprogrammis analüüsiti üle 2000 objekti aastatest 1871–1991. Selle käigus tekkis esimest korda süsteemne arusaam ka nõukogudeaegsest pärandist – selle seisukorrast, elujõulisusest ja võimalikest kaitsepõhimõtetest. Nõukogudeaegset modernismi ja postmodernismi on praegu kaitse all aga vaid pisut üle kahekümne hoone (võrdluseks: riiklikult kaitstavaid ehitismälestisi on kokku 5273). Enamik neist märgilised ühiskondlikud hooned, nt Tallinna laululava, EKP keskkomitee hoone (praegune välisministeerium), lillepaviljon, Pirita TOP, linnahall jms.

Ilma igasuguse kahtluseta on kõik need kaitstavad hooned seda väärt ja lisaks hulk teisigi, mis annavad tunnistust eesti arhitektide suutlikkusest luua suurepärast ruumi ka nigelates tingimustes. Kuid erilist tähelepanu tuleks pöörata hoonetele, mis väärt arhitektuurses vormis kehastavad ühtlasi mingit spetsiifilist ruumilist praktikat või rajamistingimusi, mis ainult tollele ajale eriomased. Ilmekaima näitena tuleb kohe meelde Nõukogude nomenklatuurile ja väliskülalistele mõeldud valuutapood Turist (arhitektid Peep Jänes, Henno Sepmann, 1982) – praegusele kommertsruumide loogikale risti vastupidine, salapäraste tummseinte ja Alvar Aalto pärase skulpturaalse vormiga hoone, milles arhitektuur annab täiuslikult edasi tüpoloogiat, mis sai võrsuda ainult neist konkreetsetest ühiskondlikest tingimustest. Samamoodi kõnelevad sotsiaalse eristuse loomise viisidest ja vahenditest tollases kirjade järgi võrdsete ühiskonnas mitmesugused asutuste ja eelisõigustatud inimeste puhkekodud, neist kõige eredamalt Eesti NSV ministrite nõukogu puhkekompleks Valgerannas, kus on arhitektuursete vahenditega saavutatud nii esteetiline eristumine argikeskkonnast kui ka vahetu segregatsioon ruumikasutuses.

Meeli Truu projekteeritud kino nimetati ajastule iseloomulikult salastades mängude majaks. Valdavalt tummseintega hoone reedab oma funktsiooni minimaalselt – oskuslikult paigutatud akendest saab majja sisse vaadata vaid väga vähesel määral. Sisearhitekt Taevo Gans.

Arhitektuurimuuseum

Nõukogude saunakultuur

1976. aastal valminud sauna projektiga vormis arhitekt Meeli Truu parasjagu väljakujunemisel praktikat: pesemisest tähtsamaks sai kogu muu seltskondlik ja kohati ka pooltöine tegevus. Arhitektuurilt oli saun pretsedenditu, kergelt kosmoseesteetikale viitavad ümarvormid ja kaaravad tekitasid igapäevast sootuks erineva keskkonna.

Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Valgeranna kompleksile pandi alus võrdlemisi tagasihoidlikul moel – see arenes välja paarist 1960. aastate ministrite nõukogu liikmetele mõeldud puitsuvilast, millele lisaks sooviti EKE Projektilt esialgu ainult sauna. Ministrite nõukogu liikmetel oli tollal kasutada sõjaeelseid ja -järgseid suvilaid Keila-Joal, puhkemajadeks kohandatud villad Nõmmel, Tartus ja Pärnus, kuid seal ei olnud külaliste võõrustamiseks piisaval määral (pool)avalikku ruumi. Samal ajal oli seltskondliku meelelahutusena tõusuteel saunakultuur – saunad, eelkõige maal, läksid moodi nii era- kui ka asutuste peokohana, kus viinavõtuõhkkonnas tehti ka lobi ja sõlmiti töiseid kokkuleppeid. Pealtnäha pretensioonitu saunaprojekti tellimus läks EKEs äsja ülikoolist tulnud Meeli Truule, kes üllatas tellijaid aga märksa lennukama visiooniga: plastilise ja mängulise vormiga hoone keskel, valguskupli all oli kuusnurkne bassein ning selle ümber baar, (hiljem grillnurgaks kohandatud) piljardituba ja mitmesugused muud lõõgastusruumid; mere poole avanes varjatud terrass. Kui seni olid saunad olnud soome tüüpi väheldased funktsionaalsed ehitised, siis selle 1976. aastal valminud projektiga andis Meeli Truu vormi parasjagu väljakujunevale praktikale: pesemisest tähtsamaks sai kogu muu seltskondlik ja kohati ka pooltöine tegevus, mis keskkonnast tulenevalt võimaldas lõdvemaid ühiskondlikke reegleid ja hierarhiaid ning kehastas ilmekalt nõukogude topeltmoraali. Arhitektuurilt oli saun samuti pretsedenditu oma kosmoseesteetikale viitavate ümarvormide ja kaaravadega ning tekitas igapäevast sootuks erinevalt tunnetatava keskkonna, mille eristatust võimendas kogu territooriumi piiramine traatvõrkaiaga, mille perimeetril patrullis ka püssimees.

Kinoseansid metsas

Sauna ehitamisega paralleelselt telliti Truult samasse ka kino – ajastule iseloomuliku salastamise tõttu ametlikult mängude majaks nimetatud hoone programmis oli piljardiruum-tantsusaal koos laiekraanifilmide näitamise võimalusega 20 inimesele, lauamänguruumid ja baar. Tellija soovis ka kinnist, müüriga piiratud siseõue jalutamiseks ning garaaži kahele autole otsepääsuga hoonesse – lahendused, mis võimaldasid võõrustada hoones külalisi, ilma et nad kellelegi väljastpoolt silma jääksid. Samal põhjusel on pääs kinomehaanikule vajalikesse ruumidesse lahendatud katuselt, ilma et ta peaks hoones viibijatega kokku puutuma. Valdavalt tummseintega hoone reedab oma funktsiooni minimaalselt – oskuslikult paigutatud aknendest saab majja sisse vaadata vaid väga vähesel määral, ometi on siseruum tänu laeakendele külluslikult valgustatud. Selle suletud minimaailma sisemus jätab aga ruumiliselt luksusliku mulje – eri tasandil fuajeede ja trepikodade süsteem annab tunnistust Meeli Truu sobivalt teatraalsest ruumitunnetusest, mida toetavad veelgi Taevo Gansi sisekujunduse punased vaibad ja valged kunstnahksed lükanduksed, ümmarguste lampide rivid ja efektsed sügavad pöördtugitoolid.

Truu ruumieksperimentidest Karbi esindusstiilini

Raine Karbi peahoone on esinduslikum, range joonega, isegi sünge. Fassaadil domineerivad muljetavaldavad konsoolsed mahud külgedel ja läbi korruste ulatuvat trepihalli valgustav klaasaken keskteljel.

Martin Siplane / Arhitektuurimuuseum

Truu on koostanud ka kogu territooriumi hõlmava suurejoonelise hoonestuskava, mis annab tunnistust ministrite nõukogu plaanist kujundada sellest kohaliku võimuladviku peamine puhkekompleks. Keskseks hooneks pidanuks olema V-kujulise põhiplaani ja sakmeliste tiibadega elamiskorpus eraldi vesti­büüli-teeninduskorpuse ja sööklaga. Lisaks pidanuks valmima kaks eraldi suvilat ilmselt kõige tähtsamatele võimu­kandjatele, teenindajate elamu, tennise- ja sulgpalliväljak ning võimlemislinnak. Sellest kavast aga loobuti ning paar aastat hiljem, 1980, telliti märksa väiksem, vaid nelja luksusliku sviidiga majutushoone hoopis Raine Karbilt.

Erinevalt Truu mängulisest ja lopsakast käekirjast on Karbi peahoone palju rangema joonega, esinduslikum ja isegi süngem, esindades Karbile iseloomulikku monumentaalsust kompaktsemas, väiksemas mastaabis. Fassaadil domineerivad muljetavaldavad konsoolsed mahud külgedel ja läbi korruste ulatuvat trepihalli valgustav klaasaken keskteljel, külgfassaadid on peaaegu tummad ning kergemat puhkusemeeleolu aimdub alles merepoolsest astmelisest rikkalikult klaasitud fassaadist. Trepihalli kõrge tume kassettlagi ning puhasvuukpindade ja dolomiitkarniiside kontrast meenutab mõneti rahvusraamatukogu, kus interjöör sündis samamoodi koostöös Sulev Vahtraga. Kui Karbi teised nomenklatuursed tellimused on olnud rohkem või vähem õnnetu saatusega, siis Valgeranna peahoone on säilinud väheste kadudega ja heas seisukorras, andes hea ettekujutuse Nõukogude Eesti võimuladviku arhitektuurimaitsest ja eelistustest eneserepresentatsiooni osas.

Need kolm maja Valgeranna mändide all on Meeli Truu ja Raine Karbi loomingu väga head ja isikupärased näited, kuid peale selle on puhkekompleks ka unikaalne tunnismärk hilisnõukogudeaegsest topeltmoraaliga ühiskonnast, selle valitsejate eluviisist, väärtustest ja eelistustest. Saun ja majutushoone on kasutusel, kino ootab juba aastaid tühjana oma saatust. Kuigi olen veendunud, et ajal, mil kõike nõukogudeaegset eksootiliseks bränditakse, oleks osava turunduse juures edukas ka nišiturism metsa eksklusiivsetele kinoseanssidele, on muinsuskaitse palju leebem ega takista hoone ümberehitamist ujulaga spaaks. Sellegipoolest on omanikud kaitse alla võtmisele vastu. Kuidas jõuda arusaamisele, et sedalaadi unikaalse ruumilise keskkonna säilimine ja koha minevikust lähtuvad tähenduslikud kihid ei ole takistus, vaid ka majanduslik lisaväärtus? Ennast Villa Andropoffiks nimetavas külalistemajas peaks seda ju mõistetama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht