Uued majad vanas linnas 2. Mõtteid Tartu vanalinnast

Enamjaolt sobib viimastel aastatel ehitatu vanalinna mustrisse: arhitektuurivõistluse võidutööd üldjuhul rikastavad keskkonda ega rõhu vastandamisele.

EGLE TAMM

Möödunud aasta maikuus andsin Sirbi veergudel* ülevaate viimasel paaril aastal Tartu vanalinna ehitatud uutest majadest. Seekord analüüsin uushoonete püstitamisega seoses detailplaneeringute ja üldplaneeringu (kehtestatud 2017) põhimõtteid ja praktikat.

Vanalinna ja teistesse väljakujunenud, n-ö valmis piirkondadesse uute hoonete kavandamisel tuleb juhinduda projekteerimistingimuste ja detailplaneeringute standardlausest, et uue hoone arhitektuur peab olema nüüdisaegne, kõrgetasemeline ja sobima piirkonda. Nüüdisaegsuse nõue on kõige ühesemalt mõistetav: krundil ei soovita taastada kunagi seal asunud maja koopiat või varasemate aastakümnete ja aastasadade maja teisikut. Teiste interpreteerimisruum on lai, seda on ohjama mõeldud peamiselt hoone mahule, katusekaldele ja viimistlusmaterjalidele esitatud nõuded.

Maht

Vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse arusaamast, et sõjas hävinud maja asemele tuleb uus hoone ehitada hävinud hoone mahus, ei ole kinni peetud detailplaneeringutes ega ehituspraktikas. Tartu vanalinn on majade kõrguse ja mahu osas kaugel ühetaolisusest: ühekorruseline seisab kõrvuti neljakorruselisega, sajaruutmeetrise ehitusaluse pinnaga majake viiesajaruutmeetrise kolossiga. Ühe-kahekorruselisi maju ehitati peamiselt XVIII sajandil ja XIX sajandi I poolel, kui linn polnud pärast Põhjasõja-aegset kodanike Venemaale küüditamist ja majade hävitamist just ligitõmbav. Ühe-kahekorruselised hooned olid alguses enamasti ühepere­elamud, millel ärklikorrusel oli ehk mõni üürituba. Linna jõukuse kasvades kerkisid ka majad kõrgemaks, tavaliselt kolme-neljakorruseliseks. Seetõttu tundub vale eirata täielikult tänapäevaks kujunenud majandusolukorda ja arusaama eramust (aiaga maja) ning oodata, et vanalinna ehitataks eramuid või eramu mahtu hooneid. Vanalinn on tänapäeval büroode, hotellide ja korter­elamute asupaik. Tartu vanalinna hoonete maksimaalne kõrgus on määratud üldplaneeringus kvartali või tänava ajalooliste hoonete kõrgusega: uus hoone ei tohi olla üle ühe korruse kõrgem kui selle ajaloolised naaberhooned ja mitte kõrgem kui neli maapealset korrust.

Möödunud aasta lõpus valminud Rüütli 7 ärihoone (Allianss Arhitektid: Tarmo Teedumäe, Inga Raukas, Kevin Villem, Artur Staškevitš) on ehitatud maksimaalselt kõrge vastas asuva kunagi õllevabrikuks ehitatud praeguse hotelli London kõrgusest lähtuvalt. Arhitektid on suure mahu monotoonsust lõhkunud ja selle vanalinnale kohasemaks muutnud nurgapealse kahekorruselise klaasfassaadiga ja klaasist trepikojamahtudega.

Kutsutud osalejatega arhitektuurivõistluse kolmest tööst oli see ainuke, kus oli kujunduslike vahenditega püütud detailplaneeringuga lubatud ja omanike soovitud suurt mahtu pisendada.

Rüütli 7 ärihoone naabriks on kõrvuti kaks kinnistut (Küütri 7 ja Raekoja plats 16 / Kompanii 2), mille kolme kutsutud osavõtjaga arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal. Võidu pälvinud Arhitektuuriklubi arhitektide Kaido Kepi ja Tõnis Taru töö peamine tugevus seisneb kahe erineva arhitektuurikeelega hoone kavandamises: kaks kinnistut ja kaks hoonet, kuigi ruumiliselt ühendatud. Teiste võistlustööde nõrgaks küljeks on suured ühetaolised seinapinnad, mida on püütud lahendada taanduva või liigenduva trepikojaga, mis aga kosmeetiliste parandustena ei elavda ega liigenda kuigivõrd tänavaseina.

Arhitektuuriklubi võidutöö plussiks on ka uue ja vana vahel sidet loov traditsiooniline räästas ja räästaaluse karniis, mis mõjuks viimaste kümnendite räästata majade kontekstis värskena ka nüüdisaegses ümbruses. Õnnestunud uusi maju vanas ja/või tähendusega keskkonnas ühendabki enamasti ümbruskonna hea tundmine ja selle oskuslik ärakasutamine. Eredaima näitena tõuseb Tartus esile Eesti Rahva Muuseumi peahoone (arhitektid Lina Ghotmeh, Dan Dorell, Tsuyoshi Tane), mille puhul kasutati ära militaarpärandi vormid, ning vanalinnas Lutsu 12 korterelamu (arhitektuuribüroo Eek ja Mutso: Madis Eek, Margit Mutso, Kristel Jaanus), mille tänapäevast vormi seovad ümbruskonna puumajadega laia laudisraketisega valatud monoliitne betoonpind ja akende puidust piirdeliistud.

Viimistlusmaterjalid

Üldplaneering näeb vanalinna muinsuskaitsealal uusehitiste välisviimistluse materjalidena ette krohvi, looduskivi, tellist või betooni, puithoonete piirkonnas puitu. Looduskivi ja betoon ei ole tegelikult Tartu vanalinna ajaloolised viimistlusmaterjalid. Tartus on maakivi krohvimata kujul kasutatud vundamentide ja piirdemüüride ehitamisel. Üksikute majade sokkel on valmistatud tahutud graniitplokkidest. Betoon on olnud kasutusel juba XX sajandi I poolel, kuid peamiselt treppide ehitusmaterjalina. Betoon võimaldab mitmekesist pinnaviimistlust, sh krohviga sarnast pinnastruktuuri, mistõttu on see krohvitud majade vahel üks paremaid tänapäevaseid materjale vanalinnas. Lutsu 12 betoonist puiduimitatsioon näitab, et teatud juhtudel ja kujul sobib see ka puithoonete piirkonda.

Eheda betooni ja tellise asemel on ka vanalinnas koha leidnud nendega sarnase pinnaviimistlusega plaadid. Hästi on õnnestunud vanade punastest tellistest majade vahele ehitatud Jakobi 38­ äripinnaga kortermaja (Proge, Margus Maiste), mille katmisel on kasutatud tellisplaate. Kuna tellisplaatide valikus on ka nurgaga plaadid ja mördiga täidetud vuukide laius vastab tavapärasele tellisfassaadile, siis näeb erinevust tellisest ainult vilunud silm.

Märksa küsitavam on fassaadi katmine looduskivi ja betooni imiteerivate plaatidega. Vanalinna sellekohased näited ehk Ülikooli 14 hotell Lydia ja Rüütli 7 büroohoone on Allianss Arhitektide looming. Hotell oli võistlustöö järgi kavas ehitada valgest betoonist valatud seinapinnaga, kuid projekteerimise käigus asendati betoonpind seda jäljendavate plaatidega. Rüütli 7 oli plaaditud looduskivi viimistlus algusest peale kavas. Ühismeedia kõige leebema hinnangu kohaselt näeb maja välja kui vannituba – õnneks eksklusiivne vannituba! Kuna plaadid on suured, siis on võrdlus pesuruumiga liialdus, kuid mõningast steriilsust õhkub fassaadist küll. Steriilset ilmet pehmendavad aknad ja uksed, mis hõlmavad suure osa lähivaates nähtavast, samuti Rüütli ja Küütri tänava nurga klaasfassaad. Selle eesmärk oli seletuskirja kohaselt anda vanalinna kitsale ristmikule juurde avarust nii, et ühelt tänavalt on võimalik läbi maja näha teist tänavat. Ilus mõte ei ole praktikas teostunud: ühelt tänavalt teise tänava nägemiseks tuleb teadlikult kiigata, niisama ei anna vaade ennast kätte, sest pilk tabab esmalt diagonaalselt üle tänava asuva maja jõulise peegelduse. Siiski on maja klaasist nurk mõjuv ja mitmekesistab suurt seinapinda – justkui omaette väike maja suure sees.

Rüütli 7 erilahendusega metalluks, mille pinnal kordub trepikoja klaaspinna ruudumotiiv, sobib üldplaneeringu põhimõttega, et välisuks peab vanalinnas olema silmapaistev ja väärikas.

Egle Tamm

Rüütli 7 maja nurgapealne kahekorruseline klaasfassaad lõhub suured seinapinnad, mistõttu on mahenenud massiivse mahu mõju ja hoone saanud vanalinnale kohasem.

Egle Tamm

Aknad ja uksed

Üldplaneeringu kohaselt peavad aknad-uksed olema üldjuhul puidust, olgugi et konstruktsioonilt on uus aken ühekordse raamiga ja vana topeltraamiga. Metallraamidega aknad on lubatud ilma jaotuseta vitriinakendel, sest nende puhul on raami osatähtsus väike. Samuti on lubatud seina ja akna ühisfunktsiooni täitvad metallraamides klaasfassaadid.

Kui Tallinna vanalinna märksõna on „keskaeg“, siis Tartu vanalinnas on samas positsioonis „klassitsism“. Klassitsistlike majade uksed on uhked: ei enne ega pärast ole ustele nii palju tähelepanu pööratud, kui seda tehti XIX sajandi I poolel. Enne klassitsismi oli valdav uksetüüp kalasaba- või rombimustriga lauduks ja pärast eri suurusega ristkülikutega tahveldatud uks. Klassitsistliku ukse puhul kasutati küll korduvaid elemente, kuid eri kombinatsioonis. Tartus on vaaside, vanikute, rosettide, rombide jt detailidega klassitsistlikke uksi säilinud kahekümne ringis. Üldplaneeringus peetakse oluliseks, et välisuks säilitaks vanalinnas silmapaistva positsiooni.

Eelnevast lähtuvalt on üldplaneeringu kohaselt tänavapoolse välisukse eelistatud materjal puit. Lubatud on ka metallist või muust materjalist uksed, kuid ainult siis, kui uks on käsitletav selle maja tarvis kujundatud kunstiteosena. Ettekirjutuse eesmärk on vältida vanalinnas metallist kaubanduskeskuste uksi, mille labasust, tõsi küll, on püütud vanalinnas värvivaliku ja/või pinnatöötlusega õilistada. Olenevalt majast ning ukse positsioonist ei pruugigi tulemus olla halb, kuid see ka ei rikasta linnaruumi. Vanalinn väärib enamat.

Esimene üldplaneeringust lähtuv tulemus erilahendusega metalluste näol on näha Rüütli 7. Maja tänavapoolsel küljel on kahte tüüpi uksi. Erilahendusega ukseks saab neist pidada ühte, klaasita tumma metallust, mille pinna sisse on pressitud ruudud. Muster kordab trepikodade klaaspinnale trükitud ruudumotiivi. Teine uksetüüp on küll tavapärane klaasiga metalluks, kuid seda on väärindatud sama ruudumotiiviga. Tulemus on hea, kuid mitte püüdmatus kõrguses, nii et järgmiste vanalinna kavandatavate majade puhul on võimalus see ületada.

Viimastel aastatel ehitatud hooned sobivad kõik rohkemal või vähemal määral vanalinna mustrisse, kuid ei maksa unustada, et enamik neist on välja valitud arhitektuurvõistlusel mitme kandidaadi seast. Kaotajaks jäänute seas on aga palju selliseid, mille projekteerijad pole hoolinud hoone kuulumisest keskkonda, vaid on soovinud naabritele vastanduda. Osa neist projektidest on professionaalsed ja põnevad ning klapiksid hästi mõnda teise kohta, kuid vanalinnas mõjuksid võõrkehana.

* Egle Tamm, Uued majad vanas linnas. Teateid Tartu vanalinnast. – Sirp 11. V 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht