Ukraina ülesehitamisest ehk Kaotatud kodude asemele tulevad uued

Eesti võtab vanemad kaotanud ukraina lastele turvalise kodu loomiseks sel aastal ette peremajade rajamise.

JOHANNA JÕEKALDA

Ukraina peremajade tüüpprojekti arhitektuurivõistlus

I preemia – „Hata“, Dagopen (autorid Oleksi Volodõmõrovõtš Pahomov, Jaan Kuusemets, Anna Solts ja Oksana Buzjak)

II preemia – „Ruut“, Molumba (autorid Karli Luik, Johan Tali, Oksana Šapovska, Marõna Harlampova ja Harri Kaplan)

III preemia – „Krestiki Noliki“, Kuu arhitektid (autorid Joel Kopli ja Anastassija Klimentjeva)

Ergutuspreemia – „Segasumm“, Koko arhitektid ja Drozdov ta partnerõ (autorid Lembit-Kaur Stöör, Vincent Marquardt, Mathilda Viigimäe, Mark Joonas Artma, Liisi Murula-Kerstna, Raivo Kotov, Oleg Drozdov, Serhi Kostjanõi, Solovjova Hanna, Alissa Aleksandrova, Rudnjev Kostjantõi)

Ära märgitud tööd – „Kalõna_8“, Eek & Mutso; „Kalõna_16“, AB Standup; „Huba“, Sirkel ja Mall

Žürii: Tarmo Needo, Eva-Maria Liimets ja Anna Silem (ESTDEV*), Johanna Jõekalda (kultuuriministeerium), Pelle-Sten Viiburg ja Siiri Vallner (Eesti arhitektide liit), Olena Oliinõk (Ukraina arhitektide liit). Žürii tööd toetasid eksperdid Tallinna Lastekodust, Eesti Puitmajaliidust ja Žõtomõri linnast.

Korraldasid kultuuriministeerium, Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (ESTDEV) ja Eesti arhitektide liit (EAL). Arhitektuurivõistlus on osa suuremast kultuuriministeeriumi ja ESTDEVi vahelisest koostööst, mille eesmärk on tagada Ukraina ülesehitamisel Davosi kvaliteetse ruumikultuuri põhimõtete järgimine.

*ESTDEV ehk Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus on välisministeeriumi rakendusüksus, mis viib ellu Ukraina ülesehitustöid. 2023. aastal on välisministeerium eraldanud selleks kaheksa miljonit eurot.

Ajal, mil Ukraina on võidule üha lähemal – okupeeritud alasid vabastatakse ning inimesed pääsevad tagasi koju –, tuleb iga päevaga juurde ka neid, kes jäävad oma kodust ja lähedastest ilma ning kelle elu muutub sellega pöördumatult. Aitamaks Ukrainat vanemateta jäänud lastele turvalise kodu pakkumisel, otsustas Eesti võtta sel aastal ülesehitustööde raames¹ ette peremajade rajamise.

Kevadsuvel toimus arhitektuurivõistlus Ukrainasse ehitatavate peremajade tüüpprojekti leidmiseks.² Arhitektuurivõistlus oli märgiline esmalt selle poolest, et tõstis ülesehitustöid puudutava arutelu keskmesse loodava elukeskkonna kvaliteedi, mis on jäänud mitmetel ülesehitustööde foorumitel seni varju.³ Lisaks viidi selle arhitektuuri­võistlusega praktikasse⁴ erinevates Ukraina ülesehitamise toetusavaldustes paika pandud põhimõtted.⁵ Järgnevalt avangi lähemalt ülesehitustööde head tava ja väärtuste kogumit, millest peremajade arhitektuurivõistluse korraldamisel lähtuti. Ühtlasi kirjeldan nende põhimõtete väljendumist konkursil esile tõstetud kavandites.

Elukeskkonna kvaliteedikriteeriumid. Arhitektuurivõistluse ettevalmistamisel võeti lähtekohaks, et Ukraina on Euroopa Liidu kandidaatriik ja Ukraina ülesehitamisel ehitame üles uut Euroopat. Seejuures tuleb lähtuda parimatest Euroopa Liidus tunnustatud praktikatest. Euroopas ei ole ruumiloome liikmesriigiti seadustega ühtselt reguleeritud. Küll on aga olemas ühtne arusaam näiteks ehituse energiatõhususest ja elukeskkonna kvaliteedi põhimõtetest. Kui Eestis tuleb ruumiotsuste tegemisel lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhi­mõtetest, siis sellel arhitektuurivõistlusel rakendati rahvusvaheliselt universaalsemat Da­vosi kvaliteedisüsteemi.⁶ See näeb ette, et lisaks praktilistele väärtustele, nagu otstarbekohasus, kliimasõbralikkus ja majanduslik elujõulisus, peab loodav keskkond olema ka esteetiliselt nauditav, hea kohatunnetusega, kohalikku konteksti arvestav, mitmekesisust soodustav ja loodud kaasavas ruumiloomeprotsessis. Need kriteeriumid toodi lähtekohana välja juba võistlustingimustes ja võeti aluseks ka kavandite hindamisel.

Mida arhitektuurivõistlusel otsiti? Saame olla Ukraina ülesehitamisel kõige kasulikumad, kui pakume seda, milles meil on endal kõige suurem erialane oskusteave. Peremajade arhitektuurivõistluse ettevalmistamisel toetuti Eesti heale kogemusele iganenud ruumiprogrammide nüüdisajastamisel, kaasava keskkonna loomisel ja jätkusuutlikul ehitamisel. Peremaja on kuni kaheksale lapsele ja asendusvanemale mõeldud asenduskodu. Selle puhul on oluline vältida institutsionaalset ilmet ning jälgida, et see sobituks hoonestatud elupiirkonda teiste tavaliste kodude vahele ja pakuks lastele võimalikult loomulikku kasvukeskkonda. Sellise lähenemisega on Eestis asenduskodusid kavandatud üle 15 aasta ja neist leidub häid näiteid üle Eesti.

Riigi tellitavate hoonete puhul on Eestis arhitektuurivõistluste korraldamine üldreegel ja nii peaks see ka olema riigi poolt Ukrainasse rajatavate objektide puhul. Avatud arhitektuurivõistlused on ühtlasi tõhusaim viis vältida korruptsiooni ja leida ruumilisele probleemile parim võimalik arhitektuurilahendus. Erinevalt varem Eestis korraldatud peremajade arhitektuuri­konkurssidest oli sellel võistlusel ka täpsem sõjaoludest tulenev spetsiifika. Otsiti kõrgetasemelise arhitektuuriga puithoonet, mis oleks tehaseliselt toodetav, kohandatav eri tühjadele kruntidele ja vastaks sõjas vanemad kaotanud laste vajadustele. Hoone valikul peeti silmas, et see sobituks kriisi konteksti, aga arvestaks ka pikemat perspektiivi ja Ukraina tulevikku Euroopa Liidus.

Hoonete kavandamisel tuli arvestada ka sellega, et hoone tulevased elanikud peavad toime tulema sõjatraumadega. Osad peremajades elama hakkavad lapsed on saanud sõjategevuse käigus vigastuse või puude ja peavad harjuma elus uuel moel hakkama saama. Arhitektuuri­võistlusele laekus mitmeid tundlikke kavandeid, mis võtsid eesmärgiks traumaga toimetulekut ja taastumist toetava ruumi loomise, mis pakuks toetavat kasvukeskkonda ja annaks tagasi turvatunde. Ergutuspreemiaga otsustas žürii esile tõsta Koko arhitektide ja Drozdov ta partnerõ kavandit „Segasumm“, mis tegeles lastele lapsepõlve tagasi andmise teemaga. Ka äramärgitud kavand „Kalõna“ arhitektuuribüroolt Eek & Mutso tegeles kaitstud keskkonna loomisega ning mõtestas laste vaimse ja füüsilise taastumise ruumilisi vajadusi.

Turvalise kodutunde loomine seisneb enamas kui hoonesse varjendi kavandamises. Mitmed arhitektuurielemendid on saanud sõja kontekstis teise tähenduse. Arhitektid seisid keerulise ülesande ees, kuidas käsitleda arhitektuuri vahenditega sõjakoledusi ja pakkuda samal ajal neist leevendust. Näiteks suured aknapinnad ei mõju sõja olukorras turvaliselt, ent lahenduseks ei ole ka akendeta müüride taha varjumine. Hoone peaks andma elanikele lootust ega tohiks jääda hiljem vabas Ukrainas sõjaaja hirmutavaks mälestusmärgiks. Selliste kohapealset konteksti puudutavate teemade mõtestamiseks kaasati protsessi ka Ukraina osapool.

Eesti ja Ukraina ruumiloomeekspertide kokkutoomine. Võistluse korraldamisse ja žüriitöösse olid kaasatud ruumi­loomeeksperdid Ukrainast ning arhitektuurikonkursil osalemise eelduseks seati, et kavand peab valmima kõrgema kutsekvalifikatsiooniga Eesti ja Ukraina arhitektide ühistööna. Ühest küljest aitab see Ukraina arhitekte erialaselt toetada ja pakkuda neile koostöövõimalusi, teisest küljest aga annab sisendi kohaliku konteksti ja ruumikultuuri paremaks tunnetamiseks. Võidutöö puhul on Ukraina koostööpartneri kaasamine oluline ka ehitusloa saamise ja autorijärelevalve teostamise seisukohalt. Võistlus viidi läbi kakskeelsena – võistlustingimused, hankedokumendid ja infotund tehti kättesaadavaks nii eesti kui ka ukraina keeles, et tagada Ukraina arhitektide suurem huvi ja kaasatus.

Eesti-Ukraina ühistiimide seadmine võistlusel osalemise eeltingimuseks oli korraldajatele teatav risk, sest selline lisategur võinuks paratamatult pärssida osavõttu ja võistluse õnnestumist. Koostööd otsustati aga prioriteedina hoida ja see tasus täielikult ära. Võistlus tõi kokku hulga uusi Eesti ja Ukraina arhitektide kollektiive, kes nägid koostöös pigem võimalust kui piirangut. Oli neid Eesti arhitekte, kel oli büroos juba mõni Ukraina arhitekt tööl, kui ka neid, kes kirjutasid arhitektuuriportaalide kaudu leitud arhitektuuribüroodele, kelle arhitektuurikeel neid kõnetas, ning töötasid kavandite kallal virtuaalselt. Konkursile laekus 17 kavandit, mis oli nii spetsiifilise fookuse ja koostöönõude ja nii lühikese tähtajaga konkursi kohta väga suur hulk. Kavandid olid kõrgetasemelised ja tänu koostöönõudele ka tavalisest mitmekesisemad. Jääb loota, et erialast koostööd jätkavad ka need autorite kollektiivid, kelle ühise loomingu tulemusel kavandatud peremajad seekord ei teostu.

Eesti-Ukraina ühistiimid ning konkursi ettevalmistamisel ja kavandite hindamisel toimunud koostöö Ukraina Arhitektide liiduga ja Žõtomõri kohaliku omavalitsusega teeb sellest suurima Eesti-Ukraina koostööprojekti arhitektuuri valdkonnas.

Ukraina kultuurikontekst ja võidu­tööd. Lähtudes Euroopa parimatest praktikatest, ei tohi unustada Ukraina kultuuriruumi ja sealset konteksti. Sel on sümboolne tähtsus, et Eesti poolt üles ehitatav ruumiline keskkond arvestaks Ukraina kultuurikonteksti ja looks keskkonda ka uut väärtust. Teadlike ruumiotsuste tegemisel saab ka kriisiprojektides kvaliteedipõhimõtteid silmas pidada. Kvaliteetne elukeskkond ei seisne tingimata kallites erilahendustes, vaid pigem kaalutletud ruumiotsustes.

Võidutöö „Hata“ autorid arhi­tektuuri­büroost Dagopen kavandasid selgelt Ukraina kultuuriruumist lähtuva arhitektuuriga hoone: võidutöös on näha mitmeid viiteid Ukraina traditsioonilistele arhitektuurivõtetele. Hoone meenutab vormilt ja plaanilahenduselt traditsioonilist Ukraina elumaja, aga on lahendatud nüüdisaegses võtmes. Hoone puhul on praktiline pool ja loodav lisandväärtus heas tasakaalus. Kavandi puhul on kaetud lai spekter Davosi kvaliteedikriteeriume. Lisaks Ukraina kohaliku konteksti ja identiteediga arvestamisele pakub kavand välja kliimasõbraliku passiivse varjestuse meetodi ja loob lihtsate ja tundlike võtetega ruumi, mis on otstarbekohane, esteetiliselt nauditav, inimesi ühendav, hea kohatunnetusega jne. Kavand on mõjusa ruumiga ja loob helge ning turvalise kodutunde. Lisaks on suur väärtus see, et hoone on elementmajana hästi teostatav, aga ei mõju tüüpilise elementmajana.

Teise ja kolmanda koha kavandid tegelesid õnnestunult sellega, et mõtestada ümber koridoripõhine tüpoloogia ja vältida asutusele omast ülesehitust. Molumba kavandi „Ruut“ puhul väärib esiletõstmist läbi maja kulgev mitmekesine eluruum, mis võimaldab eri vanuse ja huvidega lastel segamatult aega veeta. Hoone on elementmajana hästi teostatav ja sobitub sellisena hästi kriisi olukorda. Puudu jäi aga kohaliku konteksti mõtestamisest.

Ka Kuu arhitektide kavand „Krestiki Noliki“ pakkus eri vanuses lastele eraldumisvõimalust, mille heaks näiteks on elutoast eraldi paiknev raamatukoguala. Hoone on selge ja kompaktse plaanilahendusega, optimaalselt teostatav ning sobitub hästi kriisikonteksti, kuid jätab tagaplaanile Ukraina piirkondlikud eripärad.

Kõik auhinnatud tööd tegelesid eri moel sellega, et hoone ei mõjuks asutuse, vaid koduna. Teise ja kolmanda koha tööde puhul jäi puudu kultuurilisest väärtusest, ergutuspreemia ja esile tõstetud tööde puhul arhitektuursest läbitöötatusest ja veenvusest. Esikohatöö tõusis teiste hulgast esile selle poolest, et lisaks teiste võistlustingimustes toodud kriteeriumide katmisele oli selle kavandi puhul silmapaistvalt läbi tunnetatud Ukraina kultuurikontekst. Davosi kvaliteedisüsteem suunas žüriid sellele võib-olla ka tavapärasest suuremat tähelepanu pöörama, mis on sellise märgilise objekti puhul ka igakülgselt põhjendatud. Sellistest kriteeriumidest lähtumine tuletab meelde, et teemadel, mida on harjutud nimetama lisandväärtusteks, on elukeskkonnas keskne roll. Nagu Ukraina kolleegid on välja toonud, on loodava elukeskkonna kultuurilised kihistused ja sotsiaalne mõõde olulised ka selle poolest, et sõja eest pagenud inimesed sooviksid tagasi koju pöörduda.

 

Mille poolest saame ülesehitustöödel silma paista? Ülesehitustööde aruteludes on leidnud ruumiloome küsimuste asemel seni sagedamini kajastust infrastruktuuri taastamist, ettevõtluskoostööd, investeeringute turvalisust ja kasumlikkust puudutavad teemad. Üha sagedamini räägitakse Ukrainast kui Euroopa suurimast ehitusplatsist. Ehkki turumajanduse oludes arusaadav, tundub arutelu selle üle, kuidas ettevõtted saaksid teenida ülesehitustööde pealt maksimaalselt kasumit, kohatu ja kohati liiga kaugele läinud. Ukraina on Euroopa suurim ehitusplats vaid seetõttu, et inimesed on tapetud ja hooned on saanud raketitabamused. Head-kriisi-ei-saa-raisku-lasta-vaade ei sobitu sellesse.

Peaksime hoidma fookuses, millist ruumilist keskkonda Ukraina vajab ja kuidas seda saavutada. Arutelude keskmes peaks olema see, kuidas saavutada Ukrainas kohapeal maksimaalne mõju ja tulemus, mitte siinsete ettevõtjate suurim kasu. Näiteks peremajade projekti puhul võiks elementide Eestis tootmise ja kohale transportimise asemel edaspidi kaaluda ka nende tootmist Ukraina element- ja moodulmajatehastes, et toetada Ukraina ettevõtlust ja majandust. Selles kontekstis on positiivne, et ESTDEV on võtnud ülesehitustööde suunal ette ka Ukraina ettevõtete koolitamise⁷, mis võimaldab loodetavasti edaspidi ulatuslikumat koostööd teha.

Olukorras, kus meie rahalised vahendid on piiratud, aga oleme ajaliselt teistest ees, on oluline, et meil oleks välja töötatud strateegiliselt parim töövoog ja lahendus. Me ei hakka kunagi silma paistma suurte summadega, aga saame paista silma eeskujuliku tööprotsessiga, mille puhul on meil juba kogemused arhitektuurivõistluse korraldamisest Eestis ehitusplatsi töökorralduseni Ukrainas, ning väärtuste ja kvaliteedi küsimuste esiplaanile seadmisega. Oleme Ukraina ülesehitamisel edukad, kui meil on pakkuda välja parim töövoog ja erialane oskusteave (ning selle võistluse puhul ka tüüpprojekt).⁸ Selleks ajaks, kui teised riigid ülesehitustöödega alustavad, on meil juba olemas toimiv lahendus, mille elluviimist saavad toetada ka need, kes ei soovi lahendust ise nullist välja töötama hakata.

Esimesed kaks peremaja ehitatakse valmis Eesti riigieelarvest eraldatud vahenditega, aga tegu on tüüpprojektiga, mida võiks välisdoonorite toel ehitada kümneid või sadu kordi, seda enam, et vajadus asenduskodude järele ainult kasvab. Silmapaistmiseks on oluline, et meil oleks lisaks parimale lahendusele ka head ja usaldusväärsed partnerid, milleks on peremajade puhul Olena Zelenska Fond Ukrainas.

Kaotatud kodude asemele tulevad uued. Ukraina ülesehitamisel on oluline näidata parimaid praktikaid, nagu kohalike kaasamine, avatud arhitektuurivõistluste korraldamine, Euroopas tunnustatud kvaliteedi ja kestlikkuse põhimõtete järgmine jne. Arhitektuurivõistluse korraldamine andis hea kogemuse, kuidas ülesehitustööde teoreetilist raamistikku praktikasse viia ja tagada, et loodav elukeskkond ja pakutavad lahendused oleksid uuenduslikud ja jätkusuutlikud ning looksid uut väärtust. Selle kogemuse pinnalt saame teha Ukrainas uusi projekte nii meie kui teised. See teave on jagamiseks ja kokku plaanitakse panna ka ülesehitustööde juhendmaterjal, millest saavad lähtuda ka teised riigid oma võistluste korraldamisel ja projektide elluviimisel.

Selliste koostööprojektide kasu­tegurina armastatakse välja tuua Ukraina osapoole võimalust tutvuda Euroopa Liidus kehtivate nõuete ja standarditega, aga siin ei ole tegelikult tegu vaid ühepoolse õppimiskohaga. Kui jätta ka kõrvale ukrainlaste imetlusväärne oskus hoida vaimu üleval ka kõige raskemal ja lootusetumal ajal, väärib välja toomist, et sellised projektid annavad ka Eesti arhitektidele kogemusi julgeolekukriisi ruumiliste väljakutsetega tegelemisel, mida meil loodetavasti endal kunagi praktikas vaja ei lähe.

Ukrainas on üles ehitada palju. Saame kõik anda oma valdkonna ja erialaoskuste pinnalt parima, et Ukrainat toetada – olgu selleks siis Ukraina arhitektide toetamine, oma teadmistega ülesehitustöödesse panustamine või midagi muud. See on selge, et Ukraina võidab. Selliste projektide käivitamisega saab ukrainlaste tahet ja lootust arhitektuuri toel veelgi võimendada. Meil on anda inimestele lootus ja sõnum, et me ei karda neid aidata ka enne, kui sõda lõpeb. Ukrainlased on selles keskkonnas iga päev ja hoiavad sellega Euroopas rahu. Nende lasteaiad, lastekodud, kodud, infrastruktuur, sotsiaalne ja kultuuriline kude vajavad kohest ülesehitamist ja sellesse panustamine on vähim, mida saame teha. See tuletab meelde arhitektuuri laiema mõjujõu.

Iga päev kaotab mõni väike ukrainlane oma ema, isa, kodu. Nende elu muutub päevapealt ja pöördumatult ning miski ei too seda neile tagasi. Peremajade projekti eesmärk on anda aga osadelegi väikestele ukrainlastele tagasi nende lapsepõlv. Sellised projektid saavad anda neile lootuse ja lapsepõlve, mis jääks seonduma turvalise koduõuega ja millest jääksid kõigest hoolimata head mälestused. Hetkel on lootust näha kahe esimese maja valmimist juba uue aasta esimeses pooles.

1 Eesti on otsustanud toetada Ukrainat lisaks relvaabile ka sõjas kannatada saanud struktuuride ülesehitamisel. Eesti oli üks esimesi riike, mis haaras kinni Volodõmõr Zelenski üleskutsest alustada juba sõja ajal ülesehitustöödega ja valida selleks kindel sihtregioon, milleks on Žõtomõri oblast.

2 Arhitektuurivõistlus toimus riigihanke vormis https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/5752680/general-info

3 Näiteks Žõtomõri piirkonna ülesehitusfoorum Kultuurikatlas (detsembris 2022).

4 Baltimaade algatusel formuleeriti näiteks Davosi ühisavalduses Ukraina ülesehitustööde põhimõtted. Peremajade arhitektuurivõistlusel kasutati neid esimest korda praktikas.

5 Kultuuriministrite Davosi ühisavaldus Ukraina ülesehitamiseks (jaanuaris 2023), Lugano konverentsil esitletud Ukraina suurem riiklik ülesehitamise plaan (juulis 2022), Eesti põhimõtted Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni käsitlemisel (oktoobris 2022) jne.

6 Davosi kvaliteedisüsteemi täpsema kirjelduse leiab siit https://davosdeclaration2018.ch/en/dd;nav/index/quality-system

7 Eesti toetab Ukraina ettevõtteid riigi ülesehitus­töödel osalemisel ja koolitab Ukraina spetsialiste koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega https://estdev.ee/ukraina/eesti-toetab-ukraina-ettevotteid-osalemisel-riigi-ulesehitustoodel/

8 Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo rõhutas selle tähtsust Paide arvamusfestivali arutelul „Ukraina ülesehitamine: me ei saa läbi kukkuda“.