Valgustusajastu ülikool nüüdisaegses linnas

Ülikoolilinnaku asukoht ja arhitektuur peavad soodustama sisulist ja vaimset tööd, lähtuma tudengite ja õppejõudude vajadustest, s.o looma akadeemiliselt inspireeriva keskkonna.

KADRI ASMER

Tartu ülikooli kaugemaks eeskujuks on Inglise arhitektuuris välja kujunenud vabaplaneeringulised põhimõtted, mis pakkusid välja idee leida ülikoolile koht pargis  ja looduskaunis maastikus. Tartu tähetorn Toomemäel.

Tartu ülikooli kaugemaks eeskujuks on Inglise arhitektuuris välja kujunenud vabaplaneeringulised põhimõtted, mis pakkusid välja idee leida ülikoolile koht pargis ja looduskaunis maastikus. Tartu tähetorn Toomemäel.

Andres Tennus / Tartu Ülikool

Oktoobri esimesel nädalal tõi Tartu ülikooli kolmepäevane rahvusvahe­line konverents „Ülikoolimaastik valgustus­ajastu valguses“ Eestisse kunsti- ja arhitektuuriteadlasi Venemaast Ameerika Ühendriikideni, Sorbonne’ist Oxfordini. Kuigi konverentsi keskmes oli valgustusajastu, mil sündis n-ö uue ülikooli idee ja sellele vastav arhitektuur, on teema aktuaalne ka praegu: mitmed ülikoolid Eestis ja mujal Euroopas mõtlevad taas oma alusväärtustele ja seavad eesmärke, sh arendavad ja laiendavad ülikoolilinnakute hoonestust. Viimase puhul on oluline arhitektuuriline sobivus linnaruumi ja maastikuga, silmas tuleb pidada ka ülikooli funktsionaalsust ning õppetöö vajadusi. Küsimus on ühtaegu oluline ja keeruline. Mõelgem kas või sellele, et kunstiakadeemia oli sunnitud loobuma asukohast Tallinna kesklinnas, või Tartu ülikooli uute õppehoonete viimisele südalinnast välja.

Uued linnaehituslikud ideed

Ülikoolilinnakud on seotud maastiku, linna ja inimestega, kusjuures neil on linnaruumis nii arhitektuurilise üldpildi kui ka rahvastiku iseloomu ja vaimsuse kujundajana oluline koht. Selle mõju juured ulatuvad just valgustusaegsete ülikoolide ehitusaega, mil need kujunesid ühiskonnas suure tähtsusega katalüsaatoriks rahvusriikide enesemääratlemisel või rahvusliku identiteedi kujunemisel. Ka ülikoolilinnakud ehitati uute põhimõtete järgi: mitte vastanduvana, vaid põimituna linnaruumi. Sellega edendati uusi linnaehituslikke ideid ja integreeriti olemasolev uute vormidega. Ülikooli tervikliku hoonete kompleksina ning valgustusaegse filosoofia kandjana saab koondada ülikoolimaastiku mõiste alla, mille on kasutusele võtnud Tartu ülikooli kunstiajaloo professor Juhan Maiste. Sõnapaari tähendusväli on võrreldav mitmete teiste teadussüsteemis juba koha omandanud mõistetega nagu kloostri-, linna-, mõisa-, küla­maastik jms.

Tartu valgustusaegne maastik

Tartu ülikooli ajalooline hoonete ansambel on Euroopas üks parimaid näiteid valgustusaegse ülikooli ehituspõhimõtetest ja XIX sajandil ühiskonnas toimunud muutustest, mis viisid tänapäeva moodsa maailma väljakujunemiseni. Ajal, mil ülikool Emajõe Ateenasse rajati, olid Euroopa ülikoolimaastiku muutmise plaanid olemas vaid idee tasandil. 1800. aastaks oli siiski välja kujunenud selge arusaam ülikooli funktsioonist ning vajadus leida haridusele ja vaimule võrdväärne arhitektuuriline vorm. Veel enamgi, Euroopas oli alanud revolutsioonide ja sõdade aeg, mis tähendas, et ülikooli idee sai kõige jõulisemalt võrsuda just Euroopa kunagisel ääremaal. Keiser Aleksander I langetas 1801. aastal otsuse ehitada ülikool Tartusse ja mitte Kuramaale Miitavisse (praegune Jelgava). Kahe aasta pärast, 1803. aasta veebruaris, saabus Tartusse Johann Wilhelm Krause (1757–1828), kes visandas paari kuuga esimesed kavandid ülikooli peahoone ehitamiseks. Sellega sai Tartust Ida-Euroopas üks esimesi ülikoolilinnu, mis äratas provintsi Emajõe kallastel.

Prof Juhan Maiste sõnul on Tartu ülikooli kaugemaks eeskujuks olnud Inglise arhitektuuris välja kujunenud vabaplaneeringulised põhimõtted, mis pakkusid kloosterlikult suletud ansamblite asemel välja idee leida ülikoolile koht pargis ja looduskaunis maastikus.1 1814. aastal avaldas Briti arhitekt Charles Kelsall (1782–1857) ühtaegu kriitilise ja unistava teose „Ülikooli illusioon“ („Phantasm of an University“), kus ta esitas visiooni uue ülikooli, „teaduse ja kunsti metropoli“ loomiseks. Peale õppehoonete pidid ülikooli juurde kuuluma muuseum, ülikooli trükikoda, senati maja, kirik, raamatukogu ning lõpuks avarad pargid ja metsasalud jalutusteedega.2 Arhitektuuriteadlased on tema nägemust nimetanud utoopiaks, kuid eelkõige kõneleb Kelsalli visioon ajastuomasest murrangust hariduse- ja kultuurivallas ning ülikoolimaastiku kui omaette nähtuse kujunemise algusest.

Ajastu suurimaks saavutuseks võib pidada Thomas Jeffersoni asutatud Virginia ülikooli3 (rajatud 1819. aastal), mis on võetud tervikliku ansamblina ka UNESCO maailmapärandi nimekirja ning on harmoonilise ruumikasutuse ja looduse arhitektuuriga sidumise üks paremaid näiteid. Virginia niinimetatud akadeemilisse külla kuulub küll ajaloolisi ja uuemaid ehitisi, kuid läbi aegade on prioriteet olnud just maastiku, s.t jalutusteedega muruplatside, paviljonidega aedade jms säilitamine. Terviklik ruumilahendus on ka nimetatud ülikooli kõrge reputatsiooni üks olulisemaid põhjusi akadeemiliste saavutuste kõrval.

Tartu ülikooli peahoone asukohana kaaluti Emajõe kallast ja Toomemäge, kuid lõppvaliku määras just loodus ise: nii all-linnas kui ka Toomemäel ei sobinud pinnas ehitamiseks. Nii otsustati tühjalt seisva Maarja kiriku platsi kasuks, kuhu pääses kergemini ligi ning kus oli piisavalt ruumi suurejoonelise hoone püstitamiseks. Tartu ülikooli peahoone eeskujuks on peetud Antiik-Kreeka arhitektuuri ja selle taassündi klassitsismis, anatoomikumi kuppelsaali jooned viitavad renessansiaegsele traditsioonile ning tähetorni puhul saab tõmmata otseseid paralleele teiste samal ajal Euroopas asutatud ülikoolide arhitektuuriga (näiteks tähetorn Göttingenis). Kokkuvõttes esindab Tartu ülikool XIX sajandi alguses sündinud uut linnaehituslikku põhimõtet, mille kohaselt tuli arhitektuur siduda pargiga ning lähtuda spetsiaalselt akadeemilistele institutsioonidele mõeldud ehitustüpoloogiast.

Nüüdisaegsed ülikoolilinnakud

Linnade kiiret kasvu ning tihedat hoonestust arvestades on valgustusaegne ülikooliansambel, nii nagu seda Tartus tunneme, erand linnamaastikus ning ühtlasi nüüdisaegse inimsõbraliku linnaplaneerimise eeskuju. Vaadates ülikooli uusehitisi ning praegust linnaehituslikku suunda viia ülikoolilinnak ajaloolisest linnasüdamest välja ja laotada õppehooned laiali mööda linnaruumi, tekivad aga küsimused, mille üle tasub sügavamalt mõelda.

Londoni ülikooli kolledži (University College London) linnaplaneerimise professor Michael Hebbert on seda teemat käsitledes märkinud, et kui möödunud sajandi teisel poolel levis Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides üleüldine suund viia ülikoolihooned avaratele tühermaadele ning kesklinnast eemale, siis nüüdseks on võetud absoluutselt vastupidine hoiak ning ülikoolid otsivad võimalusi tulla tagasi oma ajalooliste lätete juurde, s.t südalinna.4 Ülikoolidest on saanud interdistsiplinaarsed teaduskeskused, kus ei piirduta ainuüksi õppetööga, vaid luuakse ja populariseeritakse uusi suundi meditsiinis, majanduses, tehnoloogias. See eeldab valdkondade koondamist ka ruumis. Tartu ülikool on äärelinna rajanud Maarjamõisa õppelinnaku (meditsiini-, loodus- ja täppisteadustele), mis tudengite seisukohalt on eraldatud nii ülikooli- kui linnasüdamest.5 Muu hulgas on kritiseeritud Maarjamõisa õppehoonete ümbrust, kus laiutavad parkimisplatsid ning valitseb vähese loodusväärtusega miljöö.

Raske on ennustada, milliseks kujuneb ülikooli positsioon linnaruumis lähiaastatel ja -kümnenditel. Üks on siiski selge: linnaplaneerimiseski on aeg pöörduda tagasi valgustusajastu algideede juurde, mis kõnelesid nii vabadusest kui ka humanismist. Vabaplaneeringuga linn, kus inimesele ei ole kättesaadavad üksnes industriaalühiskonna hüved, vaid ka vaim ehk raamatukogud, auditooriumid ja koguni tähetorn, kutsub edasi arutama senisest hoopiski laiemal foonil: mida kujutab endast XXI sajandi linn ja milline roll on seal ülikoolil? Edasiste arendusplaanide juures võiksid haridusjuhid, poliitikud, arhitektid ning linnaplaneerijad pidada silmas kahesaja aasta jooksul kujunenud traditsiooni, mis on toonud kaasa omaette arhitektuurifenomeni – ülikoolilinnakud ja nende maastiku. See tähendab, et õppehooneid ei tohiks planeerida linna serva, kus puudub linnakut toetav taristu, ning õppetööd ei tohiks viia kasutuseta seisvatesse ruumidesse. Eelkõige peaksid ülikoolihoonete asukoht ning arhitektuur soodustama sisulist ja vaimset tööd, lähtuma tudengite ja õppejõudude vajadustest, s.o looma akadeemiliselt inspireeriva keskkonna.

1 Prof. Juhan Maiste, Emajõe Ateena. Ülikool kui ikoon valgustusajastu arhitektuuris (Athens on the Emajõgi. University as an Icon of Enlightenment Architecture). Ettekanne konverentsil „Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses“, oktoober 2016.

2 Charles Kelsall, Phantasm of an University. White, Cochrane & Co, London 1814. Kelsalli ideid tutvustas konverentsil prof dr William Whyte ettekandes „The Phantasm of an University: Imagining New Landscapes in the post-Revolutionary Britain and Ireland“.

3 Virgina ülikoooli ruumilist ja institutsionaalset ülesehitust käsitles konverentsil dr. Epi Tohvri ettekandes „New Science as the Designers of the Academic Environment of the University of Tartu“.

4 Michael Hebbert Linnakumaastikust teadmuskvartaliteks: sellest, kuidas õppimine on naasnud oma linlike juurte juurde (From Campus Landscapes to Knowledge Quarters: How Learning Returned to its Urban Roots). Ettekanne konverentsil „Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses“, oktoober 2016.

5 Iris Mäemets, Üliõpilaste vajadused ja nendele vastav ülikoolilinnaku välisruum Tartu Maarjamõisa linnaku näitel. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, magistritöö, 2015. Juhendajad Grete Arro ja Mart Hiob.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht