12 vihast kriitikut

TRISTAN PRIIMÄGI

29. augustil avaldas seltskond rahvus­vaheliselt tegutsevaid filmiajakirjanikke petitsiooni, kus nõuti suurtelt filmifestivalidelt sekkumist süvenevasse probleemi. Nimelt on viimastel aastatel kõigi suuremate režissööride ja näitlejate ümber tekkinud nähtamatu PR-sein, millest läbimurdmine on järjest keerulisem. Ohtliku löögina vaba (filmi)ajakirjanduse pihta on vastutavad mainekujunduskehad haaranud kogu narratiivi enda kätte ja jälgivad, et planeeritud kavast ei tekiks ühtki kõrvale­kallet. Täidetakse ainus kohustus festivali ees – suur pressikonverents – ja pärast seda meediale enam inter­vjuusid ei anta või tehakse seda järjest naeruväärsematel tingimustel. Sisulist dialoogi jääb filmide ümber järjest vähemaks, kriitika asendub ära ostetud suunamudimisega. Jääb punane vaip ja mingisugune aplausiminutite kokku­arvutamine pärast esilinastust, kus keegi niikuinii plaksutamata ei julge ega taha jätta, sest staarid on saalis.

„Filmiajakirjandus on väljasuremise äärel“ seisab petitsioonis. „Veneetsia filmifestival on just alanud ja on juba teada, et mitmed maailma esilinastusega filmide tegijad ei anna pressile ühtki intervjuud. See otsus, mida juhivad stuudiod ja toetavad paljud pressiesindajad, seab ohtu terve hulga filmiajakirjanikke, eriti vabakutselisi, kelle kirglik ja väsimatu töö aitab tihti kaasa filmide edule, annab hääle lavastajatele ja näitlejatele ning oma mainepanuse kumusse, mille toel vormuvad Oscarite, Kuldgloobuste ja teiste prestiižsete auhindade kandidaadid.“

Sel teisipäeval rullus lahti kuu aega käärinud vastasseisu järgmine vaatus. San Sebastiani festivalil prooviti rahvus­vaheline press kokku viia Johnny Deppiga, kes oli seal seekord hoopis režissöörina oma uue filmiga „Modi“*, aga seda tehti järjest ajuvabamatel tingimustel. Algselt lubati intervjuu teha 12 ajakirjanikul, aga kohapeal selgus, et peale Deppi on ringis veel kaks näitlejat ja aega nende kõigiga korraga vestelda vaid veerand tundi. Selline formaat on enamasti sisutu, kuna näitlejad hakkavad omavahel rääkima ja intervjuuna ei saa seda kasutada, küll aga tuleb sellist ümarlauda kas mugavuse või riskide maandamise tõttu järjest sagedamini ette. Ometi oldi vastumeelselt sellega nõus, ent kui ajakava venima hakkas, pakkusid korraldajad välja järgmise variandi: 20minutine intervjuu kõigile 12-le ajakirjanikule korraga ja kolme osalisega. Selle solgutamise peale otsustasid kõik kaksteist ajakirjanikku minema kõndida ja filmi kajastamisest loobuda.

Seesugune olukord ei ole iseloomulik sugugi vaid filmiajakirjandusele. Näiteks vanemad jalgpalliajakirjanikud on juba paar aastat kurtnud, et enam ei saa ühtki normaalset intervjuud, ainult ette paika pandud jutupunktid, ja PR-tegelane istub kogu aeg kõrval. Sellest nädalast tuli väga veider näide ka Eestist, kus uue eesti filmi produtsent keelas filmiajakirjaniku juurdepääsu väljatuleva filmi näitlejale, kuna too polevat minevikus olnud kõnealuse tootmisfirma suhtes piisavalt aupaklik.

Tänaseks on petitsioonile juba alla kirjutanud üle 150 filmikriitiku ja -ajakirjaniku. Olin ka ise esimeste allkirjastajate seas. Ma ei saa ju lasta mingil keskastme asjaajajal oma võimu näidata ja röövida George Clooneylt ainulaadset võimalust minuga kohtuda.

* „Modi: Three Days on the Wing of Madness“, Johnny Depp, 2024.