Valmis

Ka unustatud paikadel on väärtus: nad tuletavad meelde oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes.

ULLA ALLA

Ursula K. Le Guin kirjutas 1969. aastal haarava (ulme)romaani „Pimeduse pahem käsi“, mille kultuuri ja ühiskonda puudutavad mõtted on vaimukad: seal on osavalt konstrueeritud kõrvalpilk ühiskonnale ja selle väärtustele. Raamatu sündmustik hargneb Talveplaneedil, kus elavad humanoidid, kelle ühiskonnakorraldust ja kultuuri suunavad mõõdukuse ja tasase arengu ideed. Talve­planeedi kliima on külm ning elurütm aeglane. Karmid tingimused liialdamist ei soosi. Näiteks võrreldakse Maad ja Talveplaneeti nii: „Maalased kalduvad arvama, et nad peavad edasi minema, edusamme tegema. Talveplaneedi inimesed, kes elavad alati Esimesel aastal, arvavad, et edusammud on vähem tähtsad kui kohalolek.“ Le Guini Talveplaneedil keeratakse pahupidi millegi tegemise algpõhjused ja progressi idee kui selline.

Kus on ülemmäär?

Kas meie igavese kasvu ja üha kiirema arengu eesmärki täitev ühiskond on pidevalt esitanud valesid küsimusi? Ehk peaksime retoorilise „Miks ka mitte?“ asemel rohkem, sagedamini ja kõvemini küsima hoopis „Aga miks?“.

Vajaduste miinimumist on lihtne aru saada: kui on nälg, siis on nälg ja miski muu pole oluline. Vajaduste maksimumi on raskem tabada: millal on piisavalt? Piisavalt süüa ja juua, piisavalt turvaline, piisavalt eneseteostusvõimalusi? Kuidas aru saada, millal on küll? Lihtsam on leida oma ülemmäär indiviidina kui ühiskonna või kultuurina. Kollektiivne taju ja selle areng on palju aeglasem ja keerulisem.

On aeg ühiskonna ja kultuurina kõigis valdkondades panna paika ülemmäär. Seepärast küsin ma ka arhitektuurilt: millal on küll? Millal on piisavalt ruumi? Millal saab valmis? Pidevalt räägitakse progressist, kasvust, visioonidest ja plaanidest. Vähem kiputakse rääkima lõpust, paigalseisust ja säilitamisest. Ehitussektoris nagu ka kõikjal mujal kipub domineerima ikkagi tulevikuvisioon sellest, mida peab ehitama: uut ja läikivat, energiatõhusamat kui enne. Kuidas näeb välja ehitussektor, mis ei ole suunatud kasvumajandusele?

Toon lihtsa võrdluse. Viimase 20 aasta jooksul on Eestis ehitatud 21 497 000 ruutmeetrit uut pinda, see on elamud ja mitteelamud kokku. Eesti elanikkond on see-eest viimase 20 aasta jooksul vähenenud 76 430 inimese võrra. Ruumiliselt ja demograafiliselt võrdub see Keila, Rakvere ja Pärnuga.1

Järgnev küsimus võib mõjuda naiivselt ja pealiskaudselt, kuid see on siiski vajalik. Kellele seda ruumi ehitatakse? Ehk on aeg hakata juba olemasolevat putitama, hooldama ja kindlameelselt säilitama? Vana hoonestus ei ole kuhugi kadunud ega amortiseeru uue ehitusega sama kiires tempos.

Vaikselt tõstab pead erialane arusaam ja visioon, mille keskmes on ainult see, mis on juba praegu olemas. Tasahilju ja aina enam levib mässajate visionääride ja noorte arhitektide seas arusaam, et „… kõik ehitatu on praegu juba olemas ja see moodustab peamise materiaalse ressursi tulevikuks“.2 Ja nii ongi: kõik on juba olemas, on vaid vaja selle eest hoolt kanda.

Oleme muutunud tehisruumidest sõltuvaks, samal ajal sõltuvad need ruumid meist – üht ei ole teiseta. Meie elame-oleme oma ruumidega sümbioosis, sõltuvuses, mistõttu on meil vastutus hoolitseda oma ruumide hea käekäigu ja pika ea eest nii, nagu hoolitseme oma esimese ruumi ehk keha eest.

Vabaruumid oleksid kasumiahne ning reeglitest ja kommetest läbipõimitud ühiskonna antipoolused, oaasid, kus käia südametunnistuspiinadeta molutamas või ennast välja elamas. Tuleb vaid leida julgus, et sisse astuda.

Ulla Alla

Ruumi ühiskondlik hüljatus

2020. aasta suvel ilmus tehnikaülikooli uuring Eesti hoonevaramu kohta. Hinnati, et järgmise 30 aasta jooksul vajab renoveerimist – küll vaid energiatõhususe perspektiivist – umbkaudu 36 protsenti hoonevaramust ehk 54 miljonit ruutmeetrit (ehitatud enne 2000. aastat).3 Tegemist on suure investeeringuga, ehitussektorile jagub tööd küllaga.

Hoonete hooldust annab jaotada erimoodi, pinnapealsest n-ö nahapesust puujalgade ja valehammaste remondini. Kuid hoolduse peamine tingimus on, et keegi hoolib ja hoolitseb. Kuidas hoolitseda aga paikade eest, millest keegi enam ei hooli? Lõpuks, kui kõik ehitatu on juba olemas, on ka unustatud paigal väärtus – kas pelgalt materiaalne või lausa kultuuriline ja ühiskondlik.

Praegu paistab, et unustatud paigad, hooldajata ruumid peamiselt lammutatakse. Eelmainitud tehnikaülikooli uurimuses välja toodud hinnangu järgi on 30 aasta jooksul „vaja“ lammutada 2000–4000 hoonet. Selle investeeringu maksumus on 15 miljonit eurot aastas. Peab küsima: millesse seejuures investeeritakse? Paremasse keskkonda? Ilusamasse ja korrastatud ümbrusesse? Ehitusjäätmetesse? Mõningaid lammutatavaid hooneid saab küll taaskasutada, aga kindlasti mitte samas mahus ja sama väärtuslikuna, kui need olid algselt kasutusel. Igal juhul on säärased lahendused seni veel küllaltki kulukad või töömahukad.

Kas võiks need unustatud ja hüljatud hooned lihtsalt rahule jätta – lasta neil olla potentsiaalne materjal, mida ühel päeval osatakse tõepoolest kasutada? Vaikselt ja järjekindlalt lammutavad ja dekonstrueerivad nad end ise. Loodus ja ilmastik aitavad omasoodu kaasa.

Unustatud ja hoolitsuseta jäänud paigad, majad ja ruumid hoiavad meeles ja tuletavad meelde ühiskonna suuremaid murekohti: oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes, „mitte minu tagaaias” mentaliteeti. Vahel on segadus tagaaias ja pea­tänaval oluline, palju olulisem kui lakutud ühtlane sillutis, mis ei salli korra­lagedust ja varjab ruumi ebavõrdsust.

Ikka ja jälle on unustatud paikade tarastamise ja lammutamise argumendid ohutus, eramaa pühadus ja ilumeele riivamine. Sedasorti suhtumine ja reeglid ei ole aga fikseeritud ning neid on võimalik mudida ja muuta.

Eeldame, et siseruum ja avalik ruum on võrdlemisi ohutud. Majades, tänavatel ega tunnelites ei peaks kogu aeg hirmunult ringi vaatama, et midagi kaela ei kukuks. Ometi ei takista ükski seadus näppu ukse vahele jätmast ega trepil komistamast, ei kaitse õnnetute juhuste kokkusattumise eest. Seadused ja seaduste järelvalve tagaksid justkui pelgalt oma olemasoluga turvalise keskkonna. Liigne turvamine ja omavastutuse välistamine viivad üha rangemate normide ja reeglite kehtestamiseni. Riik teab, mis on tema kodanikule hea ja turvaline. Patroneeriv ettehooldus viib lõppkokkuvõttes õpitud abituseni.

Millised peaksid aga olema ohutusreeglid ja turvanõuded unustatud kohtadele, mahajäetud hoonetele, omamoodi avalikule ruumile? Ohutus on peamine ettekääne ja põhjus, miks kiputakse unustatud ja hüljatud hooneid n-ö hooldama just lammutamisega. Kui aga lammutamiseks vahendeid ei leita, siis ümbritsetakse hüljatud territoorium ajutiste taradega ja varustatakse hoiatussiltidega: „Eramaa“, „Ohutsoon“, „Valvab G4S“.

Nii lükatakse vastutus võimaliku ohu korral inimesele, kes loata siseneb. Koht ja seda ümbritsev territoorium lõigatakse tähelepanust ja kasutusest lihtsalt ära ning tarastamise ja uste-akende kinni löömisega välistatakse iga potentsiaalse huvilise juurdepääs ruumile, mis on üle. Hüljatus tabab nii inimesi kui ka maju ja kohti.

Looduses, reeglitevabas ruumis, liikudes oleme tähelepanelikud. Kõik meeled registreerivad olukorda ja kaardistavad hetki. Kaljunukil seistes vaatame jalge ette, oleme mõttega kohal. Võib-olla tuleks hüljatud ja unustatud tehiskeskkondadest mõelda kui loodusest, käituda seal vastavalt – respektiga.

Tardunud aeg ja ruum

Kui omanik jätab omandi hooleta, omamine on talle liiga raske koorem, siis kas ei peaks seal kehtima igamehe õigus – vaba kasutuse õigus? Loosung „Eramaa on püha“ on tihti argument, miks võõraid ei lasta tühjalt seisvale ruumile ligi. Kuid arusaam eramaast on alati muutuv ja muudetav.

1930. aastate Inglismaal loodi ühendus The Ramblers, mis pühitseb kõndimise naudingut ja kaitseb kohti, kus inimesed armastavad käia. Ühendus on suutnud ümber mõtestada eramaa ja selle, kellel on õigus eramaaks nimetatud loodusele ligi pääseda.

Nii on ehk võimalik teha ka ehitatud, kuid seejärel unustatud eramaaga: ümber mõtestada, kellele see lõpuks kuulub. Lasta sellele ligi just need huvilised, keda enamasti üritatakse takistada ja vitsaga eemale ajada. Ja lasta paikadel olla kas või nii kaua, kuni selle hüljatuga osatakse midagi ette võtta või kuni ta omasoodu põrmuks vajub ja loodus selle tagasi võtab. Loodus ju luba ei küsi – ta kasvab, kui saab.

Võib-olla tekitavad unustatud paigad inimestes ebakindlust või teadmatust, sest see ruum ei paigutu justkui ühessegi tuntud kategooriasse. Olli Lagerspetz kiidab „Mustuse filosoofias“ Tove Janssonit, kes taaselustas väljendi rådddjuret (rootsi k). See sõnapaar iseloomustab olukorda, „milles puudub kord ja mille puhul jääb ebaselgeks, mis kord oleks üldse õige“. See omamoodi vahepealset seisundit kirjeldav rootsikeelne sõnapaar väljendab hästi unustatud paiku, kus tulevik on tundmatu ja võimalused määramatud, kus aeg ja ruum on tardunud ootele. Pole küll veel teada, mille ootele.

Kuid mis võiks siis saada sellistest hoonetest nagu tühi laut, teenindusmaja, eramu või kuur? Mitte midagi. Sest need on juba praegu, nagu nad olema peavad. Kuigi need on näiliselt unustatud, on neil üks suur ja oluline võimalus: edurongilt mahapudenemise hirmust vaba ruum, seaduste kaitse alt vabastatud, lindpriilikult vaba ruum ja vagabundliku mõtte jaoks vaba ruum. Jääkruumid, üleruumid, afunktsionaalsed ja tarbetud ruumid, asotsiaalsed maastikud. Ühesõnaga, vabaruumid – need on meie vabadus. Vabadus määratud kasutajast, määratud tegevusest, määratud reeglitest, harjumustest ja juurdunud rütmidest. Unustatud ja hüljatud ruumides ja kohtades on vabaduse võimalus. Meie reliikvia on just vabadus!

Inimestele, kogukondadele ja ühiskonnale oleks hea, kui jätta mõned kohad täiesti vabaks, et seal ei kehtestataks kombeid comme il faut ega suhtutaks nendesse kui kasulikku või kasumlikku potentsiaalsesse ressurssi. Vabaruumid oleksid kasumiahne ning reeglitest ja kommetest läbipõimitud ühiskonna antipoolused, oaasid, kus käia südametunnistuspiinadeta molutamas või ennast välja elamas.

Vabaruumi piir on tara, mis on püstitatud selleks, et hoida võõras eramaalt eemal, et hoida ühed sees ja teised väljas. Ent tara ei kaitse seespool olijat, vaid hoiab eemal hoopis välise maailma reeglid ja surve, laseb tara sees olijatel olla kõigest vaba. Seal pole neid reegleid, mis mujal. Seal polegi reegleid. Algselt unustatud ruumi ümber paigutatud aiad ja plangud on oluline piir ümber vabaruumi, kus sünnib kollektiivne, anonüümne ja igasuguse visioonita looming. Tuleb vaid leida julgus, et tara ületada või väravast sisse astuda. Rohkem polegi vaja.

1 Statistikaamet. Vaadatud 14. IV 2021.

2 Graeme Brooker, Nägemus + haridus. – Maja, sügis 2020 (101-102).

3 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia. Tallinna Tehnikaülikool 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht