Tundeline teekond uuendatud Tammsaare pargis

Ükskõik kust pargi otsast ka ei vaataks, eksponeeritakse pargiuuendusega vaid üht dominantset objekti, skulpturaalse karniisiga pargikohvikut.

KADI TUUL

Tammsaare pargi renoveerimine. Autorid Mihkel Tüür, Ott Kadrarik, Liis Mägi, Katrin Kapanen, Alice Laanemägi, Konstantin Rõbkin, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Kadri Tamme ja Maarja Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid), maastikuarhitektid Maarja Gustavson, Kerttu Kõll ja Pille-Riin Villem.

Hea kunst, sh nii kirjandus kui ka maastikuarhitektuur, tuntakse ära saadud elamuse põhjal. Tammsaare teoseid lugedes haarab meeli tolle aja olustik: rahulik ja isegi vääramatu, kui mõtelda Vargamäe Andrese võitlusele sooga. Sama kindlustunnet läksin otsima vastavatud Tammsaare parki ja olin rabatud. Milline rahutu virvarr!

Enne uuenduskuuri oli pargis neli peamist diagonaalteed, nüüd kiirgab samaväärseid pargiteid kodaratena kõikvõimalikes suundades. Teederohkus teeb õige teeotsa valimise keeruliseks. Nägin kohapeal, kuidas ebasobiva teeharu valinud inimesed lõikasid otse üle haljaku sobivamas suunas kulgeva teeni, kuigi vaid paar meetrit edasi oli järgmine teeharu. Pargi teedevõrgus orienteerumine tundub nüüd nõudvat kasutaja­kogemust. Desorienteerivat teederohkust saadab silma häiriv kirjusus, mille loob sillutise heleda-tumeda kivimustri tihe kontrastne vaheldumine. Kuiva ilmaga ei häiri see niipalju kui sajuse ilmaga, mis võimendab niiske kivipinna värve ja kontrastiefekti. Käies vaatad jalge ette, sest tumedamad kivid loovad pettekujutelma ebatasasest pinnast. Veidi aja pärast pead aga pilgu jälle üles tõstma, sest teekattemuster hakkab silme ees vilkuma ja teeb närviliseks. Tahes-tahtmata soovid, et saaks juba pargist läbi, aga paraku tundub uuendatud park nüüd lõputu. Kokkukasvanud puuvõrade alune tüvede galerii jääb selja taha, sillutise pindala avardub, mustrikiired jooksevad kokku – siin vist on pargi keskpunkt. Silm otsib pargiaktsenti, mida vaadata, aga vaadata saab vaid sillutisega kaetud ruumi lagedat tühjust, mis raamitud hekkide ja pingirividega. Siiski-siiski: tühjuses on punkt sillutisel, kuhu jooksevad kokku kõik sillutise mustrikiired. Punktil seistes näib, et ümbritsev sillutisemuster liigahtab ning hakkab üha kiiremini pöörlema justkui vurr, taamal pargi servades aga liigub autode vool kaasa sama tuhinaga. Uhh, skisofreeniline tunne – ära siit! Koha mõju loogiliselt analüüsides tundub selles olevat midagi tuttavlikku projekteerimismaailmast. Just, olen sattunud 3D-joonise püstisele z-teljele, mida saab arvutis omatahtsi pöörata. Pargiaktsent ehk vaatamisväärsus võib siin vabalt olla nähtamatu õhus hõljuv objekt, näiteks mõni pokemon, mille nägemiseks on vaja äpp alla laadida. Keskealisena on raske sellist uudsust pargivaadete juures heaks kiita. Eeldaksin ikkagi horisontaalseid pargitelgi, mis ühendavad sihtkohti ja reaalseid objekte. Tegelikult saaks seda kohta kasutada ka helikopteri maandumisplatsina, seega pole raha kallile ja vastupidavale graniitsillutisele kulutatud asjata.

Pargi peamisele käiguteele kahe valgusfoori vahel on millegipärast asetatud inimese mõõdus kandilised kaared, mis takistavad liikumist peaaegu poole tee ulatuses, sundides rahvast teisel teepoolel liikuma. Valgel ajal on kaared probleemiks vaegnägijatele, pimedal ajal aga pimestavad sinna paigaldatud valgustid ka hea nägemisega inimese. Pargivaatele kaaristu midagi juurde ei anna, pigem toimib väliruumi hakkivalt. Projekti järgi on kaared mõeldud välinäituste ekspositsiooni jaoks, aga koht keset peamist käiguteed ei soosi seisatamist ja süvenemist.

Pargivaadetega arvestamata jätmine on uuendatud Tammsaare pargi üks põhipuudusi. Pargimööbel jm väikevormid on paigutatud avanevaid vaateid eirates. Nn metsapargi ossa on paigutatud rohkelt väiksemaid skulptuure, mis ei pääse kahjuks mõjule, kuna puudub rahulik taust. Eraldava taustata on skulptuuride vahemaa liiga väike. Skulptuure ei saa sõltumatult vaadata, sest lähestikku asetsevad skulptuurid segavad üksteist, lisaks satuvad taustale veel pargipinkide kogumid, prügikastid, infotahvlid jms.

Pargipuude vahele on paigaldatud rohmakad jalgpallistaadioni valgustid, mis on väikese pargi jaoks liiga suured. Selles pargis on palju peent mustrit nii sillutises kui ka taimestikus, mistõttu näib, justkui oleks disainer joonise mõõtkavaga eksinud. Päevavalges võib oletada, et selline pargidominant on kavandatud täitma praktilist funktsiooni, kuid õhtupimedas hiiglase valgusvoog maapinnani ei jõua. Pargivalgustuse võib kokku võtta ühe sõnaga – pimestav. Tänapäeval, kui LED-valguslahendused võimaldavad kujundada mis tahes miljöö romantilisest tehnoloogiliseni! Erinevat tüüpi valgusteid on palju, nii maapinda süvistatuid, postvalgusteid kui ka hiiglaslikke prožektoreid. Ehk oskab mõni valgustidisainer seletada, mis põhjusel näeb pargis vastutulevaid inimesi vaid musta koguna, samal ajal kui vaataja on pimestatud kõikjal siravatest lampidest? Tahtmatult tuleb pähe, et valgustitesse on paigaldatud odavamad pimestuskaitseta lambipirnid. Nn pokemoni telje ümbruses on olukord eriti hull, kuna siin pimestavad risti-rästi sillutisse paigaldatud ribavalgustid alt üles ning postvalgustitelt pärit valgusvood ülalt alla. Tõesti, kui ei oleks vastutulevaid tumedaid inimkogusid, ei leiakski Solarise keskuse poole viivat teeotsa.

Ringkäiguga Estonia taha jõudes avaneb jällegi vaade tühjale kivisillutisega kaetud pargiruumile. Maastikukujundajana imestan, miks ei ole tahetud välinäituse eksponeerimise kaaristut siia paigutada – oleks vähemalt midagi vaadata! Enne kasvasid siin lopsakad hortensiapõõsad ning õitsesid lilled. See on nüüd möödanik, mil rohi oli rohelisem ja kasutud lillepeenrad võisid lihtsalt silmailuks olla. Tahaks pildistada, aga pole midagi kaadrisse püüda. Keset platsi on jäetud sillutisse kasvama kaks puud, neist üks iluõunapuu. Sügisese aja tõttu on sillutis kaetud purukskukkunud õuntega. Lasen paremat rakurssi otsides õunamoosil liugu. Moosiollust on ilmselt raske graniitpinnalt puhastada.

Võimas monument, mida rahvasuus „Taksopeatajaks“ või „Hei, taksoks!“ kutsuti, on Estonia-taguselt platsikeselt minema viidud. Tühja kiviplatsi ääristavad monotoonse seinana pügatud vormipuude rivid. Täpsusfriigile avaneb rivi korrapära kontrollides kahe puurea vahelt päris naljakas vaade hiiglaslikele metallist jäsemetele ning üle puude paistab püstine käsi. Ohhoo, „Taksopeatajat“ polegi minema viidud, vaid see on mugava lahendusena lohistatud n-ö ära vasakule – võsasse! Nali naljaks, aga nii võimsat skulptuuri paigutades peaks kindlasti arvestama, et skulptuur vajab enda ümber palju vaba ruumi, seda peab saama eemalt vaadelda. Praegu on ainuke võimalus mälestusmärgi veidi kaugemalt silmitsemiseks läheneda Estonia nurga juurest tulevat teed pidi, aga skulptuurigrupp on pööratud sinna seljaga nii, et vaade avaneb esmajoones lapse paljale pepule. Pimedas on skulptuur siivsalt valgustatud vaid eestpoolt: peamiselt on illumineeritud skulptuuri alus ja alumine osa, pead aga jäetud varju.

Monument on võimas taies, teist sellist pronksskulptuuri vaevalt et lähiaegadel tehakse. Ma ei saa aru, miks peaks tänapäeva tolerantses maailmas vaenama mälestusmärki saja aasta taguste sündmuste ohvritele ja selle teisaldama. Aga mälestusmärk on nüüd puude vahel peidus ja pargiväljak tühi. Võib-olla täitub see inimestest siis, kui pargikohvik valmis saab. Ajutisel ehituspiirdel näeb pargikohviku visualiseering igatahes vinge välja. Ilmselt hakkab see ehitis toimima peamise pargiskulptuurina, sest kaks olemasolevat skulptuuri on jäetud tähelepanuta. Pelgan natuke, et ehitisele kavandatud rõhutatult lai skulpturaalne karniis varjab hiigelsombreerona vaate Estoniale.

Kahjuks on pargiruumi puhul eiratud elementaarseid välisruumi kujundamise põhimõtteid sel määral, et tulemuse võib küündimatuks lugeda. Ma ei süüdista siinkohal autoreid, kel napib pargikujundamise kogemusi ja kes andsid kindlasti endast parima. Tegu on ju maastikuarhitektuuri konkursi võidutöö elluviimisega. Jääb arusaamatuks, miks ei näinud žürii töö puudusi. Kas neil, kes hääletasid võidutöö poolt, napib samuti kogemusi, et näha 3D-vaadetel kujutatud ilusate inimeste selja taha?

Uuendatud pargi juures on sümpaatne, et seal kasvanud puude säilitamisega on kõvasti vaeva nähtud – suured puud pehmendavad suuresti pargi rahutut ilmet. Talveks roheline lehemass kahjuks kaob ja pargi peamiseks kujunduselemendiks saavad silmatorkavad valged pingid. Neid on ülimalt palju, kõikjal, kuhu silm eksib, on pingid. Kõik teeääred on pingiridu täis. Pargi alustaimestik on pinkide faalanksiga kotti mängitud ning pingid keeratud seljatoega lillede poole. Iseenesest, pingi disainil pole vigagi – ikkagi pink, mitte odav puitplatvorm, mis on viimase aja Eesti maastikuarhitektuuri projektides n-ö kohustuslikuks saanud. Aga mis liig, see liig. Pinkide korratud read risustavad pargivaateid ega lase pargil tervikuna mõjuda. Oleksin justkui kolikambris! Tundub peaaegu, nagu oleks tegu arhitektide kättemaksuga haljastajatele. Peavoolu arhitektid on tihtilugu hädas fassaade varjava haljastusega ning nüüd lõpuks avanes neile sobiv võimalus varjata pinkidest müüriga vaade põnevale pinnakattetaimede vaibale puude all. Paljudes kohtades pargis ei olegi võimalik madalaid taimi silmitseda, ilma et peaks üle pinkide kiikama – ja pinnakattetaimede istutust silmitseda tasub.

Vist esmakordselt Eestis on kasutatud nn dünaamilise istutuse meetodit, kus istutusskeem on koostatud teadlikult (või kogemata?) nii, et eri liiki ja sorti taimed hakkavad kasvades üksteisest läbi levima ning moodustavad tiheda pinnakatte. Tammsaare parki istutatud taimesortide ja liikide arv on Eesti liigivaeste uushaljastusobjektide taustal muljetavaldav. Taimevalik ei kattu koduaias kasvatatavate ilutaimedega ning paistab silma pigem lehemustri faktuuri kui efektse õitsemisega. Istutuse kavandajale on Tammsaare park olnud tõsine väljakutse, sest napp valgus ja keerulised kasvutingimused põliste puude all nõuavad haljastajalt kogemust ja õigete taimede valimiseks põhjalikku taimetundmist.

Maastikuarhitektuuri erialakeeles on tabavad väljendid softscape (tähistab haljaspinda) ning hardscape (kõva, elutu pind). Tammsaare pargis on eredalt näha, et need kaks ei suhestu omavahel. Eestis on viimastel aastakümnetel domineerinud hardscape, mis on vastuolus kestliku arengu põhimõtetega. See, et ka taimedega saab luua mõjuva kujunduse, on peaaegu unustatud. Tammsaare park on selles mõttes edasiminek, et atraktiivset on siin välja pakutud nii hard– kui ka softscape’i poolel. Need püüavad aga paraku üksteist üle trumbata. Domineerivad siiski pigem kivised, elutud pinnad, üldmulje järgi on park aga kui tasakaalutu ja rahutu võitlustander. Kuna pargi sillutamine on praegu osaliselt veel lõpule viimata, siis kasvab kõvakattega pindade osakaal veelgi, eriti Viru keskuse servas murualade kaotamisega. Selles võitluses ei saa päriselt välistada ka positiivset pööret, sest ajapikku võib haljastus hea hoolduse jm tegurite toimel mõjuvamaks kujuneda ja luua rahulikke rohelisi taustseinu. Seda näitab aeg, kui nii liigirikaste istutusalade hooldamisega jänni ei jääda. Dünaamiline istutus, kui lasta sel umbrohtuda, võib omandada jäätmaa ilme ning see ei sobiks linna keskparki. Mingil juhul ei tohi parki lasta umbrohtuda, sest umbrohtumise lahendab trimmerdaja.

Aga Tammsaare, kus on siis tema? Tulin läbi pargi ja ei pannud tähelegi! Seal ta siiski on, omal endisel kohal, pokemoni telje äärealal, musta kujuna puuokste varjus. Ka pimeduses pole peetud vajalikuks kirjanikule valgust heita.

Aegade jooksul on iga parki lisatud skulptuur eelmise(d) üle mänginud ning pargi tähendust muutnud. Tundub, et ükskõik kust pargi otsast ka ei vaataks, eksponeeritakse pargiuuendusega vaid üht dominantset objekti, skulpturaalse karniisiga pargikohvikut. See väiksesse parki kavandatud hoone on lihtsalt nii võimas ja suur! Ootan põnevusega Tammsaare pargi muutumist kohvikupargiks.