Vanalinna võimalused

Tallinna vanalinna uuringu lõpparuande järgi tundub, et suure osa kesklinna planeerimis- ja liikumisprobleemidest saaks ära lahendada vanalinna tuules.

GRETE TIIGISTE

Juuni hakul esitleti Eesti Kunstiakadeemias (EKA) aruannet „Vanalinn. Pärand, elukeskkond, turism“, mis on kolmeaastase uurimisprojekti kokkuvõte. Juhtumiuuringut juhtis EKA muinsuskaitseosakonna nooremteadur Triin Talk, rühmas töötasid veel arhitekt Raul Kalvo ning Tallinna Tehnikaülikooli sotsioloogid Katrin Paadam ja Liis Ojamäe. Tänuväärt panuse andsid ka mitmed EKAs muinsuskaitset ja konserveerimist ning arhitektuuri õppivad tudengid. Tallinna sadama huvi on ilmselgelt sadama ja vanalinna vahelise linnaruumi korrastamine ning laevareisijate logistika, sealhulgas teedevõrgu parendamine, mis ongi sadama üks põhiline tööülesanne.

Projekti täitjate sõnutsi oli Tallinna vanalinna uuringu eesmärk analüüsida ja pakkuda lahendusi, kuidas muuta kasvava turismi tingimustes planeerimisvõtete ja pärandi targa haldamisega linnaruum inimsõbralikumaks ning sidusamaks. Kuigi uuringu ja selle kokkuvõtte pealkiri viitavad vanalinnale, siis käsitlustes ei ole pelgalt sellega piirdutud. Olulisemad soovitused puudutavad nii kesklinna kui ka selle lähipiirkondi, näiteks Põhja-Tallinna militaarpärandit või kesklinna ümbritsevat puitasumite ringi ehk Kalamaja, Pelgulinna, Kelmiküla, Kassisaba, Uue Maailma, Tatari, Veerenni, Torupilli, Raua ja Kadrioru asumit, kuna seniajani säilinud puithoonestus on Euroopas haruldane ja väärt eksponeerimist ning väliskülalisele tutvustamist.¹

192 leheküljel esitatud kokkuvõtte sisu saab laias laastus jaotada kaheks. Ühtpidi antakse soovitusi, kuidas suunata turismi Tallinna vanalinnas ja selle ümbruskonnas. Uuringu tarbeks on läbi töötatud suur hulk turismikäitumist ja -korraldamist analüüsivaid materjale. Tuuakse rohkelt näiteid Euroopa turismipealinnadest, kus ametivõimud on võtnud kasutusele meetmed, et külastajate masse kontrolli all hoida.

Tallinna vanalinna areng on mõõdetavate näitajate põhjal suhteliselt turismikeskne ning kohalike elanike kannatus pannakse turismi kõrghooajal kõvasti proovile. Aruandes on selgitatud ka turismitaluvuse tegureid, millest on Tallinna vanalinnas suviti ületatud ilmselt füüsiline, sotsiaalne ja psühholoogiline piir. Autorid toovad välja Tallinna võimalused olla atraktiivsem sihtkoht pigem aasta ringi, oluliseks peetakse nii ajalist kui ka ruumilist hajutatust. Jagatakse suuniseid, kuidas võõrustada sise- ja välisturiste mugavamalt, väärikamalt ja tõhusamalt. Uuringu käigus on tehtud kohalike elanike, äripidajate ja võõrustajatega suur hulk intervjuusid, mis avavad laiahaardeliselt Tallinna vanalinna teisest küljest, kui seni on harjutud nägema. Teksti on pikitud vanalinnas elamise ning turismiga seotud ajaloolisi kilde, sümpaatsena mõjuvad pikaaegse vanalinna elaniku Jaan Krossi vanalinna parasiitelanikke ning kingapoode puudutavad tsitaadid.

Teine väljajoonistuv teemaliin on ruumi planeerimise ettepanekud, kuidas muuta nii külaliste kui ka elanike liikumine mugavamaks. Need soovitused on ilmselt suunatud eelkõige Tallinna linnavalitsusele, aga ka Tallinna sadamale ehk uuringu tellijale. Linnaelanikku ja linna argikasutajat kõnetabki eelkõige just see kokkuvõtte osa. Mitmed planeerimisideed on ühel või teisel kujul avalikkuse eest läbi käinud, mõne üle on kohati palju arutatud. Uuringu autorid pakuvad üldisi nõuandeid nagu vajadus luua Vanasadamast eri suundades ühendusi, et see paremini linnakoega siduda. On antud ka üsna konkreetset nõu, näiteks rajada Ahtri tänavale jalakäijate ülekäik ja ohutussaar või linnahalli ja ristluslaevade kai vahele piki mere äärt kulgev valgustatud ning viitadega tee, mis viiks jalutaja kesklinnast Noblessneri kvartalini –
midagi kunagise Kultuurikilo­meetri sarnast. Niimoodi oleks lihtne liiklejate eluolu paremaks teha.

Kai tänav

Tallinna Sadama planeerimine käib vastavalt rahvusvahelise arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects (ZHA) arendusplaanile „Masterplan 2030“². Teatavasti saadi see rahvusvahelise visioonivõistluse tulemusel, aga seesama ZHA võidutöö pälvis mõne aasta eest palju kriitikat. Peaasjalikult heidetakse ette elitaarsust ja seda, et see ei suhestu siinsete oludega.³ Vanalinna uuringu kokkuvõttes on tehtud ZHA arendusplaani mitmeid muudatusettepanekuid. Üks kõnekamaid on Tallinna sadama A-terminali viiva Kai tänava arendamine atraktiivseks jalakäijate promenaadiks. Raul Kalvo analüüsiskeemil on välja toodud, et Kai tänav on ainus vaatesiht, kust avaneb kogu pikkuses Oleviste kiriku torn, mis on ühtaegu turistile vanalinna suundumisel oluline orientiir. Kai tänavast võiks kujuneda peamine liikumiskoridor, promenaadi võiksid kasutada ka uude ristluslaevade terminali saabuvad reisijad. Kalvo analüüsiskeemi kohaselt soovitatakse promenaadi hooned projekteerida konsoolselt ehk nii, et need sirutuvad osaliselt promenaadi kohale. Siis on sel tänaval mugav ja mõnus kõndida mis tahes ilmaga. Promenaadile peaksid avanema eri funktsiooniga äripinnad, mis looksid elava tänavaruumi. Autorid kirjutavad: „Kui sadamaterminalist väljuja näeks aktiivset tänavafronti, siis on see iseenesest reklaam kõndimisele ja näitab, et juba ollaksegi kesklinlikus ruumis“ (lk 40). See kuldreegel võiks kehtida kogu Tallinna kesklinna planeerimisel, aga kahjuks liigutakse tihti just vastupidises suunas. Kui Kai tänav valmiks seesugusena, oleks see mere läheduse tõttu ahvatlev ajaveetmiskoht linlaselegi.

Bastionivöönd

Vanalinna ümbritseva bastionivööndi arendamine on aastakümneid olnud kuum teema, mida torgivad aeg-ajalt arhitektid, muinsuskaitsjad, aga ka teiste elualade esindajad ning linnaelanikud. Tallinn kustutati kindlustuslinnade nimistust XIX sajandi teises pooles, misjärel endised muldkindlustused tasandati ning nende peale rajati rohealad, nagu Hirvepark, Musumägi, Tornide väljak, Kanuti aed, Harjumägi ja Snelli park. Bastionivööndi potentsiaal on kajastatud vanalinna uuringu kokkuvõttes. Pannakse ette siduda vöönd ringjaks pargikeskkonnaks, mida läbiks glassiipuiestee. Nii saaks ühendada vanalinna selle ümbruse asumitega, teha jalgsi liikumise mugavamaks ning hajutada turismi vanalinnast väljapoole. Aruandes on märgitud, et bastionivöönd on pindalalt kaks korda suurem kui vanalinna hoonestatud ala.

Mullu juunis toimus Eesti arhitektuurikeskuse vanalinnateemaline linnafoorum, mille kaaskuraator oli kõnealuse uuringu koostaja Triin Talk.⁴ Foorumi üks fookusteema oli samuti bastionivöönd ning arutelu tulemusel leiti, et see rohekoridor tuleks võtta aktiivselt kasutusele näiteks suveniirituruna, sportimispaiga ning ürituste korraldamise kohana. Väljapakutu tundub tore, eriti suveajale mõeldes, kuid on linna kui terviku seisukohalt pigem kosmeetiline ning turistikeskne muutus. Arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige on kirjutanud, et bastionivöönd ja selle lähiala võiks toimida linnaelu katalüsaatorina, mistõttu võib ala küll ajutiste ehitistega hoonestada, aga lõpuks oleks sinna vaja midagi püsivamat.⁵ See idee tundub kandvat. Sellega haakuvalt kerkib silme ette arhitekt Villem Tomiste loodud „Helioru“ visioon⁶, mis asetab Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori uue kodu Harjuorgu, elavdades kogu Kaarli puiestee alleed ümbritseva ala, mis on EKA rektori Mart Kalmu sõnutsi täiesti käest lastud.⁷

Vanalinna uuringu aruandelt oleks oodanud põhjalikumat süvenemist bastionivööndi võimalustesse ning lahenduste ja näidete käsitlemist, kuna see on nii vanalinna kui ka kesklinna planeerimisel võtmeala.

Tallinna vanalinna uuringu lõpparuande järgi tundub, et suure osa kesklinna planeerimis- ja liikumisprobleemidest saaks ära lahendada vanalinna tuules. Mingis osas see ehk ongi nii. Kui ette võtta bastionivöönd või ühistranspordivõrku arendada, oleks sellel positiivne mõju kogu linnale, kuigi ühistransporti on uuringus kajastatud pigem turisti vaatest. Vanalinna arengut mõjutab ka linnahalli aina kestev saaga, see teema on linnavalitsuses ja meedias taas esile kerkinud. Linnahall asub vanalinna ja sadama kokkupuutepunktis ning linnapea Mihhail Kõlvarti sõnade kohaselt tunnevad selle vastu huvi ju isegi investorid Dubaist.⁸ Mitte et linn sellest juhinduma peaks, aga tõsi see on, et linnahalli kasutuselevõtt avaks vanalinna merele. Siinkohal tuleb rõhutada, et oluline on hoone arhitektuuri säilitamine, mille tõttu tuleks piirkonda erasektoriga kahasse arendades ettevaatlik olla.

Need ja teised vanalinna uuringu lõpparuandes välja käidud ideed on tervitatavad. Nüüd oleks tarvis, et huvitatud osalised sellest kinni hakkaksid ja vähemalt mõnedki ettepanekud ellu viiksid. Sobivalt on parajasti avalikul väljapanekul vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, kuhu võiksid jõuda mõnedki selle uuringu aruande punktid.

1 Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur. Prisma Prindi Kirjastus, Tallinn 2002, lk 15.

2 Vanasadama arendusplaan 2030. Masterplan 2030. Zaha Hadid Architects – Tallinna Sadama veebileht.

3 Mattias Malk, Zaha Hadidi Tallinn. – Müürileht
20. I 2020.

4 Vanalinna linnafoorum „Vana linna uus võimalus“ VI 2022, kuraatorid Triin Talk ja Sille Pihlak.

5 Carl-Dag Lige, Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal. – Tajumaailm 7. VII 2014.

6 Heliorg, Harjuoru linnaruumi visioon. Arhitekt Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), 2020.

7 Kaspar Viilup, Mart Kalm: Tallinn on ebaratsionaalselt hõre ja sisuliselt välja ehitamata. – ERRi kultuuriportaal, 7. V 2023.

8 Margitta Otsmaa, Mihhail Kõlvart. Tallinna linnahalli arendus ja muud ehitustööd. – Uudis+,
21. VI 2023.