Vabastatud puiestee: Tartult kae eemaldamine

Paljudele tartlastele ja Tartu külalistele kujunes Autovabaduse puiestee mitte ainult mõnusaks ajaviiteks, vaid pani ehk kogu linnaruumile teise ja värskema pilguga vaatama.

BERK VAHER

Kipub püsima eelarvamus, et suvi pole Tartu aastaaeg. Tartu linna päev on ometigi just juuni lõpus ning pandeemiaeelseil aastail ilmestasid ka juulit-augustit mitmed festivalid ja kontserdisarjad, tänavakohvikute melu ja tihenevad turistivood – ja ikka leidub neid, kes kuulutavad, et „suvel jookseb Tartu tühjaks, seal pole midagi teha“. Mis salata, olen selle käibetõe vaikiv kaassüüdlane: putkan ju ka ise juuliks ära ja põikan vaid põgusalt Tartusse tagasi, sest mu jaoks pole suve metsa, mere ja maaõhuta.

Siiski on südamel, kuis kodulinn võiks oma suved nii eriliseks muuta, et need meelitaksid tänavaile rohkem nii maalekippujaid kui kaugemaid külalisi. 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks pürgimine pani edumeelsemad Tartu patrioodid ja urbanistid kriitiliselt möönma, et kulunud stamplahenduste toel jääme vaid veel üheks „idülliliseks nukulinnaks“ paljude seas. Vaja on uljamalt mõelda ja toimida, riskida ja rabada. Vabaduse puiestee muutmine autovabaks alaks ongi selle oivaline näide. Tartu suvi ’2020 on Autovabaduse puiestee (AVP) nägu ja loodan väga, et sellest saab ka aasta tegu.

Võrkkiikede, basseini ja tiheda kavaga ajaviiteala loojad võtsid ju mitmeti vägeva riski. Lumeta talvele ja kõledale kevadele ähvardas pärast juunilõpu kuumalainet järgneda vesine suvi. Päikest on siiski jagunud, kui ka mitte palavust. Ent rängem oht oli Covid-19, mistõttu AVP hulga teiste suurprojektide kombel äärepealt edasi pidi lükkuma. Kui see siiski piirangute leevenedes välja kuulutati, oli rõõmusõnum alul üsna skisoidne: rahvast kutsuti puhkealale kokku saama ja jääma, ent ka ettevaatust säilitama ja distantsi hoidma, isegi kui Tartu oli juba kuujagu koroonapuhas. Linnaarhitekt Tõnis Arjus on ka osutanud, et atraktsioonid rajati 2+2 normi järgides.

Ometigi viirus juuliks taganes ning AVP-st sai kauaoodatud kergenduse ja lohutuse pakkuja, julgustades, et elu läheb edasi ja inimesed ihkavad endiselt lähedust. Isegi kui see lugu valmib hetkel, mil mõne tartlase hooletu käitumine on taas nakkust levitamas ja ärevuslainet liikvele löömas, jääb paljudele AVP-l viibinuile alles too õdus oaasikogemus keset kaose- ja paanika-aastat.

AVP puhul on aga ka erilaadne, et radikaalse avaliku ruumi nihke tekitasid linnavalitsuse ametkonnad. Osalt tingis selle ilmselt kättevõidetud kultuuripealinna staatus (ja SA Tartu 2024 oligi AVP partneriks), kuid samavõrd võib väita, et Tartu vääriski tiitlit, kuna linnavõim kuulab ja usaldab avarapilgulisi visionääre. Mitmed varasemad linnapildi ergastused on ju tulnud rohujuuretasandilt ning põrkunud algul ametkondade tõrkele: tänavakunstiga harjumine võttis omajagu aega, Aparaaditehase festivali tänavavallutus ei tulnud kergelt, ka elurikkuse väärtustamine linnaruumis on saavutanud läbimurde alles paari viimase aastaga. On olnud aegu, mil Tartu linnavõimul ja kodanikualgatusel on sarved raginaga kokku jooksnud – praegu aga võib üldistamata tõdeda, et mitmed võtmerollis ametnikud kuuluvad linna avangardi.

Autovabaduse puiesteest sai Tartus kauaoodatud kergenduse ja lohutuse pakkuja, julgustades, et elu läheb edasi ja inimesed ihkavad endiselt lähedust. Piia Ruber

Nõnda ent on nad pidanud kogema ka toda provintslikku „hõõrdetegurit“, mis varem kuulus uuendusmeelsete kultuurikorraldajate argiellu. Isegi kohalik meedia asus esialgu tagurtartlaste poolele. Pikapeale hakkas Tartu Postimees AVP-d küll pigem soosivalt kajastama ja on vist taotlenud ka tasakaalustatud arutelu, kuid peatoimetaja Rannar Raba kolumn „Ajuvabaduse puiestee“ (5. VI) oli kahtlemata pettumus kelleltki, kes Tartult kultuuripealinna tiitlijahil uljaid üllatusi nõudis. (Tõsi, Raba on umbmeelse autoinimese positsioonilt rünnanud ka hiljem aasta teoks valitud Tartu rattaringlust – TPM, 25. VI 2019.)

Nurinat ja lausa sõimu kostis nii leheveergudelt kui sotsiaalmeediast veelgi ja omajagu. Linnaarhitekt on kriitikat küll tunnustanud, kuna see aitas Autovabaduse puiesteed reklaamida, aga – piinlik on ju ka. Saviratastel vastuväiteid ühendas hoiak, nagu oleks autokasutajate õigusi (ja seeläbi linna toimimisvõimet) selle paarisaja meetri ajutise ümberkujundamisega kuidagi eriliselt kahjustatud. Nii torisesid ka need, kes kippusid kohe vakatama, kui uurisin, millised sõidud siis konkreetselt sel ajal ja sedakaudu tegemata jäävad – ja isegi need, kes üldse püsivalt Tartus ei elagi.

Mitmed kuulutasid, et Tartus on kõndijail-rattureil ruumi piisavalt ja programm tulnuks hoopis mõnes pargis teha. Teisisõnu, autode dominantse rolliga harjunud üritasid kergliiklejatele kohta kätte näidata. Kõtt, mutukad, eest ära! Selles võib tajuda sovetliku eluviisi relikti, mis paraku jätkuvalt kujundab Tallinna linnaruumi: auto on staatusesümbol, tähistab elus edasi jõudmist ja tagab justkui võrdsusele orienteeritud ühiskonnas vaikimisi privileegi. Enese paremaks pidamisele viitavad ka kurtmised, et AVP soosivat südalinna elust tühjaks jooksmist (mõtteloogika: mul on auto > mul on raha > autotuil ei ole raha > kaubandus sureb välja > elu sureb välja). Aga kas elu südalinnas peab tähendama just äri? Ehk kergliiklejate lahedam viibimine linnaruumis käivitab hoopis teistsuguse äri? Kas mure südalinna elu pärast ei eelda siis ka võimet selle käigushoidmise nimel oma (rooliga) kastist välja mõelda ja astuda?

Vabaduse puiestee muutmine autovabaks alaks on uljamalt mõtlemise, toimimise ja riskimise oivaline näide. Tartu suvi 2020 on Autovabaduse puiestee nägu. Piia Ruber

 

AVP väärtus on aga seegi, kui alasti jäi sellele vastanduv autosõltuvus. Kumb viimaks kumba juhib, inimene autot või auto inimest? Jah, muidugi on eluviise ja ameteid, kus auto on hädavajalik tarbeese või töövahend – polegi hullu, kui teadvustatult just nimelt seda. Minapilt hälbib aga sealtmaalt, kus autost saab justkui inimõigus ja kehaosa, mis ei lase enam adekvaatselt tajuda linnaruumi võimalusi ega suhelda kaaslinlastega ning mille pärssimine justkui halvaks inimesena toimimise. Aga ei halva ju, vaid aitab inimesel taas tajuda end sellena, kelleks ta sündinud on.

See ongi vabastav, on vabaduse tagasitoomine Vabaduse puiesteele, mille nimi oli seni pelk tühi tähistaja. Vabaduse puiestee polnud Tartus mingi uhke peatänav, vaid vähemalt südalinna poolel anonüümne nõukalik hallitus, mis eraldas jõge raeplatsist nagu kae silmil; kõnniteed polnud kuidagi õdusad ja ülekäigu rohelise tule seitse sekundit sisendasid jalakäijatele ja ratturitele just toda mutukatunnet (kõtt, eest ära!). Kuu autovabadust näitas, et seda kaed on võimalik eemaldada – ehk rohkemgi kui üheks suvekuuks, ehk tulevikus lausa jäädavalt. Paljudele tartlastele ja Tartu külalistele ei kujunenud see loodetavasti mitte ainult mõnusaks ajaviiteks, vaid pani kogu linnaruumile teise ja värskema pilguga vaatama. Ja see on juba suur samm kultuuripealinna õnnestumise poole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht