Vajame looduskeerulisemat ümbrust

Oleme liiga korralikud, see aga tähendab elutust, eluvaenulikkust, karptube kastmajades, rohelisi kõrbeid, linnulauluta kevadeid ja kiiruga alleel jalutatavaid koersõpru.

JAAN KAPLINSKI

Favela, slum, bidonville – halval lapsel mitu nime. Räpasus, raskused elektriga, puhta veega, kuritegevus, narkootikumid, tulekahjud … Ent kord, kui vaatasin internetis favela pilte, taipasin üht lihtsat asja. Favela kõrval seisis kaks kõrghoonet, peaaegu pilvelõhkujat, kõrget enamvähem siledat valkjat kasti. Jäin mõtlema, kus siis ikkagi inimestel on parem elada, kas favelas, oma jõududega juhuslikust materjalist kokku pandud majakeses, vahel päris hurtsikus, või sellises valges kastis, kus kindlasti on elekter ja vesi, tõenäolikult isegi soe vesi. Sain aru, et ei ole vastuses kindel. Jah muidugi, mugavused on suur ja oluline asi. Ent on midagi, mis uue aja ökonoomselt ehitatud majades ja linnades puudub. See on mitmekesisus, oma kodu ehitamise-kujundamise võimalus, võimalus ehitada ja elada ilma eeskirjade ja ametnike, ent ka arhitektide, linnaplaneerijate diktaadita. Ja mitmekesine ümbrus. Favelades on kreatiivsust, mis uutes elurajoonides puudub, on surutud kitsastesse siseruumidesse, mille seinugi ei saa inimene oma vajaduste ja arusaamade järgi nihutada. Asume otsekui kahe äärmuse – põgenikelaagri ja vangimaja/haigemaja – vahel. Uued majad ja linnad on rohkem teise äärmuse, vanad elupaigad – esimese poole kaldu.

Mis analoogiaid leiame faveladele ja uutele eluasemetele, linnadele lähemalt, ka Eestist? Tartlasena tuleb kohe meelde Supilinn, vana Supilinn. Sarnaseid linnaosi on ka mujal, näiteks Ülejõel. Häid pilte nendest leiab näiteks Johannes Pääsukese fotode hulgast. Nende pooleldi või päriselt ise tekkinud elurajoonide tüüpjooneks võib esimesel pilgul pidada kaootilisust, korra­päratust. Nüüdsed ehitised ja kvartalid on korralikumad. Ka Supilinna on võimalik korralikumaks muuta, „korda teha“, mis on üks eestlaste armastatud sõnapaar. Suhtume korralikkusse tõelise hardusega, olgu tegu linnaga, parkidega, keelega. Ent asi pole nii lihtne. On õige mitmesugust korralikkust ja korratust. On malelaua või plaaditud platsi korralikkus, on prügimäe korratus, ent kes tunneb metsa ja metsa ökoloogiat, ei saa metsa kuidagi nimetada korratuks, kaootiliseks. Ka mitte põõsastikku. Või kõrgepingeliini all kasvavat puju-takja-kuldvitsa võsa. Nagu igasugust muud võsa, mis meil on saanud halvustava tähendusega sõnaks. Mis tähendab, et on lihtsat, primitiivset korralikkust, korda, ent on keerulist korda. Ning looduse kord on keeruline, inimene on seda väga palju lihtsustanud, muutnud primitiivsemaks. Asendades metsad-võsad põllukultuuridega, hävitades „umbrohtusid“ põllult ja oma ümbrusest, raiudes maha rohkem või vähem ise kasvanud-kujunenud metsad ja istutades nende asemele sirgetes ridades kuuse- või männitaimi.

Midagi samasugust sünnib ka linnades, sünnib majadega. Ma ei tea, mis on ühe või teise favela, slummi konkreetne saatus. Küllap mõned lammutatakse ja elanikud peavad lahkuma ja rajama endale uue favela. Või siis kolitakse nad ümber kõrgetesse korralikesse majadesse. Supilinnas toimuvat näen: siin on mõned vanad majad alles, mõned lagunevad, mõned stiilitundega, mõned maitsetult remonditud. Siia on ilmunud ka mõned peaaegu tüüpprojekti järgi ehitatud majad, mis „arendaja“ vanade asemele või tühjadele platsidele on ehitada lasknud. Ei sobi eriti vana Supilinna näo ja vaimuga. Majadel pole räästaid, ka laudvoodriga seinad on ilmetult siledad. Ka aedades hakkab senise lopsakama-metsikuma taimestiku asemel valitsema marimadalaks niidetud muru. Nii leiavad siin endale sobiva eluümbruse vaid varesed, kellest on saamas peaaegu et põhiline Tartu linnalind.

Ökoloog Raivo Mänd kirjutas äsja Postimehes olulise artikli inimese evolutsioonist ja keskkonnast, mis evolutsiooni mõjul on meile loomulik ja muidugi ka vajalik. Milleta me ei saa elada või elame halvasti. On selge, et troopilises savannis inimeseks saanud ahv ei saa hakkama meie talves, ta peab end kuidagi soojendama, looma endale soojema elupaiga. Peab ka talvel saama kuskilt vett, hankima – varuma toitu. See on elementaarne. Evolutsioonis omaseks saanud ümbrusega kohastumise märke on aga teisigi, ka selliseid, mida tuntakse vähe, ütleksin, et liiga vähe. Mõned neist kuuluvad ruumi­psühholoogia valdkonda, mida peaks ju arhitektidele ja ehitajatele õpetatama. Või eksin? Midagi on siin aga selgelt korrast ära. Näiteks klaasservadega rõdud, mis jätavad möödujal võimaluse näha rõdul istuja jalgu, tema keha alumist poolt. Ja tema potte-panne, mida väga paljud meist rõdul jahutavad-hoiavad. Tunneme end mugavalt (ja turvaliselt!) siis, kui saame mujal toimuvat vaadata, kui meie pää või keha rinnuni on nähtaval. Kuid keha alumine pool peab olema varjatud. Parkides ja mujal leiame pinke, millel eriti keegi kunagi ei istu. Miks? Sest pingid on lagedal kohal, nende taga pole jämedat tüve või tihedat põõsast. Olen näinud isegi pinke, mis on säetud seljaga autotee poole. Siin on selgelt mängus juba evolutsiooniline psühholoogia: meie esivanemad valisid puhkuseks paiga, mis oli selja tagant kaitstud, näiteks kaljuseina või puutüvega, kust aga oli suht avar vaade: nii oli võimalik näha ohtliku vaenlase lähenemist piisavalt kaugelt. Nii elab meis rohkem või vähem varjatult meie kaugem minevik oma keskkonnaga, Aafrika savanni, metsa ja mererannaga. Seost viimasega näitab see, et inimene, kel on võimalusi, läheb-sõidab puhkama sooja randa. Pärnusse, Dubultisse, Krimmi, Tenerifele … Ja ka Aafrikasse, lähemale neile paikadele, kust kord inimeseks kujunenult põhja ja ida poole liikuma hakkasime.

Oma muistset ümbrust on inimene püüdnud kaasa võtta, taastada uutes elupaikades. Kel oli võimalusi, rajas iluaedu, istutas puid, põõsaid, lilli. Ehitati templeid, mille ornamentika, sambad oma kapiteelidega kordavad looduse vorme – väänkasve, palmide kroone, õisi. Ornamentides kajastub loodusümbrus: lõuna pool, kus domineerivad lehtmetsad, on ornamendiski rohkem ümarust, lehti meenutavaid märke; põhjas, okaspuude alal, on ornamentideski rohkem teravamaid nurki, vähem ümarust.

Ent püüame jõuda siit üldisema seaduspära juurde. Selge on, et inimene oma loodud ümbrust ja asju kujundades laenas loodusest mustreid, kujundeid, kujutisi. Nii ei olnud kontrast loodusliku ja tehisliku vahel väga suur. Muuseas olid antiik-kreeka templid maalitud mitmevärviliseks, olid selkombel sarnasemad keskaja kirikutele kui meie omaaegsele kujutlusele antiiksest marmorvalgest suursugususest. Kuidas seda kõike üldistada? Üks lihtne viis on tõdeda, et inimese algne ümbrus, tema kujunemiskeskkond oli keeruline ja see ürgkeerulisus määrab olulisel määral ka selle, mis ümbrust meil vaja on, mis ümbruses tunneme end hästi. Meie ideaalne ümbrus peaks olema piisavalt keeruline ja ma arvan, et selles peaks olema ka otse loodu­sest võetud elemente, olgu kive, puid-põõsaid, kasvõi potililli.

Mis on keeruline, mida tähendab keerulisus? Peame pöörduma teaduse, ennekõike matemaatika poole, kus seda on mitmel moel käsitletud ja määratletud. On Kolmogorovi keerukus, on fraktaalsus. Mõlemaid saab suurema patuta tavalises keeles seletada. Kolmogorovi mõttes on miski seda keerukam, mida väiksem on erinevus tema ja tema minimaalse kirjelduse vahel. St: lihtsaid asju saab kirjeldada väga lihtsalt, tippkeerulisi asju kirjeldavad ainult nad ise või nende täielik koopia. Fraktaalsus on mõnede asjade omadus sisaldada iseenda koopiaid. Nii on puuoks ligilähedalt puu koopia, väike oks suure oksa koopia, osa rannajoonest võib olla sama loogeline kui rannajoon ise.

Ümbrus, milles inimene kujunes inimeseks, oli keeruline, seda ka fraktaalsuse mõttes. Olen Tartus jalutades üle lugenud linnapuude harunemise astmeid. Osutus, et Ülejõel, Lodjakoja ja Kroonuaia silla vahel ei leidunud puid, millel oleks olnud rohkem harunemisi, tüvest ja oksast kasvanud oksi, kui kaheksa. Aga seda ei ole sugugi vähe. Oluline on see, et kõik puud ja oksadki on erisugused, ei ole ühtki, mis oleks teise täielik koopia. Kuid puud on ka sarnased, on puud, eriti muidugi sama liigi puud. Sama kehtib ka väiksemate taimede kohta. Ükski nurmenukk või võilill pole teise koopia, ent on ikka nurmenukk ja võilill. Taimed ei ole üldiselt ka naiivses mõttes „geomeetrilised“, nendes on vähe sirgjooni, ei ole ruutusid, kuupe ja suuremaid siledaid pindu. Nii oleme elanud väga keerulises maailmas kuni uuemate aegadeni, mil inimese ümbruseks said linnamajad, tänavad ja muu tehislik. Selle meie põlisümbruse kirjeldamiseks on tõepoolest vaja ka teistsugust, keerulisemat matemaatikat, mis osalt kujunes alles XX aastasajal. Ja meie ümbrust ei pea saama lihtsalt kirjeldada, olgu sõnadega, olgu projektijoonisega.

Pääle selle, et looduskeskkond on keeruline, on ta ka mitmetasemeline. Puude fraktaalsusest, mitmekordsest harunemisest oli juttu. Loodusmetsas jaotuvad puud mitmesse kihti, rindesse. On suured põlispuud, kellest mõned on surnud ja pikali kukkunud. Vabanenud kohal tärkavad uued puud, leiavad endale kohakese põõsad ja muud väiksemad taimed. Põlispuude kõrval, neist madalamal on nooremad puud, osa neist on kasvult madalamad, vähem valgusnõudlikud. Päris maadligi kasvavad juba mustikad, leselehed, niiskemas metsas ülased, sinililled. Ja nii edasi.

Looduslikul metsaümbrusel on linna­keskkonnaga sarnasusi, ent erinevusi on selgelt rohkem. Majad tihti küll erinevad, kuid on tüüpmajade kvartaleid, on linnajagusid, kus domineerivad suured kastid. Nende geomeetria on primitiivne: sirgjooned, ruudud, täisnurgad, ristkülikud. Ja majad ei liigu, ei õõtsu tuules. Nad ei jagune, ei harune osadeks, nagu puu oksteks. Majad on pigem üherindeline kooslus, selliseks püütakse linnu sageli ka muuta, kaotades vanu, osalt ilma arhitektideta sündinud ja arenenud linnajagusid. Meil suhtutakse arhitektuurilisse isetegevusse väga halvasti. Mis takistab linnaümbruse mitmekesistumist. Sellele annab ka löögi haljastuse äärmine primitiivsus, see, et haljasalad on pöetud murud üksikute puudega, parkides pole eriti põõsaid. Nüüd õnneks on toimumas pööre arusaamises haljastusest, luuakse lillemurusid, metsailmelisi parke. Nii saame inimese kõige loomulikumat keskkonda tuua ka linna ja pole erilist põhjust kahelda, et see parandab meie enesetunnet ja meeleolu, aitab kergemini üle saada kasvõi viimase aasta koroona ja koroonakarantiini toodud vaevast ja murest.

Linn pole aga ainult meie, inimeste elupaik ja ümbrus. Siin on ikka elanud loomad-linnud, putukad ja muud olevused. Kelle kohalolekut või puudumist me sageli teadlikult ei märka, kuid nemadki on osa meie põlisümbrusest, meile evolutsiooniliselt vajalikust keskkonnast. Meie kohus on nende naabritega tegelda, aidata neid, kellel on raskusi, ja tagasi tõrjuda neid, kes kipuvad liiga võimust võtma. Nagu näiteks varesed, olgu hallvaresed või künnivaresed. Tartus olen jälginud linde palju aastaid ja kahjuks on pilt siin kurvavõitu. Oli aeg, kus Tartu oli tuvide ja varblaste, osalt ka hakkide linn. Nüüd on isegi tuvisid ja varblasi südalinnas jäänud väheks, ilmselt napib neil toitu, pesapaiku ja neil on raske edasi elada agressiivsete ja ekspansiivsete vareste ülemvõimu all. Hull lugu on lindude pesapaikadega. Kunagi XIX sajandil oli Tartus olnud palju sireleid ja ööbikuid, nagu tsiteerib toonaseid baltisaksa kirjutisi filoloog Reet Bender. Nüüd võib ööbikuid kuulda linna taga, kus Emajõe luhal on veel alles piisavalt võsa. Linnas aga teevad kassid või varesed kiiresti lõpu mõnda aeda eksinud laulikule.

Nii ei ole praegune ja kujunev linnaümbrus oma siledate pindade, primitiivsete geomeetriliste vormide ja tugevasti alla surutud looduse-elementidega sobiv, kodune ümbrus ei inimestele ega muudele loomadele, olgu need näiteks siilid või laululinnud. Me mõlemad – kahejalgsed ja tiivulised – vajame teistsugust, keerulisemat, vaheldusrikkamat, elusamat ümbrust. Tiivulistel jääb, nagu nimetasin, aina napimaks pesitsusvõimalusi. Kurb lugu on piirpääsukestega, kellele sobilikud lõhed ja õõned müürides, katuste all, tuulutusavades aina korralikumalt suletakse. Ka pääsukestel, keda linnades nagunii on väheks jäänud, on ikka raskem leida räästaalust, kuhu pesa kinnitada. Räästaid uutel majadel tihti enam pole ja seinad on siledad, katuseservas plekist vihmaveerenn – pesal pole pidamist. Kui majal on veel laudadest tuulekast, saaks ühe osakese sellest lihtsalt muuta linnupesakastiks.

Ei saa otse öelda, et moodne arhitektuur on inimvaenulik, et meile on elamiseks täiesti sobimatud betoonist ja klaasist kastid. Asi on selles, kuipalju need kastid meie ümbruses valitsevad, kui palju neist jääb üle ruumi teistsugusele, inimpsüühikaga sobivale ümbrusele – vanadele majadele, aedadele, põõsastele. Ning tingimata on oluline, et see teistsugune ei oleks selline, nagu praegu kipub olema. Et murud ei oleks rohelised kõrbed, mida niidetakse kord-paar nädalas, pidades niimoodi otsekui sõda lillede ja liblikate vastu. Ka haljastel pindadel tuleks palju rohkem lasta ise kujuneda. Millele kutsus üles kloostreid ehitanud Assisi Püha Franciscus. Tuleb jälgida tema öeldut: jäetagu igas aias lapike maad neile taimedele, mida Jumal sinna kasvama on pannud. Olgu need nõgesed, pujud, ohakad. Väikestele lindudele peaks aga mõtlema iga maja- ja aiaomanik, ent ka suures kastis elav inimene, kes saaks kasvõi maja rõdule kinnitada pesakasti piirpääsukesele-piiritajale. Igas aias, iga maja juures võiks olla pesakastike tihastele-varblastele-linavästrikule. Ka nende lähedus mõjub meie hingeelule hästi, usun, et mitte halvemini kui kassi või koera lähedus. Arhitektid-disainerid võiksid minu meelest välja mõelda andekaid, huvitavaid pesakaste. Loodan, et see mõte ei jää neile võõraks. Et puht-esteetiliste (ja esoteeriliste) väärtuste kõrval saavad meie eluümbruse kujundamisel olulise koha ka eetilised (aukartus elu ees) ja evolutsioonipsühholoogilised väärtused.

Nii on arhitektuuri, linnakujundamise üks põhiülesandeid luua inimestele selline ümbrus, kus oleksid nii vajalikud mugavused (vajaduse nende järele olema samuti pärinud esivanematelt) kui ka muistse ümbruse keerulisus. Lihtlabaselt öeldes: tuleb leida viis, kuidas ühendada favela keerukus-vaheldusrikkus moodsate majade mugavusega. Kui pean nimetama arhitektuuri ja arhitekte, kellel see on õnnestunud ja kelle loodu minu meelest kõige paremini sobib meie eluümbruseks, siis nimetan esialgu vaid Friedensreich Hundertwasserit, kes põlgas primitiivset, looduskauget geomeetriat, öeldes, et sirgjoon on jumalavallatu. Ning, nagu juba nimetasin, on mulle südamelähedased Lõuna-Euroopa vanad linnad ja muu seesugune „arhitektideta arhitektuur“. Eestis ehitatav on suures osas ikka korralikult silutud ja natuke ilustatud kast-arhitektuur. Kaste muudavad veel suletumaks-siledamaks karmid soojapidavusnõuded, mis ei jäta lindudele ega putukatelegi pesa- ega pelgupaiku. Projekteeritakse, ehitatakse ühe korraga, midagi olulist maja juures enam muuta ei saa. Siingi on suur erinevus loodusümbruse ja uute linnade vahel. Vanad linnad arenesid ja kasvasid tihti aegamööda, nagu kasvab mets, nii sai neis tekkida palju mitmekesisust, inimesed said oma kodu ja koduümbrust kujundada vähehaaval, ent loovalt. Oleme liiga korralikud, liigne korralikkus aga tähendab elutust, eluvaenulikkust, karptube kastmajades, rohelisi kõrbeid, linnulauluta kevadeid ja kiiruga alleel jalutatavaid koersõpru. Ülikorralikus ümbruses ei ole meil hää, mõnus ja vaba olla, me ei saa elada inimlikult.