Vahekasutus kui pikaajalise planeerimise tööriist

Petra Marko: „Arhitektuur peaks eelkõige teenima inimesi, kuid jätma ruumi ka kujutlusvõimele, nii kohaneb linnaruum mitmesuguste kasutusviisidega.“

MATTIAS MALK

Igal semestril korraldab Eesti kunsti­akadeemia arhitektuuriteaduskond seeria avatud loenguid. Loengupidajad on rahvusvaheliselt tunnustatud ruumiloome praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri loengusari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“. Seal keskendutakse ehitus- ja planeerimiskultuuri teisenevatele edumõõdikutele. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes.

Novembri viimasel nädalal astus üles Bratislava linnainstituudi (Metropolitan Institute of Bratislava) juht Petra Marko. Marko on arhitekt ja kohaloome ekspert, kes tegeleb peamiselt inimkeskse avaliku ruumi planeerimisega. Loeng põhines tema toimetatud raamatul „Vahepealne linn. Kuidas ajutised lahendused loovad mõnusaid ja äratuntavaid kohti“ („Meanwhile City – How Temporary Interventions Create Welcoming Places with a Strong Identity“). Ta tutvustas, kuidas ruumi vahekasutus – ajutised lahendused püsivate teostuste katsetamiseks – võib olla strateegiline tööriist pikaajaliste muudatuste teostamisel. Markot huvitab arhitektide roll pakiliste linnaruumiteemade lahendajana. Eriti kõnetavad teda linnarohelus, aktiivsed liikumisviisid ja vahekasutuse sidumine linnaplaneerimisega.

Oled õppinud arhitektiks, kuid üksikute hoonete asemel keskendud avaliku ruumi strateegiatele, mille abil ehitatakse üles inimeste vajadustest lähtuvaid linnasid. Kuidas kujundasid sind õpingud ja töökogemused Viinis, Stockholmis ja Londonis?

Juba arhitektiõpingute ajal kaldusin intuitiivselt projektide poole, mis ei tegelenud ainult hoonetega. Lõputöös käsitlesin Londoni keerulist transpordisõlme Tottenham Court Roadi metroojaama juures. See hõlmas avalikku ruumi, suuna­viitasid ja uusarenduse põimimist ümbritsevasse linnakangasse.

Õpingute lõppedes asusin tööle ühes suures Londoni arhitektuuri­büroos. Mõistsin kiiresti, et traditsiooniline arhitektiamet ei rahulda mind. See arusaam langes ühte ülemaailmse finantskriisiga, millel oli Londonis tugev mõju. Üleöö peatati töö mitmetel suur­arendustel. Ehitusplatsid jäid tühjaks. See omakorda tekitas üldisema arutelu arhitektide rolli üle. Hakati rääkima uutest oskustest, mida arhitektuurikoolides sageli ei õpetata, kuid mis võiksid laiendada arhitekti ampluaad vahendaja, koostööle suunaja ja muutuste algatajana.

Nende muutuste ajendil ja eesmärgiga omandada uued oskused astusin loovettevõtluse Londoni Goldsmithsi ülikooli magistriõppesse. See oli minu karjääri pöördepunkt, mis süvendas huvi nn piirialade vastu: need on hoonete, ametite ja linnaruumi kujundavate elanike kattuvad eesmärgid ja huvide ühisus. Koolist saadud kogemuste najal asusin esmalt elamuarenduse kliendihaldurina väiksemaid kinnistuid ümber kujundama. Seejärel asutasime elukaaslasega kohaloomele spetsialiseerunud büroo Marko and Placemakers. Pärast seda asutasin koos teiste õppejõududega Londoni arhitektuurikooli (London School of Architecture) uue akadeemilise mudeli, kus on arvesse võetud muutunud arhitektitöö.

Asutasid koos elukaaslase Igor Markoga disaini- ja konsultatsioonibüroo Marko and Placemakers. Kuidas jõudude ühendamine uut lähenemist arendas?

Asutasime oma büroo 2013. aastal pärast pikka koostööd projektides, mis olid ristanud avaliku ruumi, kunsti ja maastikuarhitektuuri. Igoril oli oma projektidega saanud selleks ajaks juba hulgaliselt kogemusi. Tollal kiputi avaliku ruumi spetsialiste kaasama alles ehitusprojekti hilises faasis. Meie eesmärk oli luua väike, kindlale teemale keskendatud meeskond, kes pakub kohaloome põhimõtetest lähtuvat sisendit ehitusprojektide varajastes strateegilistes etappides, kus projekti lähteülesannet ja visiooni alles vormitakse.

Üks meie töid oli Londoni linnaosade peatänavate arendamine. Broadway Market ja Columbia Road Flower Market on suurepärased näited sellest, kuidas hinge vaakuvad peatänavad kujundada ümber elust pakatavateks turgudeks. Lisaks kuulusime ka Londoni linnapea loodud töögruppi, mis peatänavate uuendamisel aitas kohalikel omavalitsustel arvestada sotsiaalsete ja majanduslike nüanssidega.

Kuna mõlemad oleme pärit Bratislavast, hakkasime aegamisi otsima tööd ka Kesk- ja Ida-Euroopas. Osalesime konkurssidel ja nõustasime suuri linnaplaneerimisprojekte. Selles Euroopa osas ei olnud meie kohaloome ja avaliku ruumi planeerimise printsiibid toona tavapärased. See võimaldas meil osaleda mitmes suures uuenduskavas ja luua ulatuslik kohalike partnerite ja klientide võrgustik. Panustasime näiteks Praha kesklinnaosa Florenci värskenduskuuri ja Bratislava jõeäärsete alade planeerimisse.

Pärast pikka aega Londonis tegutsemist kolisite koos tagasi Bratislavasse. Loengus mainisid, et omavalitsusse tööle asumine oli teadlik valik. Kuidas panustad praegu Bratislava arengusse?

Tagasi Bratislavasse kolimine tuli loomulikult, kuna meie klientide hulk Kesk-Euroopas oli kasvanud. Ühtlasi mõjutasid otsust Brexit, pandeemia ja teadlik valik kasvatada poega pere toel, keda meil Londonis ei olnud. Pärast 15 aastat Londonis elamist oli õige aeg naasta ja võtta kaasa ka teadmised ja kogemused, mida olin võõrsil omandanud. Vahetult pärast kolimist kutsus disainistuudio Milk mind panustama raamatusse „Vahepealne linn“. See ettevõtmine ehitas silla varasema kogemuse ja Bratislava vahele.

Linnapea Matúš Vallo eestvõttel, kes enne poliitikasse siirdumist oli juhtinud edukat arhitektuuribürood, elab Bratislava läbi põnevat muutuste aega. Keskendutakse avalikule ruumile ja linna elukvaliteedi parandamisele. Asutati Bratislava linnainstituut, mis juhib linna strateegilist planeerimist, kaasamist ja avaliku ruumi arendamist. Eelmisel aastal, kui avanes direktori ametikoht, nägin võimalust panustada Vallo juhitud muudatustesse. See oli võimalus teha ka midagi uut ning omandada juhikogemusi, kuna praeguseks on instituudis üle 60 eri valdkonna töötaja.

Kas arhitektid peaksid kaaluma tööd kohalikus omavalitsuses või liikuma poliitika kujundamise ja tegemise poole?

Olgu teemaks autokasutuse vähendamine, linna rohelisemaks muutmine või linnaplaneerimisse kaasamine – need põhimõtted ei saa teoks ilma poliitilise toeta. Seepärast usun, et mõned arhitektid peaksid kaasa lööma ka omavalitsustes ja poliitikas. Bratislava on hea näide.

Usun, et linnad on ruumilised ja sotsiaalsed organismid, kus arhitektidel võiks olla tähtis osa otsuste tegemises, linna jätkusuutlikus ja kaasavas arengus. Peale ruumiteemade on arhitekti töös omal kohal ka keskkondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud väärtused. Arhitekte on koolitatud arvestama mitmesuguste kasutajate vajadustega.

Tõid loengus välja, kuidas Bratislava jääb mitmekesisuse ja funktsionaalsuse poolest Londonile alla. Kuidas te Bratislava linnainstituudis seda puudujääki lahendate?

Tegeleme kaasamisega ja edendame empaatiavõimet. Püüame tõestada, et kui räägitakse planeerimiskonsultatsioonidest või kaasamisest, siis ei tähenda see soovide nimekirja, mida arhitekt, arendaja ja linn peaksid täitma. Kaasamine on dialoog, kus vastastikku otsitakse kasulikke lahendusi ja jõutakse konsensuseni, võttes arvesse eri vajadustega linlasi: olgu see ratastoolis inimene, laps, kohalik elanik või arendaja. Noore demokraatiana me alles õpime juhtima seda keerukat protsessi.

Programm „Linn lastele“ („City for Kids“) on hea näide. Tänava ümberkujundamisega soovitakse koolide ümbruses parandada laste turvalisust. Kool on kogukonna keskpunkt, kus tuleb arvestada ka õpetajate, lapsevanemate, kõigi naabruskonna elanikega. Kui kooliümbrus on lastele turvaline koht, kus saab aktiivselt tegutseda, siis sillutame teed aktiivse liikumise ja kogukonna sidususe teemalistele aruteludele.

Bratislavas on Tallinna sarnaselt visa autokultuur ja jätkub äärelinnastumine. Töö lastega võimaldab meil mõjutada ka nende vanemate käitumist. Näiteks katsetame nn jalutusbussiga: lapsed kõnnivad kooli koos juhendajaga ja sel teekonnal on kokkulepitud peatused. Nii soodustatakse laste iseseisvust, et nad võiksid kooli minna ilma vanemateta. Oleme märganud ka lapsi, kes küsivad vanemalt luba autost väljuda, et jalutusbussiga ühineda. Kuna jalutusbussis saadab lapsi alati vastutav täiskasvanu, on vanemad vähem hirmul ja on valmis lubama lastel omapäi kooli minna. Need on konkreetsed sammud pikaajaliste käitumismuudatuste suunas.

Lisaks oleme rajanud mängutänavaid ja korraldanud jalutuskäike, kus lapsed saavad kogeda ligipääsetavust karkude ja ratastooliga. Need kogemused arendavad empaatiat, selleks et mõista teiste inimeste vajadusi. Ühe strateegilise suunana arendame ka barjäärideta avalikku ruumi, kujundame kohti haavatavate kasutajate – laste, naiste, eakate ja puuetega inimeste – vajadusi silmas pidades. Üksjagu inspiratsiooni ammutame ka lähedal asuvatest linnadest, näiteks Viinist, kus on kaasavas linnaplaneerimises tehtud arvestatavaid edusamme. Usume, et tänavad ja avalik ruum peavad teenima kõiki kodanikke, mitte ainult autoomanikke.

Kuidas käsitled oma töös vahe­kasutust? Kas vahekasutus võiks olla pikaajalise linnaplaneerimise töövahend?

Vahekasutus võimaldab testida ideid, koguda tagasisidet ja katsetada enne püsivate muudatuste tegemist. Näiteks tegime koolide ümbruses nn taktikalise urbanismi põhimõttel aegamisi mitu ristmikku ohutumaks ja jalakäijasõbralikumaks. Esialgu ajutiselt, liikudes samm-sammult püsiva tulemuse suunas. Töö käigus vähendati autodele eraldatud tänavaruumi, suurendati avalikku ruumi, lisati rohelust ja tehti turvalisemad ülekäigurajad. Need sekkumised viidi ellu koostöös ümbruses elavate laste ja koolidega.

Algselt võeti muudatused vastu kriitiliselt. Vastaste seas olid enamasti need, keda liikluse muudatused otseselt mõjutasid, kuid aegamisi nähti ettevõtmise kasulikkust. Kogusime katsefaasis andmeid ja tagasisidet. Selgus, et liiklusvoog aeglustus, kuid jäi sujuvaks. Lõpptulemusena sai ala lastele palju ohutumaks. Püsiva tulemuseni jõudsime mõned kuud hiljem umbes 800 000 euro suuruse investeeringuga, millega rajati tõstetud ülekäiguradu, lisati taimi, istutati suuri puid, paigaldati pinke ja jalgrattahoidjaid. Kui uus ruum valmis oli saanud, muutus ka avalik arvamus.

See projekt tõi esile vahekasutuse väärtuse konsultatsioonivahendina. Vahekasutuse projektidega saavad omavalitsused koguda andmeid, võtta arvesse elanike etteheiteid ja täiendada lahendust enne suuremate investeeringute tegemist. Selle projekti edu aitas käivitada koolide taotlusprogrammi, mis on viimase kahe aastaga laienenud. Nüüdseks on sinna linnaosadest laekunud 34 avaldust.

Bratislava arengule on olnud hindamatuks abiks ka Bloomberg Associatesi juhitud tasuta nõustamisprogramm. Neil on selliste projektide elluviimise kogemus New Yorgist ja Milanost. Jätkusuutliku liikluse ja taktikalise urbanismi teemadel andis meile nõu New Yorgi transpordivoliniku Janette Sadik-Khani meeskond. Kogenud tugi väljastpoolt on andnud meile enesekindluse viia linnaruumi strateegia ellu ka algse avaliku skepsise korral.

Kuidas on koostööle orienteeritud linnaplaneerimises muutunud arhitekti roll?

Arhitektuur on lai valdkond, mis pakub palju arenguvõimalusi. Siiski, töö kohaloome eksperdi või linnaplaneerijana nõuab arhitektilt koostöist mõtteviisi. Linnaruumis pikaajaline muudatuste tegemine eeldab kollektiivset jõupingutust ja hõlmab mitmeid sidusrühmi. Muudatuste alus on dialoog ja jagatud visioon. Minu mulje on, et postsotsialistlikes linnades nähakse arhitekte endiselt autorite ja üldplaneerijatena, kuid ka siin on muutus toimumas. Eestkätt on seda näha arhitektuurikoolide programmi mitmekesistamises.

Mõistan arhitekti tööd teenusena ühiskonnale. Iga eduka projekti võti on sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike probleemide üheskoos käsitlemine. Eelkõige peab arhitektuur teenima rahvast ja jätma üksjagu ruumi ka elanike kujutlusvõimele. Nii kohaneb linnaruum aja jooksul mitmesuguste kasutusviisidega.