Vana ja uue ühendaja

Austris Mailītis: „Mulle meeldib mõelda ajast pigem kui pinnast, kui mittelineaarsest arhitektuursest elemendist.“

KARLI LUIK

Austris Mailītis on üks rahvusvaheliselt tuntuimaid Läti arhitekte, kelle kuulsamad projektid on Läti Expo paviljon Shanghais (2010) ning Shaolini lendavate munkade teater Hiinas (2016). Ta on kujundanud kaks korda Läti paviljoni Veneetsia kunstibiennaalil, pälvis eelmisel aastal Läti ehitusinseneride liidu aasta noore arhitekti auhinna ning nimetati alla 40-aastaste arhitektide ja disainerite auhinna Europe 40 under 40 laureaadiks. 11. aprillil esines Mailītis EKA avatud loengute sarja raames Tallinnas.

Oled tuntud Lätit esindavate projektidega nagu Expo paviljon ja tegeled Läti identiteediga nagu ehitusjärgus oleva uue laululava kavandamine. Mil viisil arhitektina rahvusliku kuvandiga suhestud?

Kahtlemata ei saa me seda teemat kuidagi ignoreerida. Osaledes Expol või planeerides rahvuslikult nii olulist ehitist nagu Läti laululava oleme tahes-tahtmata kuvandiloojad. On vähemalt kaks võimalust identiteet

Austris Mailītis: „Arhitekti töö muutub rohkem filmirežissööri omaks, kus annad juhtnöörid, ent lased asjadel juhtuda, oled uudishimulik ja aktsepteeriv.“

Mailītis Architects

i vaadelda. Ühelt poolt on see midagi, mis pärineb minevikust ja võib lähtuda pärandist, mis on hetkel kultuuriliselt ning tehnoloogiliselt olemas. Seda saab taaskasutada ja taasluua identiteedi tugevdamiseks, samas peitub siin ka oht, et kui jätkame millegagi, mis on juba olemas ja muutunud iseenesestmõistetavaks, siis lähtume millestki, mis pole enam tegelikult oluline.

 

Teine võimalus on proovida luua midagi uut – leiutada midagi, mis on värske, kas laiemas kontekstis, maailma või vähemasti regiooni tasandil. Ja kui teha seda laiemale publikule, kas lätlasena või Läti nimel, siis see muutub samuti osaks nii oma kui rahvuse identiteedist. Seetõttu pole tähtis mitte ainult vaadata minevikku, vaid püüda luua midagi uut. Identiteet on alati muutumises ning lähtub konkreetsetest ajaloolistest sündmustest, mis on tihti tegelikult üsna äsjased. Kui näiteks mõelda Hollandile, mida praegu teame tulpide maana, siis see seos ei ole ju tekkinud üldse mitte ammu hoopis tulbisibulatega hangeldamise tulemusena, ent on täna üks olulisemaid rahvusliku kuvandi elemente. Samamoodi püüan oma projektides leiutada uusi tähendusi, mis meie piirkonnast kõneleksid.

Läti identiteediga töötades püüan tavaliselt leida seda uut kultuuri ja looduse ühendamisest. Kultuuri ja looduse piirimail töötamine lähtub arusaamast, et lätlastel on – sarnaselt eestlastega – väga lähedane side loodusega: meilgi on metsa- ja tuuleemad, rohi on püha ja puudega saab rääkida. Sama teadmist loodusest püüan tuua oma projektidesse. Näiteks uue laululava projekti puhul töötasime Läti maastike metafooriga – metsa ja mäega, mis ühenduvad üheks suureks koosviibimise paigaks. Lava sümboliseerib Läti loodust: see on rahulik, aeglane, tasane. Need metafoorid ei tekita mitte ainult visuaalset ning ruumilist kuvandit, vaid aitasid meil luua ka parema akustika. Lähtudes loodusest ja metsast töötasime välja täiesti unikaalse akustilise lahenduse, mille nimetasin metsaakustikaks, kus elemendid toimivad sarnaselt puude lehestikule.

Teisisõnu, leides inspiratsiooni looduse ja kultuuri kohtumispaikadest, püüan luua looduslikku atmosfääri, mis samal ajal on alati innovatiivne, tekitada loomulikku keskkonda ning kasutada loodusest inspireeritud uusi tehnoloogiaid. Laululava projekti puhul toimib lava lisaks metsast lähtuvale vormile ka koore toetava muusikainstrumendina.

Sarnaselt kultuuri ja looduse kokku­puutepunktide leidmisele oled huvitatud ka traditsioonilise ning moodsa ühendamisest, nn kaasaegsest vernakulaarsusest. Miks on need sinu jaoks olulised kategooriad ja mil viisil põimid pärimust innovatsiooniga?

Riias asuv Läti uue lauluväljaku lava kujutab mäge, konstruktsioon seda katvat metsasalu ja katus lehestikku.

Mailītis Architects

Mulle meeldib mõelda ajast pigem kui pinnast, kui mittelineaarsest arhitektuursest elemendist. Aeg saab olla mitmuses, ühes projektis võivad väljenduda erinevad ajad. Näiteks Shaolini lendavate munkade teatri puhul tahtsin ühendada väga moodsaid ja samal ajal ka väga vanu tehnikaid, tekitada teatud mõttes ajatuse tunnet. Hoone asukoht Hiina mägedes iidsete templite läheduses on väga spirituaalne ja ühendab juba iseenesest paljusid sajandeid. Erinevate ajastute kombineerimine töötas selle projekti puhul suurepäraselt. Siin sobitusid kokku iidsed kivitöötlemise tehnoloogiad, munkade vaimsus, tänapäevane vormikeel ja suhestumine olemasoleva keskkonnaga, kõrgtehnoloogiline tuuletunnel, parameetriliselt projekteeritud fassaadid ning munkade performatiivsus. Tekkis väga erinevate ajastute koosviibimine ühes ajahetkes ning ruumipunktis.

Vanal ja uuel on tihti palju rohkem ühist kui esmapilgul võiks tunduda. Usun, et tänapäevased uuenduslikud robottehnoloogiad on kohati väga lähedased iidsete traditsiooniliste tootmisviisidega. Seetõttu arvan, et koos uute tehnoloogiatega on tagasi tulemas käsitöölised, kes modernismi ja mass­tootmise juures üleliigseks muutusid ning pigem marginaliseerusid. Tänased robotkäed ja muu sarnane tehnika vajab uusi käsitöölisi, kes nüüdisaegseid tehnoloogiaid kasutada oskavad. See võimaldab erilahendusi, hinnakäärid masstoodanguga muutuvad olematuks, ning siin on vaja juurde inimmõistust, kes tehnoloogiat suunata mõistab. Nii et praegune aeg on selles mõttes väga huvitav: midagi väga uut toob kaasa millegi väga vana taaselustumise.

Oled öelnud, et sind huvitab kontrolli kaotamine oma projektide üle. See on võrdlemisi ebatüüpiline, arhitektid püüavad tavapäraselt pigem kõike kontrollida.

See ongi minu jaoks midagi uut, mida olen oma töös tähele pannud ja mida püüan uurida ning mõista. Eks ma püüan samuti kontrollida, ent tihti on see võimatu ja kui tulevad erinevad mõjutused ehitajatelt, kasutajatelt, teisest kultuurist, kus objekt paikneb jne, siis projekt muutub ja mõnikord on see vaimustav. Küsimus on, kuidas töötada nii, et määrata üldisem suund, koordinaadid, kus sees toimetada ning lasta osatäitjatel anda oma parim. Arhitekti töö muutub rohkem filmirežissööri omaks, kus annad juhtnöörid, ent lased asjadel juhtuda, oled uudishimulik ja aktsepteeriv. Võimalik, et soovides vähem kontrollida ja paremini suunata, saab projekt palju värviküllasem, mitmekesisem, ning ühisloomet on seal tavapärasest palju enam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht