Valgusreostus on kontrolli alt väljas valgus

Johan Moritz: „Kui linna valgustuses midagi muuta tahetakse, tuleb appi võtta valguskunstnik, mitte toetuda pelgalt valgustite müüjate lobitööle.“

MERLE KARRO-KALBERG

Johan Moritz

Johan Moritz

Erakogu

Oktoobri keskpaigas tuleb Tartus arhitektuuri valgustamise ja valguskunsti festival (Tava). Teiste valguskunstnike hulgas on töötuba juhendama kutsutud ka Rootsi disainer Johan Moritz. Ta on Malmö valguslahenduste kallal töötanud viisteist aastat ning üks maailma väheseid täiskohaga linna palgal valguskunstnikke. Siinkohal räägib ta, miks peaks linnades üldse valguskunsti vaja olema.

Malmö on igati erandlik linn. Kogu maailmas pole just palju linnavalitsusi, kus oleks palgal eraldi valguskunstnik. Mida linnad valguskunstniku palgalevõtmisega võidaksid?

Linna valguskunstnik loob elukeskkonda kindlasti väärtust juurde. Eriti puudutab see öist linna. Peame ju ärkama enamasti varakult ja pimedas, läheme tööle ja tuleme töölt samuti pimedas, poodigi ei jõua teinekord päevavalguses. Läbimõeldud valgustus teeb pimedusele vaatamata olemise mõnusamaks. Teine aspekt on energiatõhusus: hästi läbi mõeldud valgustusplaaniga saab kokku hoida nii energiat kui ka raha. Avaliku ruumi valgustamine toob linna nähtavale soovitud valguses: esile saab tuua ja varjata just seda, mida soovitakse. Valgusega saab luua kohtumispaiku, muuta öise linna elavaks.

Malmös on linna valgustamise küsimustega tegeldud 30 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Kui ma Malmö linnavalitsuses tööd alustasin, koostasin kõigepealt valgusanalüüsi. Selgus, et paljudes piirkondades on valgus liiga intensiivne ja neelab tohutult energiat. Esimesed kümme aastat kulusid linna n-ö puhastamise peale.

Nende aastatega on kindlasti paranenud avalikkuse arusaam sellest, mis valgustus on ja mida selle abil keskkonnaga teha saab, nii kunstihariduslikust kui ka energiatõhususe vaatenurgast. Valguskunst on aidanud kaasa linna turustamisel: Malmöst on saanud vaat et omaette kaubamärk. Malmös mõistavad inimesed, et siin on öine linn hoopis teistsugune kui mujal. Ilmselt ei mõelda selle peale teadlikult, pigem tuntakse end keskkonnas, kus arhitekt, maastikuarhitekt ja valguskunstnik on koos tegutsenud, intuitiivselt hästi.

Kui linna valgustuses midagi muuta tahetakse, tuleb appi võtta valguskunstnik. 2013. aasta talvel ilmestas Tartu raekoja platsi valgusinstallatsioon „Uusnurk“ (Anne Rudanovski, Anna-Liisa Unt, Martin Rästa, Ardo Ran Varres, Kerttu Kruusla, Andres Sarv, Paul Sõrmus).

Kui linna valgustuses midagi muuta tahetakse, tuleb appi võtta valguskunstnik. 2013. aasta talvel ilmestas Tartu raekoja platsi valgusinstallatsioon „Uusnurk“ (Anne Rudanovski, Anna-Liisa Unt, Martin Rästa, Ardo Ran Varres, Kerttu Kruusla, Andres Sarv, Paul Sõrmus).

Robert Kähr

Valgusega seoses räägitakse palju ka valgusreostusest: linnad on nii üle valgustatud, et pimedust enam polegi. Kuidas saab valguskunstiga reostust vähendada?

Selle probleemi lahendamiseks ongi tegelikult tarvis head valgustusplaani, kus on läbi mõeldud, milliseid valgusteid kasutada, kuidas ja kus. Valgusreostus on kontrolli alt väljas valgus. Valguskunstniku ülesanne on valgus kontrolli all hoida, kindlaks määrata, kus peaks olema valge, kus pime. Enne tuleb loomulikult teha analüüs, mille põhjal on selge, kus ja mida tuleb teha. Valgus tuleb viia sinna, kus seda pole, ja seda tuleb võtta vähemaks seal, kus seda on liiga palju. Kui kunagi pime pole, ei oska me valgust hinnata.

Peamised vead valgustamisel on niisugused: ei osata hinnata arhitekti või maastikuarhitekti tööd, vaadatakse linnaplaneerimise põhimõtetest mööda ning linna toimimise kohta puuduvad teadmised. Alati tuleb meeles pidada, et linnas tuleb soodustada jalakäijate liikumist. Linna peab saama n-ö lugeda, peab olema selge, kus on linna tuiksooned, kus maamärgid ja keskus.

Mis iseloomustab head valguskunsti?

Kui päevast saab õhtu ja õhtust öö nii, et tegelikult ei saa arugi, või kui öine linn on ehk mõnusamgi koht kui päevane. Alati ei pea midagi muutma või ümber tegema, valgus peaks olema linna loomulik osa. Siin, Euroopa põhjaosas, on valgusdisain oluline just talvisel ja öisel ajal, suvel on siin loomulikku valgust küllaga.

Valgusevajadus ja selle tunnetamine erineb regiooniti kindlasti üksjagu: põhjamaine valgus on teistsugune kui Vahemere maade oma. Põhjas loojub päike kaua ja annab erilise valguse, meile meeldivad kaminatuli ja küünlavalgus – valgus on soe. Vahemere maadel ja Põhja-Aafrikas on valgus palju külmem, sest päike on palju intensiivsem ja loojub kiiresti.

Külastasid valgusfestivali eel Tartut. Mis sulle silma jäi? Mida Tartus valgustuse osas muuta tuleks?

Mitte midagi. Ilma valgustusplaanita on Tartu linna valgustus piisavalt hea. Kui linna valgustuses midagi muuta tahetakse, tuleb appi võtta valguskunstnik, mitte toetuda pelgalt inseneride arvamusele ja valgustite müüjate lobitööle.


Kommentaar

Mida annab linnale valgustusplaneeringu koostamine?

Tõnis Arjus, Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja-linna­arhitekt: Oleme juba paar aastat mõtteid mõlgutanud sellise planeeringu koostamise üle küll. See on dokument, mis annab juhised, mida linna tänavate rekonstrueerimisel ja valgustamisel tähele panna. Eestis tegelikult selliseid valgusjuhiseid koostatud veel polegi.

Praegu on Tartu valgustuslahendus võrdlemisi kaootiline. Eks linna valgustamine on nagu muudki linnaehitusprotsessid: kui pole silme ees üldist dokumenti, millest lähtuda, siis sõltub lõplik lahendus mitmest kontrollimatust tegurist. Esiteks projekteerija, kelle me saame vaid riigihanke kaudu, teiseks ametnik, kes projekteerimist ja ehitamist suunama hakkab. Kui neil pole ühtlustatud ja üheselt arusaadavaid põhimõtteid ees, siis tekibki selline kaootiline linnaruum, mida me mitmel pool Eestis näeme. Isegi kui lõpptulemus on hea, võib juhtuda, et see ei lähe ülejäänud kehva tulemusega kokku. Mõnikord on isegi parem, kui kõik on võrdselt halvasti, aga vähemalt ühtmoodi.

Kui me vaatame praegu ka uusi lahendusi, siis näeme, et eri tänavalõike on lahendatud väga subjektiivselt. Kitsaskohti on lahendatud tükiti, tervikut vaatamata. Kuidas need tänavalõigud omavahel kokku kõlavad, seda enamjaolt silmas ei peeta. Valgustuse planeeringu ja juhiste eesmärk on jagada linn, vähemalt keskosa, tsoonideks ja liigitada tänavad, millele sätestatakse selgesõnalised reeglid: kui kõrged on valgustid, kui palju nad valgust annavad, kuidas on valgustatud sõiduteed, kuidas kõnniteed. Mõtlema peaks ka sellele, kas esikohale seada sõidukid või jalakäijad. Väga oluline sellise plaani juures ongi prioriteetide seadmine. Praegu on tihti nii, et kõnniteed on pimedad, aga sõiduteed hiilgavad. Jalakäijal ju silmad ei põle ja valgust ei anna, autodel aga on valgustust rohkem kui vaja.

Mil määral aitab Tava neid sõlmekohti lahti harutada? Mida Tartu linnaruum valgusfestivalist võidab?

Valgusfestival tõstab päevakorda küsimuse, kuidas linna valgustada. Kindlasti ei maksa alahinnata selle ürituse õpetlikku poolt. See annab võimaluse harida ametnikke, kes valgustuse teemaga tegelevad, aga kindlasti arendavad sellised ettevõtmised ka rahva maitsemeelt. Eesti linnades armastatakse kirjut, üle võlli keeratud värvidega sähvivat valgust, sest siis paistab, et sellesse on kõvasti raha pandud ja et selline asi on kihvt. Paraku väsitavad sellised valguslahendused kiiresti ja tekitavad pigem valgusreostust. Professionaalne valgusfestival kindlasti kummutab sellised üldlevinud eksiarvamused.

Valgusfestivali kavas on ka valgusinstallatsioonid, ma loodan, et katsetatakse läbi võimalused, kuidas linnaruumi objekte valgustada. Ehk on meil võimalus mõningaid lahendusi ka edaspidi kasutada ja nad püsivaks muuta.

Rootsis on Malmöl oma valgus­disainer palgal juba pea 30 aastat. Mida selline spetsialist linnaruumile juurde annab? Kas Tartus võiks linnaarhitekti ja kunstniku kõrval töötada ka valguse hingeelu tundev spetsialist?

Meil on olemas valgustusspetsialist, kes valgusti tüüpide, stilistika ja valguslahenduse eest vastutab. Mõneti on see hariduse küsimus, kas ta vajab enda kõrval veel kunsti- või disaineriharidusega inimest. Kui valgustuse eest vastutaja, linnakunstnik ja linnaarhitekt omavahel tõhusalt koostööd teeksid, viimaste suundumustega kursis oleksid, siis oleks meil samasugune pädevus nagu Malmöl.

MERLE KARRO-KALBERG

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht