Valgusfestival kui uus rahvakunstiliik

Valgusfestivalid teevad valguskultuuri edendamiseks hindamatut tööd, kaasavad ja harivad vaatajaskonda, innustavad rahvast ja mõjutavad omavalitsusi.

ELO LIIV

Valgusfestival „Lux Helsinki“ 5. – 9. jaanuaril Helsingis.

Jaanuari alguses toimus juba üheksandat korda „Lux Helsinki“ valgusfestival, millega õnnestus taas luua Helsingi kesklinna kordumatu meeleolu. Rekord­arv inimesi tuli imetlema valguskunsti, mis laotus vaatajate ees laiali idüllilises Kruununhakas. Kohavaliku eesmärk oli esile tuua paigad, kuhu iga päev ei satu. Festival meelitas kohale üle poole miljoni külastaja.

„Lux Helsinki“ ei ole ainus festival, mille külaliste arvu mõõdetakse miljonites. Näiteks Lyoni valgusfestivali külastab tavaliselt viis kuni kuus miljonit inimest – see on maailma suurim valgusfestival, kuid ka Berliini ja Amsterdami festival võivad uhkeldada kahe miljoni külastajaga.

Milles seisneb siis valgusfestivalide populaarsus? Valgusfestivali vorm sobib kõigile: kunsti tulevad imetlema lapsed ja vanurid, pered ja sõpruskonnad. See on ühiskondlik üritus, mis annab võimaluse avastada ja taasavastada avalikku ruumi, millest töölt või koolist koju minnes silmi tõstmata möödutakse. Valgus toob paigad teistmoodi esile, annab mõtteainest ja pakub lapselikku rõõmu.

Helsingis uitajad said näha 15 valgusinstallatsiooni Mehhiko, Hollandi ja Soome kunstnikelt. Seekordne festival kestis tavapärasest kauem: huvilised said valgus- ja videokunsti nautida kümme päeva. Välisinstallatsioonidega alustanud festival oli siseruumide osa võtnud programmi eelmisel aastal ning pakkus sel korralgi laia valikut tubaseid installatsioone ja minimalistlikku videokunsti. Vaadata sai nii uuemaid katsetusi kui ka kunstiajaloolise väärtusega töid, näiteks eksponeeriti soome valguskunsti pioneeri Jari Haanperä kuut valgusinstallatsiooni. Olin lummatud Teemu Määttäneni lummava esteetikaga „Punase tooli“ („Red Chair“) nimelisest installatsioonist. Märgiksin ära veel briti kineetilise skulptori Jim Bondi „Pilgutuse“ („Blink“), Kai van der Puij’ „11,5 Hz“ ja Timo A. Aalto „Valgusmüra“ („Light Noise“), mis pakkusid valguse ja interaktiivsusega lausa füüsilist kunstikogemust.

Valguskunstil ei ole ühiskonnale sõnumi edastamise taotlust, kuid see võimalus on täiesti olemas. Valgus on alati efektne ja pakub lihtsalt, ilma igasuguse tähenduse või kontseptsioonita, silmailu. Me arvame, et üldsust nüüdiskunst ei huvita, aga Helsingis tulid tuhanded inimesed soojadest kodudest välja ja võtsid käredas pakases ette kahe-kolmetunnise jalutuskäigu. Saan aru ka mõnest kuraatorist, kes heidab ette, et valgusfestival võib väga kergesti moonduda omavalitsuste valimispropagandaks, palaganiks, tsirkuseks – pelgaks efektitsemiseks. Kuid festivali tõsiseltvõetavus on ometi kuraatori käes ja üha rohkem festivale otsib oma nägu ja identiteeti. Valgusfestivale on tekkinud palju ja lõpuks paneb konkurents kõik paika. Need, mille ees rahvas tropina seisab ja ahhetades nutitelefoniga selvepilte teeb, on pigem ikkagi efektsed tööd, kuid see ei pea ilmtingimata tähendama odavust. Sel korral oli „Lux Helsinki“ tõmbenumbriks ülikooli aias oma töid näidanud Elu Lillede (Flowers of Life) nimelise kollektiivi väljapanek. Ei saa salata, haarasin minagi taskust telefoni järele.

„Lux Helsinki“ inspireeris osalejaid linnas valgusega mängima ja valguskunsti võis näha täiesti üllatavates kohtades. Näiteks olid valgustatud sinised elektripostid, mida helsinglased teavad kui Antti jalajälgi. Tennispalatsi põhjafassaadile oli vaatamiseks pandud Charles Sandisoni ajutine installatsioon pealkirjaga „Keel on surnud“ („Language is dead“), mida esitati osana Helsingi Kunstimuuseumi (HAM) programmi „Soome 100“ hooaja avaüritusest.

Festival pakkus palju muudki. Söögiprogrammist võttis osa 25 toidubussi ja restorani, et näljane festivalikülaline saaks mööda „Lux Helsinki“ marsruuti pidi kõndides mõnusaid peatusi teha. See on just selline koostöö, mida soovin näha ka Eesti festivalidel: kõigil on võimalik kaasa lüüa ja ka tulu teenida.

Samal päeval konverentsiga loodi ligi sajaliikmeline Soome Valguskunstnike Ühendus. Ma ei tundnudki kadedust, sest eelmise aasta lõpus pandi ka siin algus ühendusele, millest ammu unistanud olin – Eesti Valgusdisainerite Assotsiatsioonile. Unistan julgelt edasi kunstiakadeemia valgusdisaini ja -kunsti erialast, ka sellest, et valgus­disainereid kaasataks ehitushangetesse, et omavalitsused leiaksid võimalusi festivalide kõrval ka professionaalsete püsilahenduste tellimiseks ja et igal aastal toimuks mõni valguskunstiüritus, mis rahvast õue meelitab.

Valgus on tähtis meedium ja tööriist avaliku ruumi kujundamisel. Valgus mõjutab meid rohkem, kui me seda õieti tajume. Valgusfestivalid teevad valguskultuuri edendamiseks hindamatut tööd, kaasavad ja harivad vaatajaskonda, innustavad ise leiutama nutikaid valguslahendusi ja mõjutavad omavalitsusi pingutama asjatundlike valguslahenduste leidmiseks.

Installatsioone saab vaadata aadressil http://www.luxhelsinki.fi/galleria/