Uusränne ja linnaränduri eluruum

Eluviis muutub ning see peab väljenduma ka ehitatud keskkonnas ja eluruumides.

LIINA SOOSAAR

Linnarändurid on nüüdisaja eluviisi tähistajad, nende pidevat liikumist eeldav töö- ja eluviis vajab teistmoodi elamispinda. Hargmaine ja ajutisusest kantud eluviis ei ole enam uudis, sellele viitab ka hiljuti ilmunud Eesti inimarengu aruanne. Kuid praeguse teema juurde tõi mind isiklik kogemus ja huvi muutunud eluviiside vastu, uudishimu teada saada, kas ja kuidas muutused elukeskkonda mõjutavad.

Tänapäeva nomaadlus on pigem meeleseisund ja eluviis, aga mitte generatsioonil, sool ja/või distsipliinil põhinev geograafiline nähtus.1 Liikuvus võib tähistada nii eluperioodi kui ka eluviisi üldiselt. Sellist nähtust on nimetatud uusrändeks või linnarändeks (ingl new nomad, urban nomad). Inglise keel pakub veel teisigi mõisteid: urban bohemia, digital nomad, young creatives, generation Y. Need kõik viitavad ühele ja samale ilmingule – pidetusele ja kohanemisvõimele – sellele, kelleks me linna­ühiskonnas saanud oleme.

Linnarändurlusest on siinsamas Sirbis mõni aeg tagasi kirjutanud Damiano Cerrone. Ta märgib, et töötava nomaadi puhul ei tähista linnarändur inimest, kel ei ole kodu, vaid seda, kel kontor seljakotis ja riided kohvris: „Ühiskond muutub, töö muutub, suhted muutuvad. Hirm füüsilise ankrukoha kaotamise ees muutub peagi mugavuseks, kui mõistetakse, et stabiilne keskkond on alati kaasas, kodu on igal pool, isegi seal, kus enne oli ebamugav.“2

Linnarändurile sobiv ruum on mitmefunktsiooniline moodulelamu, kus on ühendatud kompaktsed korterid ja avarad ühisruumid.

Liina Soosaar

Juurteta põlvkonna ruum

Uus põlvkond, kes ei ole sügavalt juurdunud, keda ei hoia ühes kohas paigal töö- ega elukoht, vajab muu hulgas uut tüüpi elamuid nende asemel, mida peamiselt nõukogudeaegse elamufondiga Eestis pakutakse. Kinnisvaraturul peab olema rohkem paindlike võimalustega taskukohaseid üürikortereid, mille üürihind konkureerib eluasemelaenu tagasi­maksega ning pakub alternatiivi kodulaenu võtmisele. Laenukoormus kohustab elama majanduslikult stabiilselt, kuid tänapäeva maailma kaootilisuses on püsivust raske tagada.

Juba praegu näeme, kuidas kodust on saanud ka tööruum, ja vastupidi, kohvikust kontor ja kontorist töökoda. Nii nagu muutuvad üksikisiku vajadused, muutuvad ka riigi, linna ja ühiskonna vajadused – need on lahutamatus seoses.

Meie demokraatliku ühiskonna ja kapitalistliku (või neoliberalistliku) majanduse mudel on tinginud kinnisvara omamise skeemi. Seoses siinse teemakäsitlusega on see ehk üks enim kriitikat leidnud vaidluspunkt. 2011. aasta eluruumide loendusest selgub, et ülekaalus on elamispinna omamine: laias laastus on kinnisvaraomanikke 91% ja üürnikke 8%. Ülejäänud 1%-l on omanikega eri laadi kokkulepped, nt elatakse tasu maksmata vms. Need on ametlikud andmed, tegelik kinnisvara omamise ja üürimise suhe on eelduste kohaselt 75% ja 25%, kuid ka selliselt erineb see kõvasti Kesk- ja Põhja-Euroopa näitajatest, kus vastav arv on võrdsem (suhte­arv 50/50 või 60/40). Kindlasti ei tasu arvata, et elamisvõimaluste spektri teine ots ehk kommuunielu on kõige õigem lahendus tänapäevase elamismudeli problemaatikale, aga ometi võiksime olla pisut paindlikumad.

Elu lahutamatu osa on ka töö ning seoses selle muutunud iseloomuga on mõistlik ja ökonoomne kaks asja ühendada. Liikuva tööjõu, loomeinimeste või alustavate ettevõtete ruumipuuduse võiks lahendada ühes hoones asuvate ajutiste elupindadega, mis rahuldavad nii elu- kui ka tööruumide nõudluse. Mitu funktsiooni ühendavad hooned tihendaksid linnaruumi ning elanikud ei peaks pendeldama linnaosade, nt kesklinna ja magalapiirkondade vahel.

Eluviisi muutus peegeldub elamute tüübis ja planeeringus, üha vajalikumaks peetakse võimalust ruumi paindlikult muuta. Uut tüüpi elamul peavad olema lükanduksed ja -seinad, mis aitavad ruumi vastavalt funktsioonile ja kasutaja soovile liigendada. Lahendus on ka kasutuseta ruumide vahekasutus, mis tähendab enamat kui praegused tühjade kruntide ja hüljatud hoonete ümbruses laiuvad parkimisplatsid. Ajutine hoonestus või hoonestuse kohandamine turunõudlusele võiks olla alternatiiv ühetaoliste uute eluasemete ehitamisele.

Perekonna ja kodu teisenemine

Eluviis on määratletud majanduslikult ja ideoloogiliselt, n-ö loomulik on enamasti kultuurist tingitud. Ka eluruumi ja elamu mõiste sõltub paljuski sellest, mida mõistetakse perekonna all ja kuidas kujutatakse ette selle eluruume.3

Viimase sajandi jooksul on inimsuhted ja perekonna mõiste põhjalikult teisenenud, muutustega seostuvad näiteks märksõnad iseseisvus, üksildus, üksikemad, kärgpered jne. Mõiste, mis kirjeldab (enamasti) ühe või mitme lapsega jõukal järjel peret, on tuumperekond (ingl nuclear family), kuid selline elamismudel ei ole ammu enam norm. Ühe inimesega leibkondade arv kasvab koos majandusliku eduga. Üksinda elavaid inimesi on rohkem majanduslikult edukates Euroopa riikides nagu Rootsi, Norra, Taani, aga ka Lõuna-Euroopas, nt Itaalias.4 Üksindus on seotud linna suurusega: mida suurem linn, seda rohkem üksikuid ehk neid, kes on läinud linna tööle, aga päris kodu asub mujal.

Töö ja tootmise iseloom ning tööjõu liikuvus

Just töö iseloomu ja tootmisviisi teisenemine on aidanud kaasa rändurluse tekkele. Teadmistepõhine majandus ja liikuvad töökohad on ajanud ka töötajad liikvele. Kodust on saanud töötamise koht või siis hoopis paik, kuhu minnakse magama ning suurem osa ajast veedetakse kas virtuaalses või avalikus ruumis. Kodu on koht, kus eluks vajalik koosneb vaid hädapärasest ning see pind on otsekui lõuend – minimaalne ja universaalne.

Ennustatakse, et umbes 50% ametikohtadest on 2030. aastaks ilmselt ebavajalikud,5 kuid linnu planeeritakse endiselt tootmise ja majandamise, töö- ja elukohtade paiknemise järgi. Teadmistepõhine majandus eeldab büroosid, keerukamate protsesside juhtimiseks on vaja rohkem spetsialiste, kes omavahel tihedamini kokku puutuksid.

Linnarändurite teema juures ei saa mainimata jätta coworking space’i ehk ühistööruumi või selle veel levinumat vormi – jagatud kontoripinda, mille puhul üht ruumi rendivad oma töötajatele eri ettevõtted. Ühiseid tööruume kasutavad enamasti kaugtöötegijad, sõltumatud töövõtjad või tihti reisivad töötajad. Peab siiski tõdema, et kaugtöövõimalus inimesi maale tagasi ei vii, endiselt ollakse tugevalt seotud häid võimalusi pakkuvate linnadega.

Uue ajastu hoone on nagu moodsa aja maailmaküla. Linnaränduri kooselamu on kompaktsete elupindade, ühise elutoa, kõigile avatud ja kasutatava linnaruumi ning sündmusruumiga. Piir avaliku ja isikliku vahel on hägune.

Liina Soosaar

Nõudlusele peab vastama

Mõnda aega tagasi tekitas kinnisvara­firmades pahameelt uudis, et peale ääremaade on kavas üürikortereid rajada ka Tallinna ja Tartusse.6 Tegelikult peaks seda käsitama kui turu tasakaalustamise soovi, riigi soovi pakkuda lahendusi. Avaliku sektori ülesanne on ehitada seda, millest erasektor kasumit ei eelda, nt munitsipaal- ja sotsiaalkorterid. Ei maksa peljata, justkui astub omavalitsus arendaja rolli, sest nii on paljudes Euroopa riikides toimitud juba aastakümneid.

Nüüdisaegsete soodsate üüripindade järele on vajadus, on selgunud ka tehnika­ülikooli uuringust. Elupinna üürimises nähakse alternatiivi ostmisele, milleks noortel haritlastel üld­juhul võimalused puuduvad. Uuringus rõhutatakse, et seda ühiskonnagruppi tuleb üürieluasemesektoris käsitleda tõsiseltvõetava ja püsiva klientuurina.7 Kes siis peab linnarändurite eluasemenõudlusele vastama, era- või avalik sektor?

Mitmefunktsiooniline moodulelamu

Elamud ja eluruumid on keeruline ja mahukas arhitektuuri tegevusvaldkond. Seda just seetõttu, et kõik saab alguse väga isiklikust mõõtkavast ning puudutab paljusid elukorralduse aspekte.

Elamufond vajab nüüdisajastamist, näiteks on puudu täiskasvanute ühiselamu. Muu hulgas sobib linnarändurile mitmefunktsiooniline moodulelamu, kus on ühendatud kompaktsed korterid ja avarad ühisruumid. Uue ajastu hoone on nagu moodsa aja maailmaküla. Linna­ränduri kooselamu (ka võiks kasutada mõisteid nagu kärgelamu, elamkond, elamukooslus, eluselts, kogukonnaelamu) on kompaktsete elupindade, ühise elutoa, kõigile avatud ja kasutatava linnaruumi ning ürituste ruumiga. Piir avaliku ja isikliku vahel on hägune.

Kui uutele tegevusviisidele ja funktsioonidele ei ole võimalik kindlat ruumi projekteerida, siis arhitektuuri ülesandeks jääb hoolimata kasutajaskonna teisenemisest luua mõnus sidus ruum, mis toetab läbikäimist ja suhtlemist. Selline ruum sobib üksikule linnarändurile, sest inimese sotsiaalne loomus ei ole ajas kuigivõrd muutunud.

1 Robert Klanten, Sven Ehmann, Michelle Galindo, The New Nomads – Temporary Spaces and a Life on the Move. Gestalten, 2015, lk 5.

2 Damiano Cerrone, Töö kontorijärgsel ajastul. – Sirp, 23. IX 2016.

3 Niklas Maak, Post familial communes in Germany. – Harvard Design Magazine, nr 41.

4 EuroStati statistika. http://www.citylab.com/housing/2015/10/where-europeans-are-most-likely-to-be-single-vs-married/410527/

5 Robert Klanten, Sven Ehmann, Michelle Galindo, The New Nomads – Temporary Spaces and a Life on the Move. Gestalten, 2015, lk 5.

6 Marge Väikenurm, Riigi üürikorterid trügivad Tallinna. – Äripäev, 6. III 2017.

7 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond, linna- ja eluasemesotsioloogia uurimisgrupp, Üüri­eluaseme kättesaadavus ja vajadus. Üliõpilaste hinnangute analüüs. Uuringuraport. Tallinn, 2013, lk 38.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht