Vastuvõtt
Vahemere kriisi valguses on ka Eestis hakatud aktiivselt rääkima migrantide tungist Euroopasse. Maailma lõikes on aga mure märksa tõsisem: üle 50 miljoni inimese on olnud sunnitud kriiside tõttu oma kodust lahkuma. Tihti jääb meediakajastuses tajumata globaalse kriisi inimlik pool: üksikinimese saatus. Selle aasta hilistalvel anti meile võimalus veeta üks kuu teispool Läänemerd Lõuna-Rootsi väikeasulas, kus puutusime kokku asüülitaotlejatega ning naaberriigi ponnistustega kriisi leevendamisel.
Rootsi immigratsioonipoliitika
Suure hulga pagulaste vastuvõtt on umbes sajandipikkuse varjupaiga pakkumise kogemusega Rootsile teadlik sotsiaalmajanduslik ja poliitiline samm.1 Rootsi meedias on viimastel kuudel hakatud üha enam rõhutama, et sisserändajad on Rootsi riigi majanduslik tulevik. Mõistagi on tugevnemas ka kohalike konservatiivide vastuhääl.
Rootsile esitatakse üle 80 000 asüülitaotluse aastas, lõviosa Malmös. Sealt paigutatakse taotlejad menetluse ajaks üle riigi laiali. Varjupaiga taotlejale võimaldab riik elamise (tihti mitmekesi hotellitoas, vastavalt normile igale inimesele minimaalselt 5 m2 elamispinda), riik maksab ka minimaalset toimetulekutoetust (61–72 krooni päevas), annab juriidilist ja keelelist abi ning võimaldab soodustingimustel arstiabi. Juhul, kui elatakse majutusüksuses, kus toiduvalmistamise võimalust pole, ka toitlustatakse kolm korda päevas.
Suure taotluste hulga tõttu on asjaajamine aeglane: keskmiselt jõutakse taotluse esitamisest esimese otsuseni umbes poole aastaga, sageli aga venib protsess aastani või isegi pikemaks. Selle aja jooksul ei tohi varjupaigataotleja ametlikult töötada ning peab elama Rootsi riigi toetusest. Taotlustest rahuldatakse umbes kolmandik.
Igapäevaelu väikeasulas
Eelmise aasta lõpus kutsuti meid Iaspise residentuuriprogrammi raames Smålandi maakonda 1700 elanikuga Virserumi asulasse tegelema avaliku ruumiga. Virserum, kunagine Rootsi mööblitööstuse pealinn, on globaalse konkurentsi tingimustes ning süvenevas ääremaastumises kaotanud oma linnastaatuse ja hääbunud aleviks. Üksikuid Astrid Lindgreni maa Smålandi idüllilisi talusid järvede ja metsade vahel ostavad võileivahinna eest suvemajadeks eraldatust otsivad sakslased ning hollandlased, suurem osa neist on aga maha jäetud. Regionaalarengu fondide abil ehitati Virserumi 2004. aastal suur kunstimuuseum, suuruselt Rootsi esikolmikusse kuuluva näituseruumiga, mis toob suvehooajal asulasse veidi uut hingamist. Kuid talvises tänavapildis on näha vaid pensionäride vanu Volvosid ning halvasti istuva vatijopega sihitult ringi liikuvaid asüülitaotlejaid. Need on inimesed, kes on jõudnud viimaks, pärast pikka reisi kriisikolletest, sihtriiki Rootsi ja ootavad oma pagulasstaatuse kinnitamist.
Nädalapäevad enne meie residentuuri algust oli Virserumi keskväljakul asuvast Hotell Dackest saanud riikliku migratsiooniameti (Migrationsverket) majutuskeskus. Väikeasula majutusasutuse tervikuna väljaüürimine oli omanikule kasulikum kui paari kliendi pärast nädalas hotelli ja restorani lahtihoidmine. Pea ainus toitlustuskoht oli nüüd kohalikele suletud ning võõraid tuli juurde: uude keskusesse majutati 60 ajutist elanikku, lisaks 120-le varjupaigataotlejale, kes peatusid lühiajaliselt asula serval juba kümme aastat migratsiooniametile renditud kortermajades.2
Hotelli funktsioonimuutus oli kohalike seas mõistagi aktuaalne teema, mida otsustasime uurida. Haakisime end külge Punase Risti vabatahtlikele,3 kes meid hotelli kaasa võtsid. Asula inimtühjade tänavate ja vaikselt viisakate rootslaste vahele oli peidetud hoopis teine reaalsus: hotellitäis elu ja temperamenti ning sooja ühtehoidmist, hoolimata keelebarjäärist ja kultuuritaustast. Inimeste soov vestelda, jagada oma lugu, küsida nõu, õppida, osaleda keeletundides ja teistes programmides, mida Punane Rist neile korraldas, oli ammendamatu. Sellega, et kodumaal oma eluga ise toime tulnud asüülitaotlejad on uues riigis vastuvõtja, abisaaja rollis, on paljudel keeruline leppida –passiivsus paneb proovile inimväärikuse ning eneseuhkuse.
Ettevalmistused
Olime nagu enamik varjupaigataotlejaist Virserumis ajutiselt, kuid meid võeti, tänu seotusele kunstimuuseumiga, kohalike hulka tingimusteta ja kiiresti vastu. Säärast vahepealset positsiooni ära kasutades otsustasime korraldada asula poolhüljatud keskväljakul ühise söömaaja, et kohalikud ja asüülitaotlejad kokku tuua. Kasutades Virserumi kunstimuuseumi sissetöötatud infokanaleid ja usaldusväärsust (meililiste, äratuntavat plakatikujundust ja suhtlusvõrgustikku), kutsusime üheks märtsikuu laupäevaks inimesed kogu piirkonnast keskväljakule meie residentuuriprojekti lõppesitlusele. Teisesisulised kolmekeelsed plakatid, mis kutsusid varjupaigataotlejaid peo ettevalmistamisele kaasa aitama, täpsemalt süüa tegema, kleepisime migratsiooniameti majutusasutustesse.
Asüülitaotlejad olid väga innukad: viimaks oli võimalik nii kaasteelistele kui kohalikele tutvustada killukesi oma kultuurist ning üldse midagi teha. Rahvusgrupid panid kokku mitmekäigulised pidusöögid. Kogusime kokku toiduainete nimekirjad, mis keelebarjääri ja tundmatute koostisosade tõttu oli omaette performance, ning järgmise päeva veetsime lähima suurema linna Växjö rikkalikus araabia poes, kus realiseerisime residentuuriprogrammiga teose tootmiseks määratud raha toiduainetes. Naasnud ääreni täis autoga õhtul Virserumi, ootasid varjupaiga taotlejad meid juba kooli õppeköögi ukse taga.
Köögis läks lahti kaos. Mõistetav ka – seal vehklesid kümned eri kultuurid oma tööpinna ning oma osa jahu ja õli eest. Suhtumisi oli muidugi nii palju, kui oli inimesi: osa leppis kitsaste tingimustega, osa võitles viimse veretilgani, ka teiste toitude arvelt, roa uhkuse ja suurejoonelisuse eest, osa tundis oma kaasteeliste käitumise pärast piinlikkust. Nagu on igas ühiskonnas erinevaid inimesi, on ka pagulasi väga mitmesuguseid: mõni on kõrgharidusega, mõni mitte, mõni on kokk või insener, hambaarst, tõlk või talumees.
Vastuvõtt / Mottagning / The Reception
Ilm oli märtsi alguse kohta uskumatult kevadine. Kohalikke ootasid platsil nagu etenduseks valmis seatud tooliread, Virserumi harjumuspärane vaikus ning inimtühjus, esimene linnulaul. Lasime „kunstiprojekti“ vaatama tulnud publikul koguneda ja viivitasime algusega veidi, et joonistuks selgemalt välja kontrast hääbuva asula ning hotelli vilka elu vahel. Märguande peale ilmusid inimesed laudadega, millest moodustati otse tooliridade ette, vaatajate silme alla umbes 15meetrine laud, rulliti lahti valge laudlina ning hotellist valgus platsile sajapäine mass häbelikke, kuid elevil inimesi, kandmas oma südame ja kätega loodud hõrgutisi, mis asetati kokkutulnute ette lauale. Pikk rootsi laud, kaetud Nigeeria, Afganistani, Liibüa, Tuneesia, Tšetšeenia, Albaania, Kosovo, Eritrea, Süüria ja Palestiina parimate paladega. Ja jagamine võis alata, vastastikune üksteise vastuvõtt peaaegu kahesajale inimesele, ühine pidu, maitsmine, käepigistused, põgusad vestlused, silmavaated – sellisel peol pole võõristusel enam kohta.
Meie trikk kasutada sotsiaalteemadele viitamiseks kunsti kanaleid läks läbi: kohalikud ei osanud aimatagi, et nad sellisele üritusele satuvad. Vastuvõtule oli näiteks sattunud ka Rootsi Demokraatide (Rootsi suurim rahvuskonservatiivne partei) kohalik esinumber, kes helistas hiljem muuseumisse, et kiita ürituse asjakohasust ning vahendeid nende teemadega tegelemiseks. Esimene tutvus tehtud, plaanisid kohalikud selliste kohtumiste jätkamist. Varjupaigataotlejad olid rõõmsad, et olid saanud kohalikega neutraalselt positsioonilt suhelda, ise midagi pakkuda, jagada killukesi oma kultuurist ja korraks unustada veniv tegevuseta argipäev. Meile tõlgina nädalaid abiks olnud Süüriast pärit Wael ütles, et tunneb end esimest korda viimaste kuude jooksul inimesena – ta oli lõpuks ometi kellelegi vajalik.
Maailma mure ja Eesti hirm
Meie meediasse jõudev Vahemere kriis on vaid piisake tohutust ümberasumislainest, mis on haaranud suure osa Aafrikast ning Lähis-Idast. 2013. aastal ületas konfliktide tõttu sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste hulk esmakordselt Teise maailmasõja aegse rahvaste rände. Kriisid on tänaseks kõikjal vaid süvenenud, mis tähendab, et maailmas on praegu ripakil kõvasti üle viiekümne miljoni inimese. Ainuüksi Süüria kodusõja jalust – sealt tuleb ka suurim põgenike vool üle Vahemere – on naaberriikidesse pagenud 3 miljonit inimest, sisepõgenikke on 6,5 miljonit. Euroopast palus eelmisel aastal asüüli 150 000 süürlast, mis on 0,015% kodu jätnute koguarvust.4 Euroopa Liit sai möödunud aastal viimase kümnendi rekordarvu varjupaigataotlusi – kokku üle 620 000, millest umbes neljandik rahuldati. Näiteks ukrainlasi, kes on taotlenud oma naaberriikidest kas asüüli või muud kaitset, on kokku aga üle 800 000.5
Eesti meediat jälgides tekib tahtmatult tunne, et kriisi tegelik mõõde ei ole meil veel kohale jõudnud. Arutletakse eelkõige välisabi saatmise üle, toetatakse lõunapiirile tõhusama piirivalve rajamist, noogutatakse kaasa paatide hävitamise ideele – peaasi et saaks probleemi oma õuelt eemal hoida. Panustama aga peab, kuna loodame Euroopalt solidaarsust ja abi oma idapiiri turvamiseks.
Meie olukord ongi keeruline. Värske rahvusvahelise sotsiaalse arengu indeksi kohaselt oleme immigrantide suhtes maailma üks sallimatumaid riike, tagantpoolt seitsmes. Massiline okupatsiooniaegne sisseränne on pigem halva kogemusena veel paljudel meeles, aastakümneid väldanud lõimumisprotsess pole eri põhjustel olnud lõpuni edukas, ka meedia kaudu kogetavad rahutused vana Euroopa linnades heidutavad Eesti elanikku üha enam.
Avalikus debatis kasutatakse vaheldumisi eri mõisteid, toomata tihti välja nende sisulist erinevust. Meie halli passi omanike ja töörändajate panemine ühte mõttelisse patta varjupaigataotlejatega on sisuliselt väär. Pagulased on need inimesed, kes lahkuvad oma kodudest, jätavad oma senise elu, maksavad suuri summasid smugeldajatele ning riskivad illegaalselt füüsilisi piire ületades kõigega, mis neil on, selleks et üldse ellu jääda. Need inimesed, kelle ümberpaigutamisel Euroopa Liit abi palub, on pagulased.
Kui Euroopa Liit küsib, kas jagame nendega ühist vastutust, võime endalt küsida: kas meie oleme valmis pakkuma väikesele hulgale inimestele elamisväärset elu? See oleks eelkõige moraalne otsus. Kas või sümboolse aktiga peaksime näitama, et kuulume Euroopaga samasse väärtussüsteemi. Sallivus kasvab just nimelt avatuse ning isiklike suhete toel.
1 Loe Rootsi immigratsioonipoliitika eesmärkide ja ajaloo kohta lähemalt: Anders Hedman, Rootsi tee sõjalisest suurvõimust humanitaarseks ülijõuks. – Postimees 4. V 2015.
2 Näiteks Virserumist umbes kümmekonna kilomeetri kaugusel naabervallas, keset metsi asuva Målilla kunagises uhkes sanatooriumis ootab oma otsust 400 asüülitaotlejat.
3 Kamp krapsakaid pensionäriprouasid, kes vabatahtlikkuse alusel asüülitaotlejaid iga päev abistasid.
4 Uko Särekanno, Vahemeri kui märg haud Euroopa liidule. – Poliitikaguru veebileht.
5 The UN Refugee Agency 30. IV 2015.
Virserumi süürlased
Somar (28) on endine ÜRO abiprogrammi töötaja Süürias, kes tegeles sealse majanduse edendamiseks väikelaenude andmisega. Ta on õppinud Damaskuse ülikoolis majandust ja põgenes Süüria pealinnast Türki, kust ujus öösel illegaalselt üle piirijõe Kreekasse, maksis Kreekas Poola salakaubitsejatele mitu tuhat eurot Ungari valepassi ja smugeldamise eest. Poole aasta pärast tema asüülitaotlus Rootsis rahuldati. Ta elab Virserumis, üürib korterit, käib SFI (Swedish for Immigrants) keelekursustel, tööl veel ei käi – et saada tööd, peab oskama kohalikku keelt. Ta on leppinud sellega, et oma haridusele vastavat tööd ta Rootsis ei leia ja peab alustama lihttöödest. Süvendatud keeleõppe ajal pidas ta otstarbekaks elada Virserumis, kus igapäevased kulud on väiksemad.Endine Süüria välisesinduste kommunikatsiooniekspert Kreekas (17 aastat) ja tõlk Wael (54) valdab keeli (araabia, kreeka, inglise ja juba natuke rootsi keelt) ning möönab, et on kuulunud Baathi parteisse, sest muidu poleks saatkonnas töötamine olnud võimalik. Vaadetelt kuulub Wael siiski opositsiooni, mistõttu on teda ka tihti kinni peetud ja ülekuulamistele viidud. Tal on kaks tütart, kellest üks õpib Damaskuse ülikoolis arhitektuuri ja teine lõpetab gümnaasiumi. Wael ja Somar räägivad sageli seikadest, kuidas sõda nende igapäevaellu sekkus. Näiteks pommitati Damaskuse ülikooli ajal, kui Waeli tütar selle sööklas lõunat sõi. Seekord läks väga napilt ja tema tütar, erinevalt paljudest teistest kaasõpilastest, pääses tervelt. Waeli tuttav hoiatas teda, et riiklikus julgeolekuorganisatsioonis oli tema toimik lauale tõstetud, ning tal soovitati riigist lähipäevadel lahkuda, sest muidu ta arreteeritakse – nii kaovad inimesed. Waelil oli kehtiv Euroopa viisa, kuid siiski, et keegi tema kohta julgeolekust aru ei päriks, pidi ta piiril ametnikele altkäemaksu andma. Esialgu läks ta oma vanasse kodukohta Kreekas, kuid liikus sealset tööpuudust nähes edasi Rootsi. Waeli esimene vestlus migratsiooniametis oli veebruaris, järgmine tuleb juunis. Wael loodab, et kuna 95% süürlastest aktsepteeritakse, siis saab tema naine lastega augustis nendega liituda. Wael ei usu, et nad jäävad Virserumi elama – seal ei ole piisavalt tegevust. Ehkki Wael on praegu veel asüülitaotleja, ei ela ta teistega koos hotellis, vaid rendib koos sõbraga korterit.
Mõlemad, nii Wael kui Somar, kinnitavad, et kui sõda Süürias lõpeb, naasevad nad oma kodumaale – see on siiski nende kodumaa, Kuid on Rootsi riigile abi eest igavesti tänulikud. Wael tõdeb, et kuigi ta polnud Süüria riigikorraga nõus, on see, mis toimub ISISe, Jabat al Nusra vägede, FSA (Free Syrian Army), Baathi partei ja teiste ülestõusnute vahel, kindlasti hullem ja ennustab, et kahju Süüria riigile suudetakse taastada võib-olla poole sajandi jooksul.
Mahmud (21) on pärit suurest Süüria perest. Kartuses, et ka tema paljulapselise pere noorim poeg vägisi sõtta saadetakse ja perepoegadest kedagi ellu ei jää, kraapis Mahmudi isa maffiale raha kokku ja saatis poja Euroopasse. Mahmudi varjupaigataotlus rahuldati, ent keelt õppida on tal väga raske. Ta sai Süüriast vaid alghariduse, kuna ta suur pere oli vaene ning noorim poeg jõudis koolis käia vaid viis aastat, enne kui pidi pere toetamiseks pagarikotta tööle minema. Uues elukohas Virserumis peab Mahmud kohanema uute oludega.