Venemaa versus Moskva

Kaie Kuldkepp

Venemaa on justkui üks suur linnalabor, kus arhitektuuriline ja linnaruumiline eksperimenteerimine tihti vähe väärtustatud. Just sellest on lähtutud seekord Venemaa ekspositsioonis, mille on kureerinud linnauurimusliku suunitlusega mittetulundusühing Strelka. Veneetsia biennaalil on nad katsetanud Venemaa modernistliku arhitektuuri ideede sobivust tänapäeva. Strelka väljapanek „Aitab laadast. Venemaa minevik, meie tänapäev” („Fair Enough: Russia’s Past, Our Present”)¹ on kui ideede mess või maailmanäitus, kus 20 väljamõeldud ettevõtet tutvustavad ja üritavad meile maha müüa ideepakette, mis on ainest saanud Venemaa modernsest arhitektuurist. Sellise formaadi kaudu tegeletakse tänapäevalgi aktuaalsete arhitektuuriteemadega ja pakutakse lahendusi sotsiaalsetele ja ruumilistele küsimustele.

Paneelmajade konstruktsioonimonopol Prefab Corp.

Kaie Kuldkepp

Näiteks esitletakse ühes boksis daatša tänapäevale kohandatud varianti kui sotsiaalruumilist paketti, mis põhineb venelastele üliomasel daatšakultuuril ja globaalselt kasvaval vajadusel ladustada kusagil oma üleliigseid asju. Teises boksis tegutseb ettevõte Estetika Ltd, mis pakub müügiks Venemaa arhitektuurile iseloomulikke detailelemente, traditsioonilist vene ornamenti, mis ent pleksiklaasist välja lõigatud. Imaginaarne Prefab Corp esitleb oma boksis paneelmajade konstruktsioonimonopoli, taaskasutab vanu paneelmaja osi. Messil on esindatud näiteks ka Noorte Pioneeride Disainistuudio, mis on spetsialiseerunud noortekeskuste arhitektuurile, peegeldades sotsialistlikke väärtusi ning pakkudes alternatiivi tänapäeva tarbimisele orienteeritud noortekultuurile. Iga näituse müügi-idee mängib mõne osaga Venemaa moderniseerimisest ning näituseboksidest moodustub terviklik linnaideede messiruum.

Sellise kommertsliku tüpoloogia toel vahendatakse arhitektuuri-ideid rahvusvaheliselt üheselt mõistetavana. Kogu väljapanek on kuraatorite Anton Kalgajevi, Brendan McGetricki ja Daria Paramonova kergelt (enese)irooniline vastus biennaali üldkuraatori Rem Koolhaasi teemapüstitusele modernismi kui universaalse tüpoloogia omaksvõtust.² Vene paviljoni kuraatorid arutlevad modernismi taaskasutuse üle, müües sotsialistlikke ideid kapitalistlikul turul, liialdades pisut kõigega.

Veneetsias näitusealast eraldi paiknev Moskva ekspositsioon kui poliitiliselt korrektne teemakäsitlus kontrasteerub Venemaa enese ja biennaali kontseptsiooni suhtes kriitilise paviljoniga Giardinis.³ Moskva linna arhitektuuri ja linnaplaneerimise komitee koos Moskva linnaarhitektist kuraatori Sergei Kuznetsoviga esitlevad nii Venemaa pealinna ajaloolist kui ka nüüdisarhitektuuri, kujutades Venemaa pealinna ühe globaalselt olulisima linnakeskkonna ja platvormina, et arutleda möödunud sajandi sotsiaalse ja ruumilise „progressi”, tänase urbanistika ja edasise arengu üle. Väljapaneku esimene pool esitleb Moskva XX sajandi mõjusamaid ehitisi. Fotod peamistest modernistlikest arhitektuurinäidetest on paigutatud lakke ja selline alt üles vaade rõhutab arhitektuuri võimsust ja suursugusust.

Kuna tänapäeval on linna olemusele ja identiteedile arhitektuuri kõrval samavõrra oluline avalik ja sidus linnaruum, siis esitleb ekspositsiooni teine pool Moskva uut urbanistlikku tulevikku Venemaa pealinna ühe olulisema ja suurejoonelisema väliruumiprojekti Zarjadje pargi näitel. Välja on pandud Moskva kesklinna ümber kujundanud lineaarse pargi (autor on New Yorgi tuntud disainibüroo Diller Scofidio+Renfro) elusuuruses fragment.

Ehkki oma lähenemiselt väga erinevad, kajastavad nii Venemaa kui ka Moskva paviljon Venemaa moderniseerimise tagamaad. Kui üks peegeldab justkui laiemat kultuuriringkonna soovi asetada teatavad ühiskondlikud protsessid ja otsused kahtluse alla, oodates alternatiive ja katsetades nendega, olles ühtaegu valmis ka kriitiliseks eneserefleksiooniks, siis teine esitleb meile poliiteliidi lihvitud lähenemist: (läänest) ostetakse sisse inimesed, kes loovad meile modernse linna.

Venemaa ja Moskva paviljon peegeldavad selle suurriigi sisemist vastuolu, lõhet kultuuri- ja poliitilise eliidi vahel, ning seda, kuidas need on end globaalses ruumis positsioneerinud.

1 Sõnamäng: ing k tähendab fair laata, aga ka õiglast; ing k fair enough võib tähendada ’mõistetav, põhjendatav, vastuvõetav’.

2 „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014” („Fundamentals: Absorbing Modernity: 1914–2014”).

3 Giardini on Veneetsia biennaali näituseala, kus on esindatud teatava rahvusvahelise positsiooniga riigid. Venemaa paviljon on siinkohal kui osa sellest rahvusvahelisest kontekstist, Moskva väljapanek biennaali näitusealast väljaspool mõjub kui maailmas eraldiseisev ruum.