Ühine ruum

Tänava teema on tänavanäitusel avatud rohkem kui paarikümnel viisil, kusjuures ükski lähenemine ei ole vähem tähtis kui teine – ja nii on seda ka kuraatoritel õnnestunud näidata.

KADRI KLEMENTI

Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Tänav I“ Fotografiskas kuni 16. I 2022. Kuraatorid Raul Kalvo ja Tõnis Savi.

Mõelda vaid, kui kodudeski oleks üks selline tuba, mida vältida ei saa, isegi kui tahta, ja kogu ruumist moodustaks see veerandi või kolmandiku. Ilmselge, et tegu on ühe tähtsa toaga. Ja on väga oluline, et seal kõik toimiks: takistusi, seisakuid, umbeminemisi ei salli oma igapäevas keegi. Asjad peaksid olema enam-vähem mõõdu järgi tehtud ning miski ei tohiks olla liiga kõrgel või kaugel, või vastupidi, liiga madalal või lähedal. Mitme inimesega majapidamises on oluline, et kõigil oleksid ruumi kasutamisel võrdsed võimalused, vastasel juhul põhjustab olukord stressi ja suurendab konfliktide või õnnetuste tõenäosust. Selles toas võidakse ka lõõgastuda, veeta seal aega vaadeldes või vaadates, mõelda või uitmõtteid mõlgutada, tervist turgutada või kiirustamata asju ajada, kui selleks on loodud sobivad tingimused. See on kõigi meelte tuba, kuid rohkem vist kui teistes ruumides on siin väga tähtis, et helid ei häiriks, ja muidugi, et ei haiseks.

Tegelikult ongi selline tuba olemas, sest linn on meie kõigi kodu ja peaaegu iga välisukse taga on ka eelkirjeldatud ruum – tänav. See on meil kõigil nina ja jalge all, kuid praegu on Tallinnas vaadata ka arhitektide Raul Kalvo ja Tõnis Savi kureeritud näitus „Tänav I“.

Geniaalne näitusekontseptsioon

Mida siis tänavateemalisel näitusel näha saab? Inimesi, ja ainult inimesi! See on tänavanäituse puhul geniaalne kontseptsioon, selge seisukoht: tänavad – need oleme meie! Inimesed on kõigest segavast hoolikalt välja puhastatud, eksponeeritud ruumiväliselt, ainult oma (üle)inimlikkuses, mustal (näituseruumi) või valgel (videokaadri) taustal. Kõik nad kirjeldavad tänavat või mõnd sellega seonduvat nähtust just niimoodi, nagu nemad seda teavad või näevad, rahulikult, detailselt, veenvalt. Kakofoonilise koori asemel astuvad nad näitusekülastaja ette küll ükshaaval, kuid kuraatorite tahtel mitmekordselt võimendatult: sama intervjuuklipp jookseb korraga seitsmel ekraanil, mis moodustavad vaataja ümber kõhedust tekitava äraspidise panoptikumi. Ühe esineja vaatepunktist saab võtte „kopeeri-kleebi“ abil arvukalt identseid, monotoonseid, samakõlalisi seisukohti, näitusekülastaja on aga ikka esindatud paratamatult vaid oma ainukordsuses. Seitse häält ühe vastu mõjub jõuvõttena, isegi kui mitmete intervjueeritavatega sõna-sõnalt nõus olla.

Küllap ei lase ostukeskuste elektroonikapoodide teleriseinte ees karastunud tarbija end sellest kärbsesilma kaleidoskoopilisest vaatest häirida ega sel end sisust kõrvale kallutada. Mõneminutised kümblused ekspertide maailmades, mis paistavad tõesti mõnikord üksteisest kosmilisel kaugusel paiknevat, on värskendavad, köitvad, infoküllased. Sellest küljest on tänavanäitus eeskujulik kaasamisprojekt: sõna on antud lausa 23-le oma ala asjatundjale. Seegi on muljetavaldav seisukohavõtt: tänava teema on avatud rohkem kui paarikümnel viisil, kusjuures ükski lähenemine ei ole vähem tähtis kui teine – ja nii on seda ka kuraatoritel õnnestunud näidata.

Ligipääsetavuse kivi kuraatorite kapsaaias

Piinlikumat sorti kivi arhitektidest kuraatorite kapsaaeda on paradoksaalsel kombel selle hiidmõõtmetega rändrahnu lähisugulane, mis istub pealinna valitsuse peenramaalgi juba aastaid või pigem aastakümneid. Kohalike valimiste eel võimendunud etteheited diskrimineeriva, liiklejaid ebavõrdselt kohtleva tänavaruumi teemal on kohased ka kõnealuse näituse puhul. Ligi kahetunnise (!) inter­vjuu-kollektsiooniga tutvumine nõuab tippsportlase vormi nii kehalt kui ka vaimult. Kuhugi istuda ega isegi nõjatuda näitusesaalis ei saa. See on väljakutse ka noortele ja tervetele (mida vastata küsimusele „miks ma seda kõike diivani peal arvutist või telefonist vaadata ei võiks?“), rääkimata eakatest, liigeseprobleemiga kimpus inimestest, rasedatest ja mitmetest teistest. Võib-olla on seegi üks näitust tutvustavas tekstis viidatud „vimkaga“ lahendustest, mis toob „muige suule nii mõnelegi külastajale“?

Võib ju ollagi, ilma irooniata, see jääb iga külastaja enda otsustada. Minu meelest on selliste vimkadega tänavaid küll liiga palju, et mina sellesse muigega suhtuda jaksaksin. Samuti pole ma ligilähedaltki objektiivne külastaja, sest kuulun ka ise ühte ebavõrdselt koheldavasse inimrühma ja pean tunnistama, et vaatasingi videomaterjali tervikuna läbi alles kodus diivanil. Pealegi julgen oma huvi tänavateema vastu pidada keskmisest suuremaks. Arvan siiski, et kui juba ette võtta niivõrd tähtis, niivõrd keeruline, niivõrd paljusid puudutav teema nagu tänav, mis on „nii maailmas kui ka Eestis kuumem kui laava“, nagu kuraatoritekstiski kirjas, ja kui anda enneolematus tervikus hääl kõigile ekspertidele, keda on avalikkuses seni kuuldud nii ajas kui  ka ruumis vaid üksteisest eraldi, siis tuleks sellesse suhtuda ju samamoodi nagu tänavatessegi. Tulemus peaks olema võimalikult paljudele ligipääsetav ja nauditav, et sõnum jõuaks nii kaheksa- kui ka 80aastaseni. Seda eesmärki täidavad mõningal määral intervjuudest välja lõigatud ja näituseruumis plakatitele paigutatud tsitaadid, mis annavad oma esinduslikkuses ja kokkuvõtlikkuses põhjust kiita kuraatorite toimetajatööd. Ometi trügib pärast näituselkäiku kuklast esile sõna „andmeladu“. (Kuigi, kas see peaks mind häirima, on ju näitus pealkirjastatud nagu mitmes köites välja antav infotihe entsüklopeedia – „Tänav I“?).

Tänav ei saagi kunagi valmis

Aga eks ole tänav (planeeringulise protsessina) ju mingis mõttes samamoodi tohutu andmebaas ja selles häda ongi. Igaüks tuleb piltlikult oma kalluriga ja puistab oma kastitäie teistega kõrvuti, kokku ja segamini, sest ei ole suurt plaani või pilti, kuidas need omavahel kokku sobitada. Ehk kõneleb sellest ka liivakastina esitletud tänavaruumi installatsioon: igaüks võiks seal justkui oma äranägemise järgi sonkida, riisuda, siluda, kaevata, kuhjata, vormida jne. Või viitab see hoopis lootuskiirena IT-terminile sandbox’ile, liivakastile, kus testitakse turvaliselt arendamisel tarkvara? Kui see üle kanda linnale, siis ehk disainivaldkonnast tuttava prototüüpimisena ehk uue lahenduse päriselt järeleproovimisena enne selle valmistegemist või tootmist? Mõelda vaid, kui tänavatelgi oleks oma ilme ja lugu ja meeleolu, mis on valdkondadevahelises koostöös loodud just kohapealseid olusid arvestades, ideid järele proovides ja neile kinnitust saades või neid täiustades! Mis oleks, kui tänavadki oleksid midagi muud kui näituse osana õues eksponeeritud installatsioon? Viimane on irooniline (kahjuks tõsielul põhinev) väljapanek meie tänavate koostisosadest. Kaunilt, nauditavalt korrastatud, raamitud, esitletud, aga lõpuks ikkagi junnid purgis, standardmaterjal, mida kohtab kõikjal Nõmmest Lasnamäeni ja Koplist Peetrini ning kaugemalegi veel. Etteheide ei puuduta loomulikult mitte tüüpiliseks saanud mateeriat, vaid tüüpotsuseid, mille alusel nendega avalikku ruumi üheülbastatakse.

Miks siis ikkagi minna tänavaid vaatama näitusele, kus neid üleüldse polegi, kui võib ka lihtsalt uksest välja õue minna? Kas pole ehk teekond näitusele ja tagasi koju osa näitusest? Kahtlemata on, ja võib igati mõistlikuks pidada otsust tuttavat ruumi näitusel mitte dubleerida.

Kuigi intervjueeritavadki kirjeldavad tänavat pigem kui valmis kohta, siis tänav ei saagi kunagi valmis ja lõplik olla – liikumine ehk muutumine on tänava olemuslik osa. Tänavate kujundamine nii, et tegu oleks pigem elutoa kui hiidpeldikuga, on läbimõtlemist ja -rääkimist vajav keeruline ja põnev protsess. Jääb vaid loota, et järgmises köites saavad need targad „rääkivad pead“ kokku suure laua taga, mitte üksteisest eraldatud ekraanidel, ja mitte abstraktset tänavat lahates, vaid näiteks Liivalaia, Suur-Ameerika või Koidu tänava arutamiseks ja kavandamiseks. Kõigi linlaste vajadused, soovid ja ettepanekud olgu ka laual ning meil, linlastel, tasub igatahes alustada tänavanäitusega tutvumisest, et samuti üheks rääkivaks peaks saada. Igaühel on õigus oma kodukoha avaliku ruumi kujundamises kaasa rääkida, nagu on kirjas ka planeerimisseaduses.