Ühe maketinäituse lugu 

Maris Kerge

Näitus tutvustab arhitektitöö tagamaid Näitus „Viini Eksiilid. Helisev arhitektuur” kinos Helios 10. IX – 18.IX.        „Kujutle, et sul on aed ja seal muru, mida igal pühapäeval niidad. Sa saad kindlapeale perfektse muru. Aga ometi ei tea sa mitte midagi hekipügamisest või puu mahavõtmisest, sest su aias lihtsalt ei ole hekki ega puid ...” See arhitektuuritudeng Johan Tali kesksuvine vastus küsimusele,  kas ta plaanib pärast kooli lõpetamist Austriast Eestisse naasta, pani mõtlema. Ja samavõrra see ka inspireeris ning transformeerus justkui iseenesestmõistetavalt näituseideeks. Tundus, et selle hetke võiks kinni püüda. Hetke, mil Viini rakenduskunsti ülikooli arhitektuurikooli ümber tegutseb korraga nii suur hulk noori eestlasi. Osa neist on äsja kooli lõpetanud, osa alles tudeerimas. Seal olles paistis, et dialoog kuluks ära, või vähemasti uued ideed, mille üle  mõelda. Sean nn Viini arhitektid tinglikuks rühmituseks ning kasutan nende loodud makette vaatlusmeetodina ning idee realiseerub suve lõpuks kino Helios ruumides näitusena. Kes soovib, võib dialoogi astuda. Kes mitte, võib pealtvaatajaks jääda. Näitusel osalevad arhitektid Alvin Järving, Larissa Kondina, Joanna-M aria Helinurm, Johan Tali, Kadri Kerge, Kadri Tamre, Siim Tuksam ja Sille Pihlak.   

    

Arhitektuurilugu tunneb palju rühmitusi. Isepäisusele vaatamata on loojatel kombeks end aeg-ajalt ühise nime alla seada. Vahel selleks, et kattuvad mõtted maailmale koos kuuldavaks teha või nähtavaks vormida, mõne grupi loob aga ühine aeg, milles elatakse. Viini Eksiilide tekkimisele pani aluse ühine ruum – Viini linn, rakenduskunsti ülikool.* Rühmitusel Viini Eksiilid puudub sisemine hierarhia, vastupidi – eesmärk on joonistada  välja igaühe eripära. Nad ei manifesteeri. Küll aga räägib kaheksa autori loodud maketirida kesk hüljatud kino vaatajale ühe ilusa jutu, mille sees on veel mitu lugu.   

Alvin Järving: Viini põhjal võib öelda, et koostöö kergitab kehvemate taset ja sunnib paremaid omavahel konkureerima. Kunstiakadeemia individualismi soosiv süsteem pigem langetab talentide taset, see on sama kui jooksed üksinda 100 meetrit ja hiljem võrdled kaaslastega aegu. Tippaeg saab sündida ainult siis, kui ka kõrvalradadel on väga kõvad jooksjad.  Larissa Kondina: Üksinda tegemist peab vältima nii õppeprotsessis kui ka oma arhitektikarjääris. Selleks, et tänases arhitektuurimaailmas silma paista, peab kuuluma mõnda koolkonda või gruppi. Esiteks sellepärast, et iga arhitekt või kunstnik vajab konteksti, mille taustal tema looming muutub arusaadavaks. Me teame Viini arhitektuuri, mis on ekspressiivne ja avangardne, Hollandi arhitektuuri, mis on praktiline ja kontseptuaalne, on olemas ka Los Angelese arhitektid, 

Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli lõpetanud jne. Neil on oma identiteet ja spetsiifika, seda üksik arhitekt ei suuda luua. Teiseks – arhitektuur on muutunud kompleksseks. See on meeskonnatöö, nii kontseptsioonide arendamisel kui ka nende teostamisel, hea kvaliteediga jooniseid ja makette on võimatu teha üksi. Kui sa jagad oma oskusi ja mõtteid teiste tudengite või arhitektidega, siis seeläbi kasvab terve koolkonna tase. Arhitekt ei ole enam tugev nõrkade seas, vaid  tugev tugevate seas.       

Näitus teeb arhitektid nähtavaks       

Majade taga on inimesed, loojad. Soojade seinte vahel ja turvalise katuse all ununeb tihti ära, et selle mugavuse taga on kellegi vaev.  Kellegi väga konkreetse inimese mõtted ja hakkama pandud aeg. Näitus teeb arhitektid nähtavaks.       

Alvin Järving: Järjest vähem on olemas üldisi tõdesid, kuidas arhitektuuri teha. On erinevad võimalused, erinevad nišid. Kogu eriala muutub järjest ratsionaalsemaks, projektijuhtidest ja arendajatest enam sõltuvaks. Arhitektuur  kärbitakse sellises maailmas vaid üsna piiratud fassaaditegemise kunstiks. Kõigile kättesaadav arhitektuur labastub, odavneb, suukorvistub. Samas suureneb vajadus nn ikoonide ja staarobjektide järele. Viinis on oma suund ära valitud: seal ollakse autorikesksed ja spetsialiseerutakse sellele osale arhitektuurist, mis soosib endiselt loomingut. Koolkonda iseloomustab see, et ta on spetsialiseerunud mingile kindlale nišile. Niši sees kehtivad omad reeglid, kogemusi vahetatakse  koolkonna siseselt.     

  Johan Tali: Iga projekti tegemine tähendab kohanemist määratud oludega. Samas pean ma tähtsaks ka sihikindlust ja endaksjäämist, oma ideede eest peab seisma ja peab olema ka osav läbirääkija.       

Arhitektuuri peab kogema isiklikult. Üks väheseid võimalusi arhitektil teha nn peaproov,  selleks et veenduda hoone sobivuses päris maailma, on luua makett. Väljapanekul eksponeeritakse digitaalsete algoritmide ja 3D- mudelite füüsilisi tõlgendusi. Näitus tutvustab arhitektitöö tagamaid.       

Larissa Kondina: Viinis tehakse kõike hea meelega, hea meelega aidatakse ka nõrku. Muidugi ei ole see puhas altruism, vaid ka oma autoriteedi  tõstmine. Ja muidugi on lootus, et vajadusel aidatakse sind samuti. Aga ikkagi – midagi on selles, kui oled paar ööd magamata olnud ja jätad veel ühe öö magamata, et valmis saada diplomandi joonised, veel. See on mingi teadvusseisund, ühtekuulumistunne, teadmine, et koos tehes tulevad head projektid ja et lõpuks võidavad sellest kõik.   

Kadri Kerge: Minu lemmik on alati algus – rohkete ideede genereerimine. Ma töötan tavaliselt füüsilise maketiga ja tihti ka 3D-mudeliga. Konkreetne arhitektuurne idee ja abstraktsed maketid on parim osa arhitekti tööst. Samas on kõige olulisem algidee järjepidev arendamine ja sellega lõpuni minek. See tõestab arhitekti professionaalsust. Johan Tali: Kas meid on 3D-printerite, freeside ja laserlõikurite igapäevase olemasoluga ära hellitatud? Tihtipeale valmib projektist ainult  n-ö presentatsioonimakett, mille kõik osised ja väljanägemine on juba enne arvutiekraanil ära otsustatud. Maketi kasutamine töövahendina muudab aga töö tulemust ning selle tegemine enne projekti valmimist aitab tajuda ruumi tunduvalt teistmoodi, avastada midagi, mida enne ei märganud.   

Kadri Tamre: Mulle meeldib teha makette pooleldi intuitiivselt, teadmata täpselt, kuidas lõpptulemus hakkab välja nägema, otsida materjalide loomulikke omadusi ja olemust. Teha asju, mis pole ideaalsed, kus on näha väikesed vead ja juhuslikud liigutused, mis loovad ideid edasiarenduseks. Selle, mis arvutiekraanil näha, perfektne presentatsioon on igav, see ei anna uut impulssi. Makette võiks palju rohkem teha, kuid peamiselt  aja tõttu jääb see töö unarusse. Vaid vähesed bürood lähevad seda rada, et teevad ise maketi. 

Näitus teeb uue arhitektuuri nähtavaks 

Arhitektuur ei lõppenud Le Corbusier’ga. On Alver, Kosmos, Salto ja veel mõned, kes seda Tallinnas liikujale meelde tuletavad. Viini Eksiilidel on avaldada veel värskemaid mõtteid. Näitus teeb uue arhitektuuri nähtavaks. 

Larissa Kondina: Minu idee Viini kooli minna tekkis, kui avastasin internetist oma tulevase stuudio juhataja Greg Lynni loomingu. Mind köitis biomorfoloogiline disain, mis tundus väga uuenduslik. Kui sain teada, et tal on Viinis oma stuudio, võtsin eesmärgiks pääseda sinna õppima. 

Sille Pihlak: Minu peaeesmärk ei ole vormi painutamine funktsiooni ümber. Pole mõtet modernismi haua peal tantsida, tehes ise modernismi. Funktsioon on midagi enamat. Otsin ruumis sensatsiooni. 

Algselt ujusin peamiselt uues programmide meres, nüüdseks olen pea sealt välja tõstnud ning püüan mõista loodut, mitte loomist. Füüsilise maketi ülesehitamine või jooniste tegemine on esimene lähenemine reaalsusele. Iga kord on maketi või joonise valmimise hetk ergastav ja lubab mõista, mida olen seekord korda saatnud.         

Alvin Järving: Oma asja ajamine on üldiselt kõige raskem tee. Võistlustest osavõtmine on alati olnud selle üks peamine väljund. Kuid ka see on nüüd muutumas. Endiselt. on võimalik võita, aga võistluste süsteem pole enam see, mis ta oli kunagi. Konkurents on liiga tihe ja võistlusi korraldatakse enamasti vajadusest teha lihtsalt riigihanke kaalutlusotsuseid ehk enamasti otsitakse mõõdukalt kontekstitundlikku ja lihtsalt realiseeritavat arhitektuuri. Sellisel platvormil on raske uusi ruumilisi ideid tutvustada.         

Kadri Kerge: Eesti reklaamib ennast küll IT-riigina, aga arhitektuuris ei kajastu see kuskil. Viinis avaldub see nii programmide valdamises kui ehitustehnoloogias.       

Sille Pihlak: Los Angeleses õppides (Viinist vahetusõpilasena – toim) avanes mulle ennenägematu infotehniline maailm, mille kaasnähtusteks olid vormikeele uudsus ning ruumiprogrammi hülgamine. Need olid ühed peateemad, mida uurisime. Tugev teooriapõhine õpe andis uue vaatenurga  kogu arhitektuuri diskursusele.     

Kadri Tamre: Reeglite järgimine ei tähenda tingimata, et kõik on hästi. Minu arvates on koledates ja ebaharilikes asjades palju rohkem võlu ja karismat, mis muudab ka nendega tegelemise põnevaks.       

Näitus toob mujal olijad siia tagasi       

Meil on terve elektrooniline universum selleks, et kompenseerida füüsilist kohalolu. Aga ometi see justkui ei loe. Päris kohalolu, käegakatsutavus on asendamatud. Näitus toob mujal olijad siia tagasi.       

Larissa Kondina: Eesti arhitektuurimaailmaga püüan kursis olla ajakirjade ja interneti vahendusel. Ise ma Eesti elus praegu aktiivne ei ole, distants ei saa tegelikult olla õigustuseks.       

Alvin Järving: Mina olen Eestist vahetusõpingutel, ma ei ela kusagil mujal. Minu välismaalkäimised kestavad alati ühe aasta. Selle aja jooksul on võimalik leida uusi vaatenurki. Aga samas on  üks aasta liiga lühike aeg, et tunda end seotuna mingi kohaga. Ja ma arvan, et sisserännanu ei saagi väga edukas olla. Globaalne inimene muutub kodutuks. Selge on aga see, et mõistlik on Eestist mingi aja tagant eemal olla. Mina olen endale välja mõelnud isegi ajalise intervalli – iga kolme aasta järel tuleks üks aasta veeta välismaal. Vahet pole, kas õppida või töötada. Muidu lihtsalt mandub ära. Pärast äraolekut on jälle kõvasti energiat, et vajadusel ka veidi aega peaga vastu  seina joosta.   

Kadri Kerge: Tavaliselt on nii, et eestlastele on Eesti hüppelaud, ükskõik, mis valdkonnas siis tunnustust püütakse. Esiteks on eneseteostus kodumaal ja seejärel suundutakse välismaale. Minu eesmärk on vastupidine: alustada väljas ja liikuda sisse, teostan ennast kõigepealt välismaal  ja lõpuks jõuan Eestisse tagasi.   

Sille Pihlak: Eesti on mul alati olnud erilise tähelepanu all. See on globaliseerunud maailmas tegutsedes  mu kindel seljatagune. Usun, et Eesti vajab maailmast positiivseid näiteid ja uusi arusaamu arhitektuurist. Oma tähtsaima ülesandena näen sidemete loomist meid ümbritseva arhitektuurimaailma ja koduse Eesti vahel. Osalen ka võimalikult tihti siseriiklikel võistlustel.   

Kadri Tamre: Tegelikult ei plaaninud ma kunagi nii kauaks Viini jääda. Teen väga hea meelega asju Eestis, kuid see pole ainuke võimalus. On hirmus põnev kogeda, kui erinevate mustrite järgi mõtlevad ja töötavad arhitektid näiteks Viinis, Tallinnas või Madridis, rääkimata muudest kohtadest. Ühel hetkel osutub täiesti ebaoluliseks see viis, kuidas asju teha, nii nagu oled õppinud ning harjunud.  Seda eelkõige just kontseptsiooni ja vormikeele loomisel – nagu avastaks iga kord täiesti uut maailma. Kuid kas selline vabadus võib ühel hetkel ka painavaks vaakumiks muutuda …? 

Näitus annab noortele võimaluse sõna  võtta 

Noorust imetletakse, aga samas võetakse noorusaega kui midagi ajutist ja ettevalmistavat. „Tulevane suur sportlane”, „tulevane kuulus muusik”, „tulevane staararhitekt”… Tegelikult  on noored head juba siin ja praegu, olevikus. Näitus annab noortele võimaluse sõna võtta. 

Alvin Järving: Muidugi on Viinis omad staarid ja autoriteedid. Viini koolkonna on loonud Wolf D. Prix, Zaha Hadid ja Greg Lynn. Nemad ja nüüd Prixi asemele asuv Hani Rashid on kõik (Prixi) head sõbrad. Sellised koolkonnad püsivad alguses  mõne särava isiku teotahtel ja tutvustel. Ma ei saa öelda, et see keskkond on väga familiaarne. Õppejõudude omavaheline suhtlemine kindlasti, aga tudengid on alati väga rangelt alumisel pulgal ja vahest liigagi palju õppejõust mõjutatud. Näiteks kõik projektid, mis tulevad Zaha Hadidi stuudiost, on ühesugused, nagu oleks Zaha need ise valmis treinud. See kindlasti on osalt ka tudengite oma süü, et nad oma õppejõude liialt feti eerivad. Koolkond koolitab ideaalseid töötajaid staaride büroode jaoks.       

Alvin Järving: On kolm võimalust, kuidas lootustandev arhitekt saab pärast lõpetamist oma annet vääriliselt rakendada. Esiteks, muutuda akadeemiliseks, näidata end ülikoolis alati parimast küljest, tutvuda ja luua võimalikult palju sidemeid, jahtida stuudio assistendi kohta, liikuda samm-sammult õpetava arhitekti elukutse poole. Teiseks, töötada arhitektina maailmakuulsas büroos. Võtta ette pikk teekond alamatest astmetest kaasosaniku staatuseni. Nii saab osaline olla kõige mõjukamate ja kallimate nn ikoonehitiste  kavandamise juures. Kolmandaks, väikses ühiskonnas, kus edu saavutamine on lihtsam (seetõttu ka globaalses mõttes tähtsusetum), kujundada originaalne vaatepunkt arhitektuurile ja luua seda toetav kohalik seljatagune. Nii on võimalik iseseisvalt osaleda loteriis „what comes next after the next big thing” („mis on järgmine asi pärast järgmist suurt asja”). Eestis on võimalik mängida vaid kolmandat varianti. Õige juhi- ja loomeoskustega arhitekt saaks ja võiks aga kõigile  neile kolmele kaardile korraga panustada.     

Kadri Kerge: Unistuste projekt on selline, millest saavad aru nii arhitektid kui ka mittearhitektid, sest me ei tee ju arhitektuuri arhitektidele. Igas ruumis peab olema energia ja sünergia ning saama mingi täiesti uue ruumikogemuse.  Kadri Tamre: Vahel, nähes realiseerumas hullumeelseid projekte, olen vaimustunud tänase reaalse maailma võimalustest. Need on innovatiivsemad, kui kunagi oskasin ette kujutada. Mõnes aspektis teeb reaalsus kindlasti omad korrektuurid, kuid pigem ootavad põnevad ideed ja võimalused pärast kooli alles ees.     

Sille Pihlak: Seniste õpingute lahedaim oli hetk, kui teised hakkasid uskuma, et minu organiseeritud ruum võib toimida, kui suutsin neid inspireerida. Elavaimalt on meeles, kui presenteerisin Taipei popmuusika keskuse vertikaalset kontserdisaali ja Wolf Prix mu peatas – pole vaja edasi rääkida, sest ta juba kujutab ette, kuidas Jimi Hendrix seal laval lamab ja oma kitarri tinistab. Arhitektuurikriitik Jeff Kipnis haaras sellest kinni ja isas omalt poolt teooria ruumi mõjul publiku ja  esineja vahel tekkivast intiimsest kontaktist, mida seni nähtud kontserdisaalid pole suutnud luua.   

Kadri Kerge: Ma ei taha rääkida asjadest, vaid  tahan neid teha. Olen praktiseeriv arhitekt. Kõike, mida teen, tahan teha nii hästi kui võimalik. Enne suur töö ja siis tulemused ning tunnustus. Lennart Meri on öelnud:„Meie rahva õnn on see, et meil ei ole maavarasid. Meie ainuke maavara on mõtlemine.”   

* Viini Rakenduskunsti Ülikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien) alla kuulub muu hulgas ka arhitektuuriinstituut. Osakond jaguneb kolmeks: Zaha Hadidi stuudio, Greg Lynni stuudio ning Wolf D. Prixi stuudio, mis tänavu sügisel kehastub ümber Hani Rashidi stuudioks. Lisaks avatakse igal aastal muutuva liidriga külalisstuudio. Maailmakuulsate arhitektide juhitud meistriklassides õpetatakse tudengitele laiapõhjalist mõtlemist. Stuudiod töötavad käsikäes erialateoreetikute  ja tehnoloogiaspetsialistidega.