Vähem jama, rohkem ruumi!

Reinier de Graaf: „Ma olen täiesti veendunud, et arhitektid peaksid seisma ainult linlaste huvide eest ning ära tuleks öelda projektidest, mille kasutaja pole tuvastatav.“

MERLE KARRO-KALBERG

Hollandi arhitekt, urbanist ja visionäär Reinier de Graaf on sealse ühe kuulsama arhitektuuribüroo OMA (The Office for Metropolitan Architecture) üks partnereid. 1998. aastal rajasid de Graaf ja büroo asutaja Rem Koolhas mõttekoja AMO, mille eesmärk pole niivõrd arhitektuuri luua, vaid ennekõike mõtestada seda näituste, raamatute, brändi kampaaniate jms abil. Ta on kirjutanud mitu raamatut. Viimasest raamatust „„Arhitekt“ kui tegusõna. Hoone uus keel“ („Architect, verb. The New Language of Building, 2023) tegi ta novembri keskel ettekande Tallinnas Eesti arhitektide liidu korraldatud konverentsil „Kallis kodu“.

Liitusite OMA bürooga 1996. aastal ning oled töötanud mitme maineka ja suure projekti kallal. Maailm on selle 30 aasta jooksul tohutult muutunud. Kas seda saab täheldada ka arhitektuuri ja arhitekti töö puhul?

Ma ei ole veendunud, et arhitektuur ja arhitekti amet on märgatavalt muutunud, sugugi mitte nii palju kui maailm. Arhitektuur on väga aeglase arenguga distsipliin ja sellest tulenevad nii mõnedki kitsaskohad. Kohati on see ka arhitektuuri tugevus, sest paljugi, mis meie ümber toimub, on mõttetu jama, millega pole mingit vajadust kaasa minna.

Kui OMAga liitusin, elasin maailmas, kus arhitektid ütlesid, mida tuleb teha – ja me tundsime selle üle uhkust. Viimase kümnendiga on tekkinud suundumus, et maailm ütleb ise arhitektidele, mida nad tegema peavad, sest nad justkui ei tee seda, mida maailm neilt ootab ja mida nad ühiskonna meelest tegema peaksid. Nii et mõneti seisame olukorra ees, mis on veel keerulisem, kui oli enne. 20 ja 30 aastat tagasi oli arhitektuuris kindlasti rohkem vabadust ja vähem moraliseerimist.

Kas see tähendab, et loomevabadust on vähem, et arhitektuur kui ruumikunst on köidikutes?

Tekkinud on nii palju kastikesi, kuhu tuleb arhitektuuri luues linnuke teha, vastata tuleb nii paljudele tingimustele, et juba ainuüksi nendele mõtlemine võtab kohutavalt palju aega. Ja mida rohkem kulub aega linnukeste ja kastide peale, seda vähem jääb loomiseks ja mõtlemiseks, mida ja kuidas teha tuleks. See piir, mis eraldab inimest enesehävituslikkust päästvast tehnoloogiast, on õrnõhuke. On kogu aeg olnud. Inimese arengut on alati saatnud tehnoloogilised uuendused. On probleem, sellele leitakse tehnoloogiline lahendus, mis toob pikapeale kaasa uue probleemi, mis lahendatakse taas tehnoloogilise uuenduse abil. Jne, jne. Selline ringlus on inimkonna loomuses.

Oleme liikumas suunas, kus igaüks saab olla arhitekt. Arhitektid töötavad välja plaanilahendusi, mooduleid ja veebikeskkondi, millest saab kes tahes endale sobiva ja meelepärase ruumi kokku panna. Tehnoloogia hammustab ka tüki arhitektide töölaualt.

Arhitektina töötamiseks peab endiselt olema vastav haridus ja litsents, kuid on tõsi, et tehnoloogia võrdsustab võimalused. Iphone tegi meist kõigist ju fotograafid. Teatud piirini võib tehnoloogia ka kõigist arhitekti teha, kuid eelkõige annab see hea ülevaate, millega arhitektid tegelevad, ja tekitab isu rohkem teada saada. Siin on kohane kasutada arsti ja Google’i näidet. Google on kõigist ka arstid teinud. Kõik saavad oma sümptomid otsingumootorisse sisse trükkida ning pärast otsinguid selgub peaaegu alati, et need sümptomid viitavad surmaga lõppevale tõvele …

Milline on siis arhitektuuri tulevik?

Ma ei tea. Mul on jäänud arhitektina töötada umbes kuus-seitse aastat. Nii et ma ei muretse eriti eriala tuleviku pärast. Minu soovitused on seega suhteliselt vastutustundetud.

Aga mida soovitate noortele arhitektidele, keda õpetad?

Mina õpetan mõtlema ja maailma nägema. Õpetan mõtteviisi, kus põimuvad töökus, tõsimeelsus ja vaba mõte. Ma julgustan noori, et nad ei võtaks kõike, mida neile öeldakse või mida nad internetis näevad, liiga tõsiselt. Ja et nad ei arvaks, et õpetajad neile koolis ainu­tõdesid õpetavad.

Räägime teie viimasest raamatust „„Arhitekt“ kui tegusõna. Hoone uus keel“. Võtad seal teravalt sõna arhitektuurižargooni vastu, sõnade vastu, mis ei tähenda enam midagi, näiteks „maailmaklass“, „auhinnaline“, „loov“, „innovatiivne“, „jätku­suutlik“, „elamiskõlbulik“, „ilus“ jne. Kes need sõnad suhu paneb?

Kui Euroopas valitsesid diktaatorid, oli teada, kus milliseid sõnu tohib kastutada, milliseid mitte, ja kui keegi eksis, siis järgnes karistus. Tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas on asi keerulisem, sest surve ja rõhumise päritolu pole selge. Nagu öeldakse: me kõik oleme allikas ja keegi meist pole seda. Me kõik oleme rõhujad ja ajame jama suust välja.

Arhitektid ju kasutavad seda sõnavara …

Just, sellest ma ju räägingi! Ja ma vihkan neid kõiki selle plära pärast ning olen sügavalt mures. Paljud sellised väljendid on välja mõeldud ja kasutusele võetud arhitektuurist väljaspool. Ja arhitektid, selle asemel et tegeleda oma töö ja selle olulisusega, võtavad mõtlemata need sõnad kasutusse, teadmata, mida see kõik tegelikult tähendab.

Milliseid sõnu siis peaks arhitektuurist rääkimisel kasutama?

Ükskõik milliseid, aga mitte neid. Arhitektid ei tohiks rääkida väärt elukeskkonnaga linnadest, kus elada. No mida tähendab „maailmatasemel, auhinnatud, jätkusuutlik, loov, innovatiivne ja ilus, hea vaimuga maja, mis loob heaolu“? See on ju absurdi tipp!

Ma väga loodan, et pärast mu raamatu lugemist ei kasuta keegi enam neid sõnu. Või kui kasutavad, siis vähemalt punastavad.

Eestis räägitakse väga palju kvaliteetsest avalikust ruumist ja aktiivsest tänavafrondist, mis ei tähendagi nagu enam mitte midagi. Või siis mõtlevad kõik, kes sellest räägivad, täiesti erinevaid asju.

Huvitav, sest suurem osa avalikust ruumist, mida võiks nimetada kvaliteetseks, on kuningate ja keisrite rajatud. Parimad avalikud ruumid on olnud väljakud, kus inimesi piinati ja hukati. XXI sajandi avaliku ruumi kvintessents peitub selles, mida inimestele praegu teha meeldib: tennist mängida, piknikku pidada ja lõunat süüa.

Üks minu „lemmiktermin“ ruumi kohta on „kohaloome“. Seda kasutatakse kõikjal, ülikoolides on terved õppetoolid. On olemas kohaloomeprofessorid, kõrged kohaloomeametnikud omavalitustes. Mida tähendab õigupoolest „kohaloome“? See on müsteerium. Keegi ei tee sellest välja, et sellel sõnal pole sisu. Kõik teevad näo, et küllap keegi teine teab, ja tegelikult on ju piinlik näidata, et pole õrna aimugi, mida see tähendab. See on nagu religioon.

Ehk on selliseid sõnu vaja just sellepärast, et arhitektuurist saaksid rääkida ka need, kes pole arhitektid?

See on ilmselt tõsi. Kuid … kui pole sõnu, siis pole ka vaja arhitektuurist rääkida. Ma pole kunagi mõistnud vajadust arhitektuurist rääkida. Majad peaksid enda eest ise rääkima. Ma tean jaapani arhitekte, kes oskavad inglise keeles öelda ainult ei ja jah. Siis aga näitavad nad oma loomingust pilte ja see räägib nende eest, rohkem polegi vaja midagi öelda.

Sattusin Instagramis Šveitsi tuntud arhitekti Peter Zumthori videole, kus ta ütleb, et heal majal on hing, ning seda öeldes vaatab ta kaamerasse ilmega, et kõik teavad, millest ta räägib. Mul pole õrna aimugi, mida see tähendab. Mulle tundub, et arhitektid tahavad lihtsalt salapäratseda, et näida teistest paremad.

Mu emal ega isal polnud kõrgharidust, olin esimene, kes läks ülikooli. Kui ärritavad olid õppejõud, kes kasutasid ebaselgeid väljendeid ja rääkisid ümber nurga! Tekkis tunne, et kui ei mõista nende keelt, siis pole sa ka midagi väärt. Hindasin kõrgelt neid, kes suutsid loogiliselt selgitada, miks on asjad nii, nagu need on, sest tihtipeale ongi asjad selged ja loogilised. Ka arhitektuur on selge ja loogiline. Arhitektuuri müstifitseerimine ja pseudoteaduslike terminitega uhkeldamine tuleneb paljuski sellest, et arhitektid ei oska oma tööst lihtsalt rääkida. Kui seda ei osata, siis ollakse ebapopulaarsed. Seda on näha ju ka poliitikas. Mida keerulisem on suurema osa poliitikute jutt, seda populaarsemad on nende hulgas need, kellel on alati lihtsad sõnumid ja lahendused. Donald Trump ei võitnud valimisi sellepärast, et tal oleks midagi öelda, ta võitis need sellepärast, et teised räägivad lihtsalt võimatult keeruliselt.

Arhitektuuri valdkonnas omajagu n-ö staararhitekte, kes teevad projekt-projektilt ühte ja sama asja. Neilt tellitakse maamärke, mis on linnades üle ilma just nimelt ühesugused ja seetõttu igavad ega tee üldjuhul linlaste elu kuidagi paremaks.

Kui kõik hooned on maamärgid, siis pole ükski hoone enam maamärk. Maamärgid on mõeldud üleilmsele publikule. Enamasti ongi tegu nullsummamänguga: mida enam hoone kõneleb üleilmselt, seda vähem annab see linlasele.

Mida peaksid arhitektid selle asemel elanikele pakkuma?

Ma olen täiesti veendunud, et arhitektid peaksid ainult – ja ainult – seisma linnaelanike huvide eest. Ikoonmaja mõte on kasutajates huvi äratada, kuid enamasti sel hoonel polegi kasutajaid. See on turundusnipp, et kasutajad leida. Sellise hoone loomisel pole võimalik hoone kasutajatega dialoogi pidada. Kui puudub dialoog, võõrandub ka keel, millega hoonet iseloomustatakse, kaob arusaadavus ja ratsionaalsus. Ma arvan, et arhitektid peaksid ära ütlema projektidest, mille kasutaja ei ole tuvastatav. Sellisel puhul räägib arhitekt alati vahemehega, kes teab umbes sama vähe kui tema.

Ometi tahavad ju ka arhitektid oma tööst ära elada. Sellised anonüümsed projektid toovad enamast rohkem raha sisse kui kogukonna ettevõtmised.

Sellepärast tammubki arhitektuur paigal, nagu ka paljud teised ametid. Toon ühe näite. Ehitussektori väljund on kinnisvara. Kinnisvara on finantsmaailma kõige kõvem tagatis ja seega praeguse majandussüsteemi üks alustala. Ehitussektor, mis seda kinnisvara toodab, on aga planeedi suurim saastaja ja keskkonnaprobleemide põhjustaja. Arhitektuur on seega praeguse majandussüsteemi jätkumise tagaja ja planeedi tuksikeeraja. Arhitektuur on huvide konflikti rindejoonel.

Elatise teenimine on selles kõiges ainult detail ja ühel hetkel jõuavad arhitektid sinnamaale, et pole võimalik enam nii jätkata ning mitut isandat teenida: tagada senise majanduse toimimine ning ühtlasi kliimakriisis ellujäämine. Arhitektid seisavad valiku ees, kuidas nad soovivad ajalukku minna.

Kas näete mingeidki märke, et on hakatud valikut tegema?

Ei, loomulikult mitte, sest valiku tegemine tähendab suuresti majanduslikku enesetappu. Ometi jookseb kogu maailm järsaku suunas: kogu majandus toetab protsesse, mis põhjustavad globaalset soojenemist, maailmamere taseme tõusu jne.

Arhitektuuris tegeletakse viimasel ajal ju ka omajagu materjalide ringluse ja taaskasutusega. Kuivõrd on sellel tulevikku?

Selleks et sellistel trendidel oleks tulevikku, tuleks teha kannapööre: tegeleda ainult ringlusega. Võib-olla tuleks loobuda üldse ehitamisest ning säilitada kõik, mis juba olemas on, ja lõpetada lammutamine. Kui enam ei lammutata, siis peatub ka saastamine. Kui ehitusmaterjal tuleb lammutamisest, on ka ehitamiseks vajalik ressurss piiratud. Ma usun ka lahendustesse, mille puhul tuleb uusi hooneid rajada nii, et need saab lahti võtta ja mujale viia, kohandada need mõneks muuks otstarbeks, kui need algselt mõeldud olid.

Mis saab arhitektist, kui enam ei ehitata? Siseheitlus on praegusele noorele põlvkonnale väga omane.

Arhitekt teiseneb ja kohaneb. Mõneti tuleb tal tegutseda nagu džässmuusik, kes suudab konteksti tabada ja vastavalt improviseerida.

Linnadest ei mõtle keegi kui püsivast ja staatiliselt nähtusest, linnad muutuvad pidevalt, need kohanevad olukorraga. Miks ei võiks hoonetest mõelda samamoodi? Hooneid, mis on kasutusel esialgses funktsioonis, on väga vähe.

Ühes kirjutises ütlete, et hooned, mis teevad rikkaks, ei tee enamasti õnnelikuks. Milline peab olema maja, mis teeb õnnelikuks?

Majad ei peagi õnnelikuks tegema, õnn peitub kuskil mujal. Hea maja on selline, mis ei tee kasutajat õnnetuks.

Kui inimene ostab uue eluaseme, siis ta on ju enamasti õnnelik.

Õnnelikuks teeb sõprus, romantilised suhted, toit jne. Mitte hoone.

Tulen korraks veel sõna elamisväärne linn juurde tagasi, sest see haakub ka konverentsi „Kallis kodu“ teemaga. Teie sõnul on selline linn pelgalt kujutelm. Kui linn jõuab linnade edetabelisse, siis tähendab see, et väga paljud ei saa selles linnas elamist enam endale lubada. Kuidas lahendada see vastuoksus arhitekti tööriistadega?

Arhitektid ei saa seda lahendada. Väärt elukeskkonna mõiste jõudis üleilmsesse žargooni Vancouverist. Seal sooviti pidurit tõmmata linna keskele kavandatud kiirteele. Selle takistamiseks planeeriti linnasüdamesse tore, mõnus asum, millest sai väga kena paik. Vancouver asus jõuliselt seda mõistet turundama ja eksportima. Tegevus oli edukas ja linn sai nii rikkaks, et eluasemed seal ei olnud enam paljudele taskukohased.

Kõik linnad, mis kõrguvad linnade edetabelite tipus, on alati rikkad linnad, kus kinnisvara on kallis. Analüüsisime büroos neid linnu ning selgus, et mida parem on elukeskkond, seda väiksema korteri teatud summa eest seal osta saab. Seega on kogu väärt elukeskkonnaga linna kontseptsioon iseennast kannast purema hakanud.

Ma ei ole loomulikult hea elukeskkonna vastu, ma pole eluvõimaluste jätkuva tagamise vastu, ma pole isegi ilu vastu. Ma olen ideede väärkasutuse vastu. Ma ei taha, et inimesed on õnnetud, et neil on halb. Ma ei põlga innovatsiooni ega loovust. Kui valdkond keerleb mõistete ümber, millel pole alternatiivi, siis pole ka alternatiivset arvamust ja vaadet. Kui pole alternatiivi, siis pole arutelu. Kui pole arutelu, siis pole ka ideid. Kui pole ideid, siis pole ka progressi.

Praegu kuulutatakse justkui mingit absoluutset tõde See teeb väga murelikuks, sest kõneleb intellektuaalsest tardumusest. Ma väga loodan, et on veel teravaid mõtlejaid, kes julgevad teisiti arvata ning seavad peavoolu seisukohad kahtluse alla.

Kirjutate praegu oma neljandat raamatut. Millest seal juttu on ja millal see ilmub?

Minu järgmine raamat on muutustest, mida on vaja teha. Raamat koosneb kahest osast. Esimese osa pealkiri on „Arhitektid“ ning räägin seal arhitektuuribüroodest ja töösuhetest seal. Teises osas „Arhitektuur“ käsitlen teemasid, mida selles intervjuus puudutanud oleme, nimelt, milliste teemadega arhitekt tegelema peaks, mis on uus avangard jne. Lõpuks puudutan ka võimu teemat ning kust leida jõudu praegust maailma muuta. Raamat peaks ilmuma järgmise aasta sügisel.